On pikad ajavaod
Sa võid ju kuuekümneselt vastleitud armastusega käsikäes kudrutada, aga sa ei saa väärata asjaolu, et kõik olulised mälestused — EÕM, esimene suudlus, korteripeod ja videodiskod, võrkpall Verevi rannas, Riiga rockkontserdile hääletamine, lõpuaktus, esimene oma kodu, laste ja lapselaste sünd, nende esimesed sammud ja esimesed sõnad — on tal ühised kellegi teisega.
tavainimene 
Ma mõtlesin lahutades suht seda. Et ma võin ükskõik kui toreda uue inimese leida, aga kellegagi pole mul selliseid mälestusi ja keegi teine pole mind pea kümme aastat välja kannatanud, ei oska niimoodi õigetele nuppudele vajutada ja ei tunne mind nii läbi ja lõhki.
Nüüd mõtlen, et tõsi ta on. Aga. AGA. See, et miski ei ole esimene, mis proovitud sai, ei tähenda, et see ei võiks olla mitmes mõttes parem, toredam ja sobivam. See lihtsalt sobitub teist moodi, teistsuguste õnaruste ja konarustega. Ja nüüd tean ma ise hulga paremini, mis ma tahan ja mida ma olen valmis välja kannatama ning mida mitte.
Alati on kellegi uuega midagi esimest korda. Isegi siis kui oled kuuskümmend. Kuidas teha kindlaks, millised mälestused on olulised ja millised on lihtsalt mälestused?
Olulised on need kogemused, mis mõjutavad kõige suuremal määral kõige suurema hulga edasiste sündmuste kogemise viisi?
Mul jäi see mõte tegelikult kripeldama juba oma vanast blogist, kus üks kommenteerija märkis (küll hoopis teises kontekstis): “Mida ei ole võimalik võõrsil elades tasa teha on antud konkreetses kohas elatud ajaline mõõde. Sa võid ju lugeda ja rääkida nende kohalikega ja teha endale kohalik kultuurilugu selgeks aga sa ei saa kunagi tekitada tagantjärele relatsiooni ühe või teise paigaga a la kuidas mina selles paigas 5-aastaselt, 10-aastaselt, teismelisena jne jne.”
a kui palju on neid, kes nii ühes kohas nii kaua elavad, et neid mälestusi saaks hästi erinevast vanusest olla?
mul on Eestiski Tartu, Tallinna ja Pärnu ja Kunda mälestused eraldi, rääkimata sellest, et Tallinnas on Nõmme- ja Merivälja-mälestused eraldi ja neid ühendab suht vähe, kui Nõmmele kolisime, Meriväljale enam praktiliselt ei sattunud.
Ja lühemaid perioode võibki olla veedetud ka eri riikides (või kuidas kelllegi, mõnel ka pikemaid). Mul on mõne Poola kohaga kujunenud sellised väikesed isiklike mälestuste kihid; Budapestist ei hakka rääkimagi ja eks Debreceni ja Perugiaga ole samuti üht-teist kogunenud.
Elad kuskil mõne aasta ja ongi juba mälestusekiht peal.
Khm, kuuekümnese kudrutamine toob muidugi esimesena meelde THI. Ma kuulasin põgusalt neid lugusid, mis on “Teenage Wastelandi” peal, ja mõtlesin, oh taevas, Eesti kuuekümnesed ei saagi teda kunagi mõistma. Kogu see high school angst ja pesapallimeeskonna jaki andmine kisakoori kaunitarile ja auto tagaistmel amelemine – see pole päris sama, mis võsaleer ja “Horoskoobi” laulud või EÜE ja “Euromais”. Aga tal ongi vist kogu aeg see olukord, et omadele võõras, võõrastele oma. Kunagi peaks Krister Kivi ikka THIst põhjalikuma psühhograafia kirjutama, see New Jersey nooruse peatükk oli võrratu (New Jersey allakäinud poksija sarmiga vms).
Jajaa, seda ma olen ka mõelnud, et THI peab ikka kohutavat intellektuaalset üksildust tundma — keegi pole lugenud samu raamatuid, kuulanud samu bände, vaadanud samu filme jne.
Kogemuse osas olen täiesti nõus. Kas kogemus ja mälestus on üks ja see sama? Ma ei ole kindel
Jah, just siin ja praegu, kuuekümneselt lahku minnes mõtlen samamoodi. Aga me ei saa elada mälestustes. Uus võimalus suhetes (kui on) on jummalast teistmoodi ja ma tahaks loota, et suudan sellega kaasa minna ;) Siis on elus veel, mida peale stagnatsiooni ja mälestuste sõrmitsemise kogeda.
Võib-olla hästi kindlustatud ülemkklassil ja täiesti varanduseta töölisklassil läheb see asi lihtsamalt. Aga keskklassi kuuekümnene mõtleb: kuidas ma jätan oma kodu maha ja kolin kokku küll armsa aga siiski nagu, noh, võõra inimesega? Kuhu meie lapselapsed jõuludeks tulevad? Mida tema lapsed arvavad, kui ta hakkab oma säästude eest minu köögis remonti tegema? (Muidugi jääb alati võimaluseks visiitsuhe — kohtume siis, kui viitsime.)
Ükski neist pole päris probleem, vaid ise oma elu raskeks elamine.
Ooh-ooh-ooh, noored, jah, elage ka nii vanaks ja siis räägime uuesti … :)