Kole ja kibestunud
Varsti võin avada nuripidi-elustiiliblogi, mille iga postitus algab lausega “[…] läks katki”. Seekord ütles üles maja välisuks. Või tegelikult ta ausõna peal ikka veel püsib, aga iga sulgemise-avamisega pudeneb tükke küljest. Uued uksed, isegi kõige lihtsamad, olgu tehase- või tisleritöö, ületavad mitmekordselt minu eelarvelisi võimalusi. Kasutatuid pole sobivas mõõdus saada.
Ühe lühikese meeletusehetke vältel olin peaaegu valmis marssima kohalikku saeveskisse, et osta seljatäis laudu ja ise see ukserisu kokku klopsida. Õnneks oli see hetk tõesti lühike ja päädis arusaamisega, et uksel peavad lisaks kokkulöödud laudadele (erialažargoonis “ukseleht”) olema hinged, lingid, leng, lukk ja lävepakk. Vähemalt. Ja kogu see komplekt peab maja seinas olevasse ukseauku enam-vähem täpselt sisse sobituma. Aga minu puutööoskuste seniseks krooniks jääb üks omatehtud kingariiul, mis leidis sündsa asupaiga jaanilõkkes.
Päevad ja nädalad läksid, uks lagunes. Siis võtsid mehed asja enda kätte — et mis see väike asi siis meeste käes ära ei ole. Milline kergendus. Saatsin meestele vana ukse mõõdud, joonise ja foto. Ootused olid, ütleme otse, kõrgeks kruvitud.
Nüüd siis toimetati uks kohale. Ilus on ta küll, ei saa kurta. Lähemal uurimisel selgus aga, et iludus on a) 9 cm kitsam kui vaja (mis on väike häda); b) valekäeline (kuradikurat).
Nojah, mis tean ka mina, humanitaarblondiin, kes kogu oma uksetarkuse on omandanud elutu kirjasõna vahendusel? Kui ometi meestel on teadupärast kaasasündinud tehniline taip. Mehed tammusid jalalt jalale ja küsisid, et miks see uks ei võikski teisele poole lahti käia. “Aga vaat ei või,” sisisesin mina kui rutiini ja distsipliini produkt. “Aga paneks siis nii, et uks avaneb sissepoole,” pakkusid nüüd loomupärase leidlikkusega õnnistatud mehed. Selle peale ma kõndisin sündmuskohalt minema, et säästa inimelusid ja vältida mõttetut vägivalda.
Halastusest laseme eesriidel langeda järgnevate stseenide ette. Tragikomöödia sajas vaatuses jätkub pärast vaheaega.
*
Hiljem: Siiski, siiski. Kivirünta-punta-änta. On leitud keegi, kes teab kedagi, kes suudab selle ukse õigetpidi nõiduda. Too mees on tuletõrjuja ja kristlane, nii et asi peab õige olema. Jätkub …
tavainimene 
Hiisssand, kui hästi Sa ikka kirjutada oskad, lugesin ja naersin. Samas. Kui ma ise sellises soos maadleksin, siis ei jaksaks vist üldse naerda. Sa oled kõva naine, et suudad ja oskad sellised situatsioonid puhtaks selgeks väärtkirjanduseks vormida…
Vaatan siin oma valdusi (ostu-müügileping on siiski hetkel veel vormistamata, nii et mitte veel päris oma) enam-vähem iga päev ja peas töötab pidev kalkulaator – kas ja kuidas, kui mädanud see õõtsuv koridori põrand tegelikult on, kas ma tikksae abiga saan mõne peenema probleemi lahendatud (ja millist tikkasaagi osta, mootorsaag mul juba on – lausa 2), kui keeruline on lakke augu tegemine (ärklituppa oleks otseteed vaja) ja kas ma pean pärast augu tegemist ainult pool lage või siiski terve lae üle krohvima (mida ma ei oska) ning kas ma saan lihtsama trepi ise tehtud, kui pikki laudu ma oma tillukese autoga saeveskist tuua saan jne jne. Ja kuskohast ma leian mehe, kes ülalmainitud probleeme aitaks lahendada, kui ma nendega ise millegipärast ei jaksa toime tulla. Kardan, et lõpuks lahendan asjad ikka nii, nagu naisterahvale kohane – suvaliste kaigastega, mis on omavahel suvaliselt pallinööri, alumiiniumtraadi ja 10-tolliste naeltega kokku punnatud.
Kõva … jah, minu pehmed osad kulusid vist läinud kevadel lõpuni maha.
Enne tikksae koju ostmist soovitan kasutada kogemuste saamiseks renditööriistu. Ja lakke augu tegemisel tuleks jälgida, et mõnda kandvat tala läbi ei sae. Ja krohvimist on lihtsam harjutada seina kui lae peal. Kogu minu tarkus :)
Renditööriistade mõte pole üldse paha, ma ise polegi selle peale veel tulnud. Talade asukoht on juba umbes teada, täpselt selgub see siis, kui ärklitoa põrandalt papp maha võtta. Aga krohvimine, jah. Võibolla tuleb see asendada mõne muu materjaliga, mis ei kuku kohe plödinal alla. Mõni plaat või midagi… Neid plastik(laminaat)plaate ma eriti ei armasta. Kipsi ka mitte. Penoplastruudud laes on ka vanas majas jubedad. Eks näis, mis kättesaadavatest vitstest ma selle lae (ja võibolla ka seinakatte ) punuma saan.
Meil siin vanas maamajas on näiteks vineer laes. Tänapäeval on seda igasugust ilusat saada ja annab ka hiljem lakkida-värvida.
Jajaa, kui seda vineeri-teemat edasi arendada, võib täitsa ägeda tahvel-lae (ehk koguni kassettlae) saada. Ja see ei pudene ega pragune nagu krohv.
Kuidas tuletõrjujaga on läinud? Sim-sala-bim?