tavainimene

“Saare võimalikkus”

Posted in * by tavainimene on 28/12/2015

Elu on üks hädaorg / ära surema pead kord / ja siis mullaks saama — tuletab meile meelde Michel Houellebecq. Kes ühtlasi annab teada, et inimliiki käivitavateks jõududeks on kiim ja verejanu ning kui lähebki korda emb-kumb neist tsivilisatsiooni kammitsasse pitsitada, siis suubub kogu energia teise.

Õigupoolest arutleb nii romaani minategelane Daniel, rikas vananev nihilistlik estraadikoomik ja filmitegija. Jääb kunstipäraselt ebaselgeks, kui palju on temas autorit ennast. Ja et kas autor tõepoolest leiab, et ühiskonna nooruse terrorist vabastamiseks tuleks loobuda laste saamisest. Selle põhjal, mis ma Houellebecqist lugenud olen, ma tegelikult ei imestaks. Aga võib-olla on see sihuke kõrgema taseme värk, et autori kogu elu on loomeakt ja tekst jne. Ja noh, tegelikult, ega ma nüüd Houellebecqist teab kui palju lugenud ka ei ole.

Danieli elus on kolm naist — esimese ta rasestab, hülgab ja unustab. Rohkem me temast teada ei saa. Teine on mehe eakaaslasest intellektuaal, lolita-ajakirja toimetaja (jah, vastuolu), kellele saab saatuslikuks kas tema vastumeelsus jäägitu kehalise ekstaasi suhtes või siis hoopis aastad ja gravitatsioon, mis rindade ja tagumiku kallal oma vältimatut laastamistööd teevad. Kui suhtest kaob iha, kaob sealt ka hellus … Kolmas naine on Danielist poole noorem “süütu amoraalne loomake”, ideaalne seksiobjekt, kes aga kahjuks ei tea ega pea midagi armastusest ja jätab omakorda üleküpsenud armukese ilma kahetsuseta maha.

Kokkuvõttes on peategelane parajalt vastik kuju. (Kõigele lisaks tunduvad tema etenduste pealkirjad stiilis “Meie eelistame grupiseksi Palestiina naistega” absoluutselt ebanaljakad; ma ei tea, kas see on olnud autori taotlus, vabalt võib olla ka minu isiklik probleem, kuna ka kurikuulsa Charlie Hebdo kaanepildid on pannud mind parimal juhul õlgu kehitama, mitte aga muigama, rääkimata itsitamisest või naeru lagistamisest.) Kusjuures ta ise justkui reflekteerib oma vastikust, aga peab seda traagiliseks vääramatuks paratamatuseks. Ühiskond ja kultuur peategelase ümber on ka perverssuseni vastikud — sama traagilise paratamatusega. Lugeja asi on otsustada, kas ta kavatseb selle mudalaviini ees käed tõsta ja kaasa libiseda või surra võideldes.

Aga selle kõigega romaan ei piirdu. Teise olulise liini moodustab Danieli kohtumine elohimiitide sektiga, kes on nõuks võtnud anda oma liikmetele surematus keha kloonimise ja teadvuse “molekulaarülekande” teel. Selgub, et huvilisi on väga palju. Mõni tuhat aastat hiljem selgub, et igavik on ikka neetult pikk aeg ja kui kiim ja verejanu on välja lülitatud, siis polegi nagu õigupoolest seda aega millegagi täita. Mul tekkis küsimus, kas selline reinkarneeruvate kloonide armee ikka annab tegelikult surematuse mõõdu välja — Daniel25 räägib ju Daniel24-st kui “temast”, mitte kui “minust” — aga igavese elu mõttekuse seisukohast pole see muidugi oluline.

Kaaneümbrise annotatsioon ütleb, et tegu on omamoodi hoiatusromaaniga. Nohjah. Teatud ringkondades olla jõhker läbi tümitamine tõepoolest üks hoiatamise meetod. Kas mul tekkis soov panustada elutervema ja jätkusuutlikuma ühiskonna kujundamisse? Ei, mul tekkis tunne, et ma võin õigustatult olla vastik, sest selline see maailm kord juba on ja lõpuks sureme me kõik õudset surma.

Üks vastus

Subscribe to comments with RSS.

  1. mustkaaren said, on 29/12/2015 at 21:11

    Vanades õhtumaades valitseb inimsuhete normides ja nende kunstilises kujutamises iidne patriarhaaditraditsioon. Ja muud ma ei tahtki ytelda.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: