tavainimene

Töö 2.0

Posted in * by tavainimene on 13/06/2016

Töö ja õppimise teema tiksub kogu aeg kuskil alateadvuse piiril. Iga kord, kui loen mõnd artiklit  tulevikumaailma tööelust, läbib mind närviline võdin. Mõni aeg tagasi kirjeldas Ott Pärna Postimehes, missuguseid oskusi ja omadusi too tulevikumaailm meilt nõuab. Mõtlesin süngelt, et Leonardo säilmed tuleks kiiremas korras välja kaevata, kuni on lootust sealt kloonimiseks kõlblikku materjali otsida. Meil, tavainimestel, on šansse sama palju kui teol supernoovas. (Samas mind veidi lohutab, et kõik need futuroloogid liialdavad priskelt — kuidas sa muidu infoküllastunud maailmas tarbija tähelepanu köidaksid  — ning tõenäoliselt ei toimu järgmise kümne aasta jooksul mingit dramaatilist muudatust; poodidesse jäävad kassapidajad ja rooli taha autojuhid.)

Tegelikult läbib mind närviline võdin ka siis, kui ma loen tänapäevamaailma tööelust. Näiteks ühest finantsportaalist, kus kirjutatakse, et Eestis on M*E*E*L*E*T*U tööjõupuudus. Ja kohe seejärel oma meilipostkastist, kus üks tuttav (kaks kõrgharidust) nukralt aga värvikalt kirjeldab, kuidas ta peab käima Töötukassas kuulamas vähempakkumise korras hangitud koolitaja seosetuid heietusi ning konsultandi järjest tungivamaid soovitusi proovida ikka  puhastusteenindaja karjääri. 

Ott Pärna kirjutas Postimehes veel, ja minu jaoks arusaamatu optimismiga, kuidas tuleviku tööelu koosneb enamiku inimeste jaoks lühikestest projektidest, mille nad leiavad igasugustest veebiportaalidest. Samas laadis unistajaid on teisigi. Nojah. Koduelu peab siis ilmselt ka koosnema ööbimistest erineva teenusetasemega hostelites. Klassika: lased kuurubla pilusse ja seinast ilmub voodi. Teine kuurubla — ja saad lisaks ka padja. Aga kui eelmisel kuul projektivärk väga hästi ei õnnestunud, siis kügeled niisama põrandal, küte veerandi peale lülitatud.

*

Jutud kisuvad viimasel ajal melanhoolseteks. No on selline elu. Vanatädil on lühimälu praktiliselt kadunud, eile otsisime terve õhtu tema “varastatud” pensioniraha. (Vähemasti polnud mina seekord peamine kahtlusalune.) Kaks satsi kurgitaimi on külma nahka läinud. Juunikuust on pool läbi. Küttepuud tuleks ära osta, aga ma lapin ikka veel talviseid finantsauke. See, et YouTube näib olevat muutunud intelligentseks ning sokutab mulle hommikuti rongis kuulamiseks Talk Talki ja Duran Durani, pole justkui piisav lohutus. 

 

37 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. KK said, on 13/06/2016 at 18:50

    Need lood on põnevad lugeda aga siiski nii ebareaalsed, kui ma oma tausta ja finantskoormuse ning elukogemuse baasilt hindan. Mul on nii madal riskijulgus muidugi ka, et pooled asjad siin elus jäävad tegemata.
    Aga noorematest siin ma vaatan, et osad tõesti elavad niiviisi, projektitöö põhiselt ja väikeseid asju tehes. Meil on üks paar, ma imetlen neid! Äärmiselt töökad, ideedest pungil ja sihikindlad. Hakka või uskuma, et mingite õigete oskuste korral ongi selline elu võimalik :)

  2. tavainimene said, on 13/06/2016 at 19:11

    Jajaa, tublisid FIEsid on ju omajagu. Ma saan nii aru, et tulevikus oleme me kõik füüsilisest isikust ettevõtjad.
    (A worker who engages in Work 2.0 is only remunerated for success delivering the product/service, not for the actual work done measured in hours. The worker bears the costs of the equipment he uses, of the insurance taken out on the effects of his work, of continuous education, of the effects of his illness.)

    • KK said, on 15/06/2016 at 20:13

      Ei, see sisu ei ole FIE ka minu meelest. Pigem vist see, et sul on vaja erinevaid oskusi ja siis miksid neid viisil, mis ei nürista ega klammerda ainult ühe konkreetse lõigu külge. Et uberdad, siis teed paar tundi pitsat, seejärel parandad külas paari tegelase rattad ära ning nädalavahetusel pildistad naaberküla lapsi perekonnaalbumi tarbeks vms. Mina saan sest niiviisi aru, et ainult kitsas spetsialiseerumine ellu ei jäta aga võibolla ma eksin.

      Üks huvitav lugemine oli veel, see jäi silma FBs. Ma ei tea, kas toda on mujale ka liigutatud. Lingin esialgu sotsiaalmeediasse – https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10209535133754601&set=a.4392965821689.183935.1214703941&type=3&theater

    • tavainimene said, on 16/06/2016 at 04:39

      See on hea lugu jah. Aga ma olen kuidagi skeptiline. Eriti selles osas, mis puudutab selle tulevase tehnoloogia odavust. Omal ajal lubati, et aastaks 1980 elame kommunismis …

    • Kaur said, on 16/06/2016 at 10:23

      4 eurot! Kändler on tore, aga niipalju ma ta artikli eest maksta ei raatsi.

      Isesõitev auto tuleb ja selles pole mingit kahtlust. Mugavuse võit on lihtsalt nii suur. Küsimus on taas, KUHU ta tuleb ja kuhu temaga saab. El Camino Reali saab sellega täies pikkuses läbi sõita. Noku tallu Kakerdaja raba veeres – talvel ja lumega – vaevalt.

      Ehk. Normaalne (urbaniseerunud, rikas) ühiskond mõõdab oma teed millimeetri täpsusega ära. Keelab jalakäijate ja loomade liikluse. Keelab või koristab ära lume. Liiklusmärgid kolivad internetti (teeäärne toigas säilib, aga talle lisandub raadiosignaal.) Kõik sõidukid saavad “kasti”, mis nende liikumist salvestab ja rikkumised jooksvalt “keskusse” saadab. Sellises keskkonnas töötab robot-auto väga hästi. Käsijuhtimine säilib, aga seda saavad lubada vaid rikkad, sest inim-auto on kallim ja selle kindlustamine veel kallim.

      Aga see on Bay Area või Madriid. Nurgataguseid nagu Eesti või Hiina ei viitsi keegi niipea üle mõõta ega elektrifitseerida. Lisaks sajab seal lund ja osad inimesed liiguvad ilma autota. Sinna ei saabu iseliikuvad autod tõesti niipea. Paras neile.

  3. nodsu said, on 13/06/2016 at 20:28

    Ma olen teoreetiliselt just selline projektist projekti elav FIE, aga praktikas ei ole selle erinevus palgatööst kuigi suur. Ainult see, et kogu maksuraha kasseeerin kõigepealt ise sisse ja siis kannan ise maksuametile üle, mis tahab mõnevõrra paremat finantsdistsipliini – raha, näh, käes on, aga ära raisata ei tohi.

    Kui ma kõiki oma koondatud tuttavaid vaatan, siis ei ole isegi turvalisus eriti väiksem. Pigem on isegi majanduskriisi ajal pehmem maanduda: tööotsi jääb kõigest vähemaks, mitte ei üritata minust kõige täiega lahti saada, nagu paljudes asutustes kuulu järgi käinuvat.

  4. Kaur said, on 13/06/2016 at 21:07

    Tuleviku prognoosimisel peaks kõigepealt mõtlema, MILLE tulevikku prognoositakse ja kui pikas plaanis.

    Maailm:
    – Asjade ja toidu tootmine ja transport läheb masinate (robotite, isejuhtivate autode, täisautomatiseeritud tehaste ja põllumasinate jne) kätte.
    – Kliima muutumine ja parem mobiilsus liigutavad rahvaid ühelt kontinendilt teisele koos kaasnevate pingetega.
    – Sotsiaalne kihistumine süveneb. Õigemini, levib tihedalt asustatud lõunamaadelt “meile” edasi.
    – Autokraatia (putin, trump, mistahes fundamentalism) tõuseb ja demokraatia vaob.
    – Kultuur läheb üha rohkem lolli meelelahutuse poole kaldu.
    – Töö saab olema üha globaalsem.
    – Inglise (ja ehk ka mandariini) keel suretab paljud väikekeeled välja ja muutub kohustuslikuks oskuseks.

    Meie:
    – Rahvastik vananeb, tööealiste hulk väheneb kiiresti ja ülalpeetavate hulk suureneb.
    – EU tõukefondide raha kaob.
    – Poliitiline pinge tõuseb ja aina rohkem raha läheb riigikaitsesse.

    Siit saab tuletada igasugu järeldusi või stsenaariume. Näiteks, et kes vähegi kannatab, kaob Maarjamaalt rammusamate ja ohutumate karjamaade suunas. Ja et aina napimale siia jäänud tööjõule jääb meil aina rohkem tööd. Mille eest makstakse aina vähem.

    Või – vastupidi. Muu maailm muutub nii hulluks, et hakatakse rohkem siia kolima. Eriti idanaabri suunast. Ja me võtame nad lahkelt vastu.

    Omakeelsele kultuurile – mis on Eesti kui suveräänse rahvusriigi olemasolu ainus ettekääne – ei näe ma pikka pidu ühegi tuleviku puhul.

    • nodsu said, on 13/06/2016 at 21:19

      Kaur, kusjuures needki prognoosid kehtivad eeldusel, et energiasisend ei kuiva varsti tugevalt kokku.

  5. tavainimene said, on 14/06/2016 at 04:23

    Tootmine läheb masinate kätte ja vähenevale tööjõule jääb järjest rohkem tööd. Hmm.

    Ma saan nii aru, et pessimistliku stsenaariumi järgi oleme me “juba surnud, lihtsalt mitte veel hingamast lakanud”. Mõõdukalt optimistliku stsenaariumi järgi päästavad meid 3D-printerid ja kodanikupalk. Eriti optimistliku stsenaariumi järgi on inimene lihtsalt nii nutikas, et kohandub uue olukorraga — nii nagu miljonid endised lüpsjad ja viljalõikajad on leidnud endale uue rakenduse koeramassööride ja küünemaalijatena. Minu tagasihoidlikku arusaamist mööda on häda selles, et leiba ja piima vajame me iga päev, aga koeraküünepoleerija teenustest on ülimalt lihtne loobuda. Kas see küünepoleerija-massööridest prekariaat näiteks kodulaenu saama kvalifitseeruks?

    • Kaur said, on 14/06/2016 at 09:06

      See teine – vähenev tööjõud – kehtib Eesti kontekstis. Ilmselt mingites muudes nurgatagustes kah.

      Keda peab kodanikupalk päästma, st kes on “meie”? Kui meie = eestlased, siis ei, kodanikupalk meid küll ei päästa. Kes seda meile maksaks? Kiiresti väheneva riigieelarve ja tõusvate kulutuste tingimuses?

      Energiakriis on veel stsenaarium. Energiakriis saab muidugi olema valikuline – kel on praegu vähe, sel pole tulevikus üldse; kel on praegu palju, sel on tulevikus (suhteliselt) veel rohkem.

    • tavainimene said, on 14/06/2016 at 11:11

      Mina ka ei usu kodanikupalgasse. Aga ma oletan, et need, kes usuvad, vastaksid, et seda maksaksid meile “rahvusvahelised megakorporatsioonid, kes Eestis praegu maksuvabalt hiigelkasumeid teenivad” vms.

  6. tavainimene said, on 14/06/2016 at 11:17

    Veel üks tööelu teema, mis mind pahuraks teeb: üle päeva kirjutab kuskil mõni tähtis spetsialist, et tuleviku tööjõud vajab häid digioskusi. Paluks täpsustada, milles need oskused seisnevad. Loeb e-posti ja käib Facebookis? Oskab Wordis teksti keskele ja vasakule joondada? Teeb Excelis makrosid? Valdab C# ja Javat? Mis suunas ma peaks jooksu panema? Ikkagi 20 aastat veel pinsini, kui vanajumal enne ei halasta.

    • Kaur said, on 14/06/2016 at 11:59

      Mul naine läks igatahes joondamist õppima (adobe indesigni kursus), kuna selle puudumine hakkas tööd segama.

      Ma vastaks su küsimisele – vahet pole, milles, aga milleski peab hea olema. Ja suur osa tööst läheb automatiseerimisele. Oskad joondada – hea. Teed süsteemi, mis joondamise sinu eest ära teeb ja töötab 24/7 – parem. Exceli asemel Hadoop, R, elk. Saab ka nendeta, muidugi, aga palgavahe on suurusjärk või kaks.

    • tavainimene said, on 14/06/2016 at 12:32

      Kümned põlvkonnad talupoegi minu genoomis ja memoomis protestivad hirmu ja jälestusega kogu selle diginduse peale. Ma ei taha õppida andmekaevet selleks, et keegi kuskil saaks teada, et tema sihtturg eelistab #ffcccc roosat koerašampoonipudelit varjund tumedamale. Ma tahan … ma ei teagi mida. Ube kasvatada? Hetkel vanduda.

    • Kaur said, on 14/06/2016 at 14:58

      Läänemaailm toodab täiega üle. Nii toitu kui koerašampoone. Edukam on seega mitte see, kes rohkem toodab, vaid kes rohkem müüb. Või täpsemalt soovitab. Midagi pole teha – meie maailm on kapitalistlik, meeldib see meile või ei. Tootmisvahendite eraomandus ja finantsvõimenduse mehhanism tagavad, et raha ei maksta mitte töö, vaid töö korraldamise eest.

      Minu poolest oleks see kõik muidu okei, aga ma ei näe, kuidas omakeelne kultuur selles maailmas alles jääks. Ja siit tuleb olemuslik küsimus mulle kui lapsevanemale. Kas ma peaks lapsi juba praegu kosmopoliitideks kasvatama? Et nende pettumus kümne-paarikümne aasta pärast oleks pehmem? Või las naudivad hetkel veel seda, mis on, käivad pärimusmuusika kontserditel ja õpivad Ellen Niidu luulet? Ehkki ma tean, et aastal 2030 vannuvad nad kurja, et samal ajal hoopis algoritmiteooriat ja robotite psühholoogiat ei õppinud?

    • nodsu said, on 14/06/2016 at 15:29

      luulelugemine arendab üldist vaimset võimekust, nii et igal juhul tuleb kasuks. aastaks 2030 sa nagunii adekvaatselt ette valmistuda ei saa – selleks ajaks võib tehnoloogia ka hoopis praegusest tasemest kaugele allapoole kukkuda ja kõik kasvatavad ise kartulit-porgandit ja liituvad salkadeks, et end näljaste marodööride vastu kaitsta. mõtle nt sellele, kui vähe oli keskeurooplastel kasu oma tulevikuplaanidest, mis said tehtud ütleme kolmekümnendate keskel. aga üks asi, mis on alati kasulik, on õppimisvõime.

    • Kaur said, on 15/06/2016 at 10:16

      Kuulan loengut. “elk, elk, elk.” (ja kõrvale, et miks ja mismoodi etl imeb.)

      Tegelikult. Vajalik oskuste hulk muutub kogu aeg. Eile Flash ja C#, homme html5. Tehniline inimene võiks aasta või maksimaalselt paariga oma jooksu-suuna täiesti ümber pöörata. Astud ühe tööandja juurest teise – kogu keskkond on uus, kõik vahendid on uued. Kuidas paned oma oskused seal mängu?

      Ja üldise suuna mõttes tuleb joosta sinna, kus tunned, et oled mõtlemise mõttes tugev.

    • tavainimene said, on 15/06/2016 at 10:29

      Mjah, jõudsin eile resigneerunud järelduseni, et minu saatus on elada ja surra parasiidina nimega liberal arts major ning loota, et robotitel jätkub suuremeelsust mind kodanikupalgale võtta.

  7. tavainimene said, on 14/06/2016 at 17:17

    Aasta 2030 erineb tänasest tõenäoliselt umbes sama palju kui aasta 2002?

    Mul oleks siiski süda rahulikum, kui inimkonna helgemad pead pusiksid selle kallal, et tokamakid tööle saada, mitte ei kirjutaks kasiinotarkvara või lemmikloomade kohtinguäppe vms.

    Rahvuskultuur annab inimesele, ma arvan, ikka mingi lisamõõtme. Merkantiilses käsitluses — algoritmiteooria tundjaid võib olla maailmas kuitahes palju, aga Ellen Niidu luule lugejad on hinnaline nišikaup. Võib-olla on ühel hetkel vaja just Ellen Niidu luulet, et päästa maailm?

    (Samas, inimesed on erinevad. Hiljuti abiellus üks mu kauge sugulane välismaalasega, kellega ta räägib keeles, mis pole kummagi emakeel. Mina mõtlesin endamisi, et see teeb ju suhtlemise nii pinnapealseks ja vaeseks. Aga võib-olla neil pole sõnu vajagi.)

    • nodsu said, on 14/06/2016 at 20:12

      Sellises suhtluses võib kujuneda pidžin, mis on uuesti rikkam ja pakub rohkem võimalusi – ei ole korrektne algkeel, aga mis siis.

      Aga 2030 erineb praegusest sama palju kui praegune 2002. aastast ainult juhul, kui muudatused toimuvad samas tempos, kui viimati. Kui juhtub nn plahvatuslik muutus (vt Lotmani “Kultuur ja plahvatus”), siis võivad juhtuda ka ebatõenäolised asjad, tulemused ei ole ennustatavad. Jällegi, Kesk-Euroopa inimesed tegid enne II maailmasõja algust asjalikke plaane, investeerisid raha, mõtlesid, kuhu kooli lapsi õppima panna jne.

  8. Rents said, on 15/06/2016 at 08:27

    Teeb suhtlemise pinnapealseks ja vaeseks. :D Mõtleme nüüd hetkeks sellele, et keskmise harimatu inglase sõnavaras on hinnanguliselt 12 000 sõna, ülikooliharidusega inimesel 23 000 ja Shakespeare kasutas suisa 30 000. Ehk siis Shakespeare’i ja ka tavalise haritud inglase jaoks ei saa selle seisukoha kohaselt harimatud matsid üldse teisiti suhelda kui pinnapealselt ja vaeselt. Kõlab veidi elitaarselt. :D

    • tavainimene said, on 15/06/2016 at 10:24

      Nojah, aga B2/C1 tasemel võõrkeeleoskus tähendab u 4000 sõna …

    • nodsu said, on 15/06/2016 at 13:29

      ma ise tundsin omal ajal välismaal elades küll, kuidas ma suhtlen palju nürimalt kui kodus. et ei suuda sama palju keelemängu teha, ei suuda nii keerulistest asjadest rääkida jne.

      kuna ma olin seal pool aastat, siis oli see just nii palju, et lõpuks hakkas vaikselt juba looma. tekkisid keelenaljad ja ma avastasin, et saan selles keeles öelda asju, mida emakeeles ei saa.

      ja siis tuli koju tulla ja ma avastasin, et mu eesti keel ei ole enam samal tasemel, mis enne. ei lülitunud sama kiiruse ja sama teravusega vestlusse, mis enne.

      a igatahes näitab see, et vähemat keelekeskkonnas olles muutub ka võõrkeel tasapisi väljendusrikkamaks.

      mis sõnavarasse puutub, siis mnjah… kui ma parajasti tean, et mu vestluspartner on väiksema sõnavaraga, nii et teatud lausungite peale ta pilk lihtsalt klaasistuks, siis lülitan ma osa registreid välja. nii et selles mõttes sõnavara vähesus kitsendab suhtlust. sügavus on küll ka järelejäänud registrites võimalik, lihtsalt asjade hulk, millest saab rääkida, on väiksem. ma ei pane seda sageli enne tähele, kui siis, kui saan jälle suhelda kellegagi, kes saab kõigist sõnadest aru. siis oleks nagu kammitsad jalgadelt maha võtnud.

    • Rents said, on 15/06/2016 at 13:43

      Prantsuse keeles ma tõesti ei kujuta ette, et kellegagi suhtes olla suudaksin, siis tõesti hakkaks takistama. Tuttav elab prantslasega koos, suurema osa ajast räägivadki inglise keeles, sest see tuleb neiul paremini (prantsuse keelt õpib kogu aeg juurde, noormehe perega ja tööl räägib juba ainult prantsuse keeles, nii et ju läheb varsti kodus ka sellele üle), aga inglise keelega mul küll seda tunnet ei ole, kui ma just mõne kehva keeleoskusega inimesega ei suhtle, aga sellisega ei saaks nagunii sellist lähedust tekkidagi, et sealt suhe areneks. Samas on mu sõnavara muidugi ka tunduvalt suurem kui 4000 sõna, aga ma ei tahaks uskuda, et see erandlik on. Mul on koduseks keeleks olnud inglise keel, kordagi ei tekkinud arusaamatusi ega tunnet, et mingit mõtet ei suuda väljendada. Keelenalju tegime ka jne.

    • Rents said, on 15/06/2016 at 13:45

      Selles mõttes minu jaoks väga aktuaalne teema, et vahepeal pean koduse keelena hispaania keelt kasutama ja siis lähen küll inglise keele peale üle, kui midagi keerulisemat öelda tahan. Lihtsalt et oleks selge, et mõlemad osapooled said ikkagi õigesti aru. Pole küll NII lähisuhe, aga piisavalt.

    • nodsu said, on 16/06/2016 at 16:32

      no ütleme, et ma tunnen end suhtlemises veidi kammitsetuna juba siis, kui ma suhtlen keeles, kus ma ei oleks võimeline talutavat luulet tegema. eesti keeles mõne luuletuse, mille kvaliteediga ma lepin, olen teinud. inglise keeles kardan, et jääks lahjaks, kuigi puhtalt infosisu edasiandmisega saaks hakkama.

      ma arvan, et ma saavutaks võõrkeeles selle taseme, kus mu küündimatus endale enam närvidele ei käiks, siis, kui ma tükk aega koha peal keelekeskkonnas elaks ja kohalikega suhtleks. hakkaks aru saama ja murdevarjunditest jms allkeeltest ja õpiks neid ära tundma.

      Ungaris hakkas poole aasta peale sinnanpoole juba liikuma, aga poolest aastast jäi siiski väheks.

      kindlasti pole see võimatu, Beckett, Ionesco, Kundera ja Nabokov on sellega hakkama saanud. aga selliste kirjanike vähesus midagi siiski näitab.

    • Rents said, on 17/06/2016 at 12:22

      Ma olin mingil hetkel pool aastat Austraalias, toakaaslaseks ameeriklane. Ei tea, kas oli tema mats või mina või me mõlemad, aga luule ei tulnudki jutuks ja selle, et “kurat, miks mina üksi kogu aeg pean peldikupaberit ostma” sai ühegi probleemita räägitud.

    • nodsu said, on 17/06/2016 at 14:35

      ega toanaaber ei olegi alati see, kellega kõige põhjalikumalt juttu aetakse. a kui üldse kellegagi ei saaks, siis väsitaks ju ära? kogu see jutt, mis välja tahab pääseda, hammaste taga sügelemas. okei, meilimine kodumaal olevate sõpradega aitab mingil määral.

      ja isegi kui ma oskan piisavalt sõnu, et ära öelda, mis ma tahan, siis juhul, kui see on ka teise jaoks võõrkeel, võib ikkagi juhtuda,et ma pean seda juttu talle mitu korda lihtsamate sõnadega üle seletama ja vbla ei jõua ikka pärale. kui me ep-ga läbi Belgia hääletasime (kus inglise keeles on julgem juttu alustada kui prantsuse, sest siis ei solva flaame), siis ep nügis mind kogu aeg, et ära tee nii keerulisi lauseid, sest ilmselt nägi ta regulaarselt autojuhi arusaamatus jahmatuses nägu. no ja eks ma oskan lihtsamalt ka, aga nii ei saa ennast ju üldse lõdvaks lasta.

  9. nodsu said, on 15/06/2016 at 13:31

    *vähemalt* keelekeskkonnas olles muutub ka võõrkeel tasapisi väljendusrikkamaks, tahtsin ma muidugi öelda.

  10. mustkaaren said, on 15/06/2016 at 20:14

    Mul on umbes 30 nunnutkurgitaime täiesti yle, pean nad kuidagi sinuni teleportima.
    Keelerikkus on omaette teema. Mul on lisaks Eesti keelele aktiivses kasutuses ka võru keel, ja peab ytlema, et suurtele keeltele orienteerumine, “et oleks lihtsam”, on juba vaimse puudega inimeste teema. Pidevalt paralleeltõlkimine muutub harjumuseks nagu hingamine ja arendab ajus välja nii mõnegi omaduse, mida yhekeelsetel pole. Kirjutan laule ja mängin pille ka, ja kummaski keeles mõeldes on maailmapilt veidi erinev, see annab teinekord häid kujundeid ja ideid.
    Enne, kui maailm robotite teenitavale kodanikupalgale yle läheb, saab nafta otsa ja me oleme tagasi 18. sajandis. Siis peab igayks jälle laia profiiliga spetsiks hakkama, aga nagu eespool öeldi, kui paljudel selleks vahendeid, võimalusi ja võimeid on.

  11. KK said, on 15/06/2016 at 20:40

    Lihtsalt vaheküsimuseks – mis teil nende lemmikloomade vastu on? Kel on kalduvus asju kokku osta, vajab ainult põhjust ja kutsikas võib olla üks sellistest paljudest põhjustest. Ma olen korra ühes seltskonnas kuulnud, kuidas peretütar ei jõudnud koera kojusaabumist ära oodata, sest “siis ma saan talle ju igasuguseid ilusaid asju osta”. Kui on turgu ja lolle, kes ostavad, miks mitte müüa :D

    Normaalne koeraomanik panustab mõistlikult, sh ka koolitusse ning sotsialiseerumisse. Kohtinguäpp?! Lõpetage ära :) Pigem võiks olla hoidjaäpp, teate kui raske on leida koerale usaldusväärset hoidjat. Aga millegipärast läheb see mul alati meelest, kui ma järjekordselt koera olen võtmas :P

  12. tavainimene said, on 16/06/2016 at 04:27

    Palun vabandust kõigi lemmikloomapidajate käest. See kujund tuli eikuskilt ja hakkas oma elu elama. Ma oleks pidanud näiteks tooma helendavad aiapäkapikud, peerupadjad vms.

    • mustkaaren said, on 16/06/2016 at 18:29

      Koer… Aga kalkunid???
      Akvaariumikalad?
      Lambad?
      Ma tahan neid kõiki, lisaks lihaveiseid.
      Ja nende pidamine on kallis lõbu, teate.
      Kõige loodussõbralikumad inimesed on kroonilised alkohoolikud, sest nemad eriti mingit muud hobi ei oma. Lisaks aga igasugu probleemid…
      Nii et olgu koerte ilusalong, disaintaburettide kollektsioon või mis iganes, vähemalt inimene on loominguline ja soovib endast maha jätta parema maailma.

  13. […] tuli ühes blogis taas jutuks see, et välismaalastega pole võimalik vahetult suhelda ja päris kindlasti pole võimalik […]

    • Kaur said, on 17/06/2016 at 23:13

      Ehk. Me võime nutta, naerda, blokkida, blogida. See ei aita. Maailm läheb oma teed. See tee on see, mida lapsena lugesime ulmeraamatutest. Aga see on käes. Ratastega kastid Mäepealse tee äärest ei kao olematusse. Või kui kaovad, siis vaid seepärast, et rakendub mõni teine (ja palju õudsamast raamatust loetud) stsenaarium. Kui kunagi peaks naasma Töö 1.0 aeg, siis on praeguniku ja selle naasmise vahel nii palju verd ja pisaraid, et parem, kui ta ei naaseks.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: