tavainimene

Soo-loogia

Posted in * by tavainimene on 26/05/2016

Minu ema oli lõpmata armas, leebe ja viisakas, alati sätitud välimusega ja kommilfoo. Samas oli ta iseseisev ja toimetulev, sai hakkama firma juhtimise, laelambi juhtmete ühendamise ja saeketi vahetusega, ilma sellest feministlikku steitmenti tegemata. Mina ei ole kuigi sätitud ja ma ei soovitaks ühelgi terve mõistusega inimesel pikemalt viibida toas, mille laes on minu pandud lamp. Aga ma ei saa öelda, et oleksin üritanud oma ema vastu mässata. Me olime tegelikult parimad sõbrad. Kuidas selle internaliseeritud misogüüniaga siis lood on?

Kui rongis on kaks vaba kohta ja neist üks on naisterahva ja teine meesterahva kõrval, siis istun ma muude võrdsete asjaolude korral ilmselt naise kõrvale. (Meenub hiljutine seik, kui rongis üritas minuga kangesti juttu arendada veidi napsune meesterahvas, kes, nagu jutust välja tuli, oli just vabanenud vanglast pärast 15-aastast kinniistumist.) Aga üldiselt ei ole avalikus kohas võõra inimesega üks-ühele suhtlemisel erilist vahet, kas tegu on mehe või naisega. Enamiku inimestega on võimalik mingi ühine jututeema leida ja sellel viisakuse raames püsida.

Kui nüüd rääkida seltskonnast või kollektiivist, siis üldiselt piirduvad minu kogemused segaseltskondadega, kus on mõningane naiste ülekaal. Päris poistekambas ega naistekollektiivis ei ole ma pikemalt viibinud. Aga põgusad vaatlusandmed lubavad väita, et naisel võib olla meeste seltskonnas lihtne, kui mehed ei taju temas oma hierarhia lammutajat ega positsioonide ohustajat ning ta ei tule mingitel põhjustel arvesse ka seksuaalse huvi objektina. Ta jäetakse rahule. Naine naiste seltskonnas peab aga alluma alfaemaste diktaadile — kui ta just ise ei ole see atraktiivne, ekstravertne ja sotsiaalselt kompetentne matroon. Ja kes pole sellega lasteaiast peale harjunud, sellele võib see tunduda ärritav. Ma ise tunnen, et ma hakkan sellest ärritusest välja kasvama ja suudan leebelt kaasa noogutada. Ükskord, kui ma jõudsin tagasi pikalt bussireisilt neljakümneliikmelise naistegrupiga, oli mul küll jõudnud tekkida soov mitte jagada selle seltskonnaga mitte üksnes sugu vaid ka bioloogilist liiki. Aga teisest küljest jälle, kui need oleks olnud Ali-Baba ja nelikümmend röövlit …

10 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. KK said, on 26/05/2016 at 11:03

    Mulle meeldib mõtelda niiviisi, et on inimesed ja siis nende inimeste seas on neid, kes klapivad omavahel kohe ning neid, kes ei klapi üldse. Ja siis muidugi kõik need muud variandid, mis sinna vahele jäävad. Sugu, rahvus ja nahavärv pole eriti määravad.

    Ma tahtsin ka kirjutada, et päris võõra inimesega ma ei räägigi ju aga siis jäin mõtlema, et mul on olnud paar kogemust, kus sisuliselt esimesest minutist peale on inimene nagu oma. Nii et isegi nii ei saa öelda, keeruline. Muidugi introverdina mul on oma mugavustsoon täiesti olemas (lapsena mulle meeldis nt vanemate naiste seltskond väga) aga töö iseloomu tõttu olen õppinud kohanema ja sundima end pisut rohkem ja erinevates olukordades suhtlema kui ma võibolla loomu poolest ise tahaksin. Viimastel aastatel kusjuures olen märganud, et kui end hoolega sundida ja harjutada, võib imesid juhtuda :D

    Minu meelest on ka nii, et need väga klatśihimulised (kirjandusest jäi kunagi silma hea väljend “vihmuti”) kujud tajub kiirelt ära, mis annab omakorda võimaluse distantseeruda või vajadusel põgeneda.

    Ahjaa, kudumine… Mu töökollektiivis ja tutvuskonnas olen mina see eraklik maniakk, kes koob. Ma ei tunne eriti vajadust, et sellest peaks kõigiga rääkima (mul on selleks kudumutid olemas) vms. Samas saadavad kolleegid mulle kingituseks vahel lõnga ja kudumisraamatuid väljamaalt, mis tähendab, et nad vist ikka teavad küll, et ma koon :) Seda võetakse pigem kui minu kiiksuga hobi ja kellel neid poleks, eksole.

  2. Manjana said, on 26/05/2016 at 13:08

    ma vist olen siuke estravertne naine, nagu siin kirjas, aga ma ei usu, et minu pärast peaks keegi ainult kaasa noogutama ja pärast oma sugu vihkama. need estraverdid, kes teistele üldse sõna ei anna, ei ole ikka sotsiaalselt kompetentsed. sotsiaalselt kompetentne ei tähenda ju teiste seljas elamist vaid vastupidi.
    minu kogemuse järgi kipuvad kahekesi suheldes vestluskaaslast surnuks rääkima introverdid, kes tunnevad end siis turvaliselt ja saavad lõpuks kõik hingesügavustest ära rääkida :P ja ma kuulan neid jutte hea meelega, kuigi mõnikord imestades kui avameelne mõni julgeb olla.

    • Morgie said, on 26/05/2016 at 20:48

      Võimalik, et mõned introverdid (mitte kõik) seepärast ongi introverdid, et nad tunnetavad oma filtrite puudulikkust või hõredust ja seda nii sisse- kui välja- suunal.

  3. nodsu said, on 26/05/2016 at 15:47

    1) Internaliseeritud misogüünia ei ole naiste kohustuslik omadus, vaid pigem just vähe väljakujunenud isiksuse häda.

    2) Ma ei ole neljakümnepäistes gruppides kunagi hästi hakkama saanud, olgu need mis soolise koosseisuga tahes. Muidu ei loe suhtlemisel eriti, mis soost keegi on, vaid see, mis huvid tal on ja kui tore inimene ta on.

    3) Mis puutub sellesse, et “naisel võib olla meeste seltskonnas lihtne, kui mehed ei taju temas oma hierarhia lammutajat ega positsioonide ohustajat ning ta ei tule mingitel põhjustel arvesse ka seksuaalse huvi objektina” – võimalik. Ma ei ole päris puhtaid meesteseltskondi eriti näinud, nii et ei tea öelda. Ainult sel juhul, kas selleks ekstra pungestada ei tule, et hierarhialammutajat või seksobjekti ei nähtaks? Ma olen paaris sellises segaseltskonnas, kus mehi oli rohkem, sattunud täiesti kogemata kord hierarhialammutaja, kord seksuaalhuvi objekti olukorda, ebameeldivate tagajärgedega (eriti see viimane). Hierarhia lammutamise vältimiseks oleks tulnud ilmselt vaikselt nurgas kaasa naeratada, a ma ei oska, kui on huvitav teema ja mul tuleb midagi huvitavat meelde, millega kaasa rääkida. Ja seksuaalse huvi vältimiseks… ma ei teagi, nähtamatu olla? Kumbki ei tundu väga lihtne.

    Mitte et kõik mehed sellised oleks (#notallmen, eks ole), aga kõik need, keda ma olen näinud üritamas käsi vägisi külge ajada või võõrast inimest ootamatult suudelda, on olnud isased inimesed. Hoolimata sellest, et ma suhtlen naistega rohkem.

    • nodsu said, on 26/05/2016 at 15:56

      (see ema-vimma ja emast eraldumise asi peaks normaalse arengu korral vast hiljemalt koos puberteediga läbi saama (nagu üldse pahameel vanemate vastu, et nad vanemad on), kui just a) ema ise juhtumisi ei olegi üks hirmus tegelane; b) kuskilt väljastpoolt uksest ja aknast kinnitust ei tule, et misogüünia ongi normaalne suhtumine.)

  4. Morgie said, on 26/05/2016 at 16:46

    See hierarhialammutaja teema on natuke valus teema – aga see kehtib nii meeste- kui naisteseltskondades. Ja kahjuks piisab mõnele isendile juba sellest, et sa oma küünalt vaka all ei hoia, arvamaks, et kipud tegelikult küünte ja hammastega tema positsiooni kallale.

    Võimalik, et naisepoolne mehe hierarhia ohustamine on haruldasem sel lihtsal põhjusel, et paljud naised kipuvad ka võrdsete oskuste olemasolul alateadlikult enamikele meestele (samamoodi nagu nooremad/uuemad kolleegid vanematele) natuke kõrgemat positsiooni loovutama ja mehed ka sellist loovutust automaatselt eeldama; see üldine hoiak aitab mees-naine töösuhetes enamasti konflikte vältida. Naine-naine töösuhetes seda puhvrit pole ja väike pidev võimupiiride kompamine on ehk sagedasem.
    Loomulikult kaasnevad selliste hoiakute laia levimusega ka omad ohud ja probleemid, nt võib juhtuda, et meessoost kolleeg tajub naissoost kolleegi oma positsiooni ohustavana lihtsalt seetõttu, et naine on sama kompetentne, samal tasemel ja EI jäta mehele igas asjas viimast sõna, EI taandu igas asjas meessoost kolleegi erineva arvamuse ees.

    • nodsu said, on 26/05/2016 at 20:55

      Mulle tundub kah nii, nagu sa viimases lõigus märkisid. Ma olen suurem osa elust veetnud segaseltskondades, kus enamik on naised, või naisteseltskondades, seega ei ole mul harjumust, et oma arvamust ei ole viisakas välja öelda, kui see teiste omast erineb. Ja nii tabab mind mõnes isasemas seltskonnas aeg-ajalt üllatusi, sest ma ei oska käituda, nagu “normaalne naine” meeste seltskonnas tavaliselt käitub.

    • KK said, on 26/05/2016 at 21:09

      See “normaalsuse” teema on seltskonnas kinni tõesti. Nodsu viimane lõik tuli väga tuttav ette, ma puutun sellega kokku pigem sugulaste seas või maal tuttavate keskel kui tööalaselt. Töökollektiiv on mul hetkel praegu vist ainus kooslus, kus mul lastakse olla mina ise ja kuna ma veedan seal aega rohkem kui sugulaste jms keskel, siis on tekkinud kah harjumus alati arvamust avaldada. Tiim koosneb valdavalt meestest.

  5. tavainimene said, on 27/05/2016 at 04:33

    Mõned uitmõtted tulid veel. Esiteks, et ega jutukus ei ole tõesti sotsiaalse kompetentsuse ja domineeriva positsiooniga võrdsustatav. Teiseks, et mul ilmselt ei ole misogüüniat, mul on lühiajalised üldise misantroopia atakid :) Ja kolmandaks, et minu meelest suudetakse naisteseltskonnas ka eriarvamuse avaldaja või pealiinist hälbija väga edukalt paika panna. Mäletate koolist “poppe tüdrukuid”?

    • nodsu said, on 27/05/2016 at 13:36

      jah, seda küll, on selliseid tüdrukuid (kuigi ausalt öelda ma pärast kooli pole selliseid inimesi enam eriti kohanud). a ma pidasin silmas seda, et meesterohkemas seltskonnas võib naist tabada arvamusavalduse peale jäine või lihtsalt jahmunud pilk isegi siis, kui seal seltskonnas mehed ise avaldavad igasuguseid arvamusi. st pealiini nagu ei olegi, lihtsalt jahmuvad ära, kui naine suu lahti teeb.

      mitte igas meeste seltskonnas, aga on vahel ette tulnud.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: