tavainimene

See ei ole minu teema

Posted in * by tavainimene on 09/03/2016

Ilmselgelt olen ma osa probleemist, mitte osa lahendusest. Mina, digitaalne immigrant, pehmehariduseline märsilohistaja. Mõtlesin, et kui ma näitan üles mingitki tahet ennast parandada, siis ehk arvestatakse seda süüd kergendava asjaoluna, ja panin ennast ühele IT-kursusele kirja.

Esmastutvust tegin ma arvutiga umbes kolmkümmend aastat tagasi, rajooni arvutuskeskuses. Arvuti nimi oli Juku ja talle sai kirjutada BASICus programme, mis tulid toime näiteks sellega, et joonistasid ringi, mille keskpunkti koordinaadid olid x ja y ning raadius r, ja värvisid selle seest siniseks. Ainus käsk, mida ma mäletan, on GOTO. Veel on meeles, et iga rea ette tuli kirjutada number (10, 20, 30 …). Kui ma õpetajalt küsisin, miks mitte 1, 2,3, siis ta vastas (võimalik, et bluffis): et hiljem saaks vajadusel ridu vahele lisada. Ja mina mõtlesin endamisi, et kui see asi käib samamoodi nagu kirjandi kirjutamine, siis tasuks juba kohe võtta 100, 200 ja 300. 

Ülikoolis tegin ma kõik kirjatööd tsaariaegsel mustal kirjutusmasinal, mis kaalus umbes 30 kilo. Kuni diplomitööni. Tolleks ajaks oli mul üks tuttav, kes töötas Firmas, kus olid arvutid ja Windows ja Word ja värk. Ta smugeldas mind ööseks kontorisse sisse, pani arvuti käima ja kadus omi asju ajama. Mina istusin ja tippisin hirmunult kuni hommikul valgeks läks, kuna midagi muud ma teha ei osanud ega julgenud. Vähemasti sai suur töö ühe soojaga ära tehtud ja imekombel ka lõpuks salvestatud, kuigi pärast selgus, et iga rea lõpus polekski vaja olnud Enterit vajutada.

Siis astusin ma magistratuuri. Nüüd olid osakonnas juba paar humanitaarabi-arvutit, kuhu ka tudengeid eelneval registreerimisel töötama lubati. Tööd kirjutati Norton Editoris ja salvestati viietollistele flopidele. Ooh-ooh-oo, jajaa. 

Läks aasta või paar, magistratuur jäi pooleli. Sisenesin, nagu öeldakse, tööellu. Tööelus olid viietollised flopid asendunud kolmetollistega. Kolm-kaheksa-kuued vahetati välja neli-kaheksa-kuute vastu; pentium oli sihuke rallipill, mida said endale lubada värvilise metalliga äritsejad. Mingid arvutimängud olid ka; meeles on mul näiteks taliolümpia, kus tuli nooleklahvidega slaalomisuusatajat tüürida. Sõna “internet” oli ajalehtedest juba korra läbi jooksnud, aga oma ihusilmaga keegi toda imeasja näinud ei olnud.

Juba tollel eelajaloolisel ajal paistis silma, et iga järgmine aastakäik noori suhtus arvutitesse väiksema aukartusega. Võib-olla oli see mingis korrelatsioonis masinate odavnemisega, vanemaid inimesi pärssis alateadlik hirm valele klahvile vajutades “midagi katki teha” ja veeta ülejäänud elu võlavanglas. Ja mul on tunne, et see hirm “midagi katki teha” ei ole mul tänini päriselt üle läinud, kuigi mõistus ütleb, et halvim, mida ma arvutile teha saaksin, oleks ilmselt tema peale kohvitassi ümber ajamine.

Nii et see eelpoolmainitud kursus … jah, kõhe on kuidagi. Võib-olla oleks ikka väärikam olnud jääda papüüruserullide juurde. Tavakasutaja-asjad saan ma ju lõpuks kuidagi ära aetud ja vaevalt maailm rõõmust võpatab, kui üks järjekordne diletant talle Hello öelda üritab.

6 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. udupea said, on 09/03/2016 at 22:43

    Maalähedaselt, jah?

    • tavainimene said, on 10/03/2016 at 05:19

      ;)

    • Morgie said, on 10/03/2016 at 12:29

      Yo, see on lahe kursus.

  2. raamatutega said, on 10/03/2016 at 18:48

    Kas võib uurida, mis IT-kursusega on tegu? Et kui kunagi peaks samasugune tunne tulema, siis teaks

  3. tavainimene said, on 11/03/2016 at 20:27

    Ohoo, midagi tõeliselt julgetele. Kui ma poleks omastehooldaja (vanatädi) ja loomapidaja (kass) …

    Klassikat ka:

    Turist tuleb loomapoodi ja jälgib kõrvalt eelmist klienti:
    – Kas ma saaksin ühe C-ahvi, palun?
    Müüja noogutab, läheb ühe puuri juurde ja toob ahvi, paneb loomale kaelarihma kaela, ulatab oheliku kliendile ja teatab:
    – 2000 eurot.
    Klient maksab ja väljub koos ahviga.
    Kohkunud turist pärib müüjalt:
    – Oli see vast kallis ahv! Miks ta nii palju maksis?
    Müüja:
    – See ahv oskab programmeerida C-keeles. Puhas kood, vigu ei tee — vägagi hindaväärt ahv.
    Turist vaatab teises puuris olevat ahvi:
    – See on veel kallim! 3000 eurot! Mida see ahv siis oskab?
    – See on C++ ahv. Tema oskab ka objektorienteeritud programmeerimist ja isegi Javat. Tulemus on eriti kasutuskõlbulik.
    Turist vaatab veel veidi ringi ja näeb kolmandat ahvi, kelle kaelas olev silt ütleb tema hinnaks 10 000 eurot. Turist lööb käsi kokku:
    – See maksab ju rohkem kui ülejäänud ahvid kokku! Mida ilmaimet see ahv veel tegema peab?
    Müüja:
    – Ausalt öeldes ei ole me kunagi näinud teda midagi tegemas, aga teised ahvid kutsuvad teda projektijuhiks.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: