Jänkud ja tibud
Tänan Hundiulgu tunnustava äramärkimise eest. Komplimendid teevad mind kohmetuks, ma ei tunne ennast neid ära teeninud olevat. Et ma programmeerimiskursuse neljast nädalast olen suutnud kolm läbi närida, vasak ajupoolkera vingumas nagu munavahustaja, millega üritatakse mörti segada — vaat selle eest võite mind kiita. Aga blogi jaoks ei jätku säravaid mõtteid juba jupimat aega. Vahel taban küll ennast mingilt tobedalt literatuursuselt (astun hommikul trepile ja nendin: “Õhk lõhnas pehmelt ja vihmaselt.”), aga peale hakata ei oska nendega midagi.
Rahustan ennast sellega, et ma pole kellelegi silpigi võlgu. Ma pole ennast kunagi välja reklaaminud ega kavatse seda ka edaspidi teha — muidu tekiks ju kohustus kirjutada, hästi kirjutada, püsida tasemel, ületada iseennast, meeldida lugejatele. Kohustusi, jumal paraku, jätkub mul niigi. Ja kohustused ületavad, nagu alati, varasid. (Kui keegi tuleb minu kuuldes rääkima, et maaelu on ju odav, tõmbuvad mul käed rusikasse. Vähemalt on nüüd majal lõpuks välisuks ees.)
Päevakohasel teemal sattusime eile arutama, kuidas nõukaajal kirikukauged inimesed teadsid, millal on “munapüha”. Kalendrites seda ju ära ei trükitud; kalendris olid Pariisi kommuuni päev ja geoloogide päev. Või siis võta vastlapäev, mida ju koolides ikka peeti. Aga kust nad teadsid õiget kuupäeva? Otsisin pööningult üles mõned vanad raamatkalendrid ja vaatasin järele — 1976. aasta kalendris polnud mingit vastlapäeva, aga 1986. aasta omas juba oli. Ja 1992. aasta kalendris olid sõbralikult koos nii vastlapäev, Pariisi kommuuni päev, rahvusvaheline rassilise diskrimineerimise likvideerimise eest peetava võitluse päev, karjalaskepäev kui ülestõusmispüha. Mitmekesisus rikastab.
Ja veel: kui kellelgi tuleb munade värvimisel inspiratsioonist puudu, siis leidsin uksepiida tooni valides sellise toreda mänguasja nagu spektran.com. Värvikat kevadet!
P.S. Parandus: 1976. aasta kalendris on vastlapäev siiski olemas, koos jüripäeva, jaanipäeva, mardipäeva ja kadripäevaga, häbelikus kursiivis, kõikvõimalike poliitbüroolaste sünnipäevade vahele varjununa.
tavainimene 
Kiitus programmeerimiskursuse kolmest nädalast läbinärimise eest. :)
Kiriku seinalt või liikmetelt said infot. Mu vanaema nõudis igal aastal, jaanuarikuus, kantseleist kirikukalendrit (ta hääldas “kallender)) ja seal olid kõik kirikupühad sees. Ta polnud küll tõsiusklik aga ta armastas käia laulmas kirikus. Maksis korralikult aastamaksu ka, muidu poleks olnud sünnis kalendrit küsida :)
Osad mäletasid ka seda lugemist, mis meil vanasti oli – et jõuludest nii ja nii mitu nädalat.
See nädalate lugemine kehtib tänapäevalgi. Kesse muidu neid kalendrisse oskas kirjutada
Liikuvaid pühi nende lugunädalatega vist arvutada ei saa? Minul on mingist Iiri muinasjutust meeles, et vastlapäev on “kevadise noorkuu esimene teisipäev”. Kuigi tegelikult vist pigem on ülestõusmispüha esimene pühapäev pärast esimest täiskuud pärast kevadist pööripäeva.
Jah, on täthpäevad, mida arvutatakse nädalate kaupa ja siis need, mis seostuvad täiskuu või noorkuuga. Bertas on kenasti kirjas.
Vaata ette selle vasaku ajupoolkeraga. Varsti pead hakkama mütsi vasakut poolt suuremaks kuduma!
:D
Aga õppida on tore.
Jaa, ma panin ennast juba jätkukursusele ka kirja … tunne on selline, et Bill ja Steve ja Mark on ikka lahjad poisid :)
Rahvakalendri tähtpäevad olid siiski vist suht vabad ja lubatud ju? Kirikupühad olid eraldi teema. Mul on meelest põhikooli ajast (maakool), et me tähistasime alati vastlapäeva saanisõiduga ja saime koolis kukleid.