Less is more

Lugesin viimasest Loomingust Mihkel Muti pikemat esseed “Primitiivsuse ühtne väljateooria” ja nihelesin vaimustusest. (Guugeldades avastasin just, et eelmine lugu on  mul kuidagi kahe silma vahele jäänud. Viga saab parandatud.)

Tõesti, millest see küll tuleb, et primitiivsus võlub rafineeritust? Kas see on igatsus emaüsa ja kaotatud lapsepõlve järele? Mingi eksogaamne instinkt? Aolinnade tihelioleku stressist võrsunud mälestus/unistus  nakkushaigustevabast nomaadielust? Tsivilisatsioon on hakanud savannielanikel sõna otseses mõttes üle mõistuse käima?  Või kajastub selles muistse kuldajastu ja kaotatud paradiisiaia müüt (“ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president”)? Või hoopis tung korrumpeerida, teha jälgi äsjasadanud lumele? Kas see on kultuuriline universaal? Kas hindu radžasid kütkestavad dalitid? Kas jaapanlased on avastanud keerulises lihtsuse saavutamise saladuse?

Kh-kh-kh, minu enda suhtelisest primitiivsusest annab  ilmselt tunnistust tõsiasi, et “Vendade Karamazovite” ja “Võlumäe” asemel turgatas mul pähe hoopis see:

Ja et Albert Einsteini tõmbab Marilyn Monroe, mitte Marie Curie — siin meenus kärbeskaalu klassik Woody Allen, kes on vastupidist võimalust robustselt aga vaimukalt karikeerinud.