Fiktsioonivabadus

– “Tere hommikust! Noh, sõidad tööle? Mida sa loed siin?”
– “Loomingu Raamatukogu.”
– “On midagi head?”
– “See on nagu kolmteist väljamõeldud kirja, mõni on ikka päris sünge, üks on nagu kiri sellele naisele, kes kevadel seal Ontika spaas ära uppus, ma ei tea, kas sa mäletad, lehed kirjutasid sellest; siin kirjutatakse talle nii, nagu oleks ta tegelikult ise ennast meelega ära uputanud.”
– “Ise uputanud, niimoodi, issand, kui hirmus.”

*

– “No tsau, kuidas läheb, mis uudist?”
– “Ah, ei midagi, vaikselt. Naabrite juures on nüüd ka vaikus, naist ei näegi õieti.”
– “Jah, see oli hirmus lugu ikka. Hirmsaid asju ikka kuuled. Ma täna just hommikul nägin rongis ühte tuttavat, ta oli lugenud, et see naine, kes spaas ära uppus, oli ka tegelikult meelega teinud seda.”
– “Päriselt ka või?”
– “Nii ta kirjutas.”
– “See on nii hirmus, kui noor inimene, kellel elu on nagu igati korras muidu …”
– “Jah, näed, ega teised ju ei tea, mis seal koduseinte vahel toimub. Võib-olla seal on selline terror, et et … ja kui kaua sa lased ennast peksta ja kõigil ei ole ju kohta ka, kuhu minna.”

*

– “Uhh, mis mina just kuulsin.”
– “No räägi.”
– “Vaata mäletad, see naine, kes nagu ära uppus seal spaas, seda uuriti veel pikalt, see oli tegelikult ennast ise ära tapnud, sest ta mees oli teda ikka julmalt peksnud ja oli teda kodus kinni hoidnud, nii et naine ei saanud ära ka põgeneda. Kujutad sa ette?”
– “Appi kui hirmus.”
– “Jah, ma guugeldasin seda meest nime järgi, mõtle, pealtnäha täitsa korralik ja hea töökoht ja linnaametnik veel ja kõik ja mõtle selline asi.”

*

–  “Kuhu sa tööle said? Linnavalitsusse? Ära sinna küll mine, seal töötavad ju lausa mõrtsukad, mul just üks tuttav rääkis, et üks osakonnajuhataja oli oma naise surnuks peksnud ja ära uputanud ja enesetapuks lavastanud ja puhta nahaga pääsenud. Vat sellises riigis elame.”