See ei ole minu teema

Ilmselgelt olen ma osa probleemist, mitte osa lahendusest. Mina, digitaalne immigrant, pehmehariduseline märsilohistaja. Mõtlesin, et kui ma näitan üles mingitki tahet ennast parandada, siis ehk arvestatakse seda süüd kergendava asjaoluna, ja panin ennast ühele IT-kursusele kirja.

Esmastutvust tegin ma arvutiga umbes kolmkümmend aastat tagasi, rajooni arvutuskeskuses. Arvuti nimi oli Juku ja talle sai kirjutada BASICus programme, mis tulid toime näiteks sellega, et joonistasid ringi, mille keskpunkti koordinaadid olid x ja y ning raadius r, ja värvisid selle seest siniseks. Ainus käsk, mida ma mäletan, on GOTO. Veel on meeles, et iga rea ette tuli kirjutada number (10, 20, 30 …). Kui ma õpetajalt küsisin, miks mitte 1, 2,3, siis ta vastas (võimalik, et bluffis): et hiljem saaks vajadusel ridu vahele lisada. Ja mina mõtlesin endamisi, et kui see asi käib samamoodi nagu kirjandi kirjutamine, siis tasuks juba kohe võtta 100, 200 ja 300. 

Ülikoolis tegin ma kõik kirjatööd tsaariaegsel mustal kirjutusmasinal, mis kaalus umbes 30 kilo. Kuni diplomitööni. Tolleks ajaks oli mul üks tuttav, kes töötas Firmas, kus olid arvutid ja Windows ja Word ja värk. Ta smugeldas mind ööseks kontorisse sisse, pani arvuti käima ja kadus omi asju ajama. Mina istusin ja tippisin hirmunult kuni hommikul valgeks läks, kuna midagi muud ma teha ei osanud ega julgenud. Vähemasti sai suur töö ühe soojaga ära tehtud ja imekombel ka lõpuks salvestatud, kuigi pärast selgus, et iga rea lõpus polekski vaja olnud Enterit vajutada.

Siis astusin ma magistratuuri. Nüüd olid osakonnas juba paar humanitaarabi-arvutit, kuhu ka tudengeid eelneval registreerimisel töötama lubati. Tööd kirjutati Norton Editoris ja salvestati viietollistele flopidele. Ooh-ooh-oo, jajaa. 

Läks aasta või paar, magistratuur jäi pooleli. Sisenesin, nagu öeldakse, tööellu. Tööelus olid viietollised flopid asendunud kolmetollistega. Kolm-kaheksa-kuued vahetati välja neli-kaheksa-kuute vastu; pentium oli sihuke rallipill, mida said endale lubada värvilise metalliga äritsejad. Mingid arvutimängud olid ka; meeles on mul näiteks taliolümpia, kus tuli nooleklahvidega slaalomisuusatajat tüürida. Sõna “internet” oli ajalehtedest juba korra läbi jooksnud, aga oma ihusilmaga keegi toda imeasja näinud ei olnud.

Juba tollel eelajaloolisel ajal paistis silma, et iga järgmine aastakäik noori suhtus arvutitesse väiksema aukartusega. Võib-olla oli see mingis korrelatsioonis masinate odavnemisega, vanemaid inimesi pärssis alateadlik hirm valele klahvile vajutades “midagi katki teha” ja veeta ülejäänud elu võlavanglas. Ja mul on tunne, et see hirm “midagi katki teha” ei ole mul tänini päriselt üle läinud, kuigi mõistus ütleb, et halvim, mida ma arvutile teha saaksin, oleks ilmselt tema peale kohvitassi ümber ajamine.

Nii et see eelpoolmainitud kursus … jah, kõhe on kuidagi. Võib-olla oleks ikka väärikam olnud jääda papüüruserullide juurde. Tavakasutaja-asjad saan ma ju lõpuks kuidagi ära aetud ja vaevalt maailm rõõmust võpatab, kui üks järjekordne diletant talle Hello öelda üritab.