tavainimene

Pööriöömaa

Posted in * by tavainimene on 26/12/2015

Pööriaeg pidavat olema selline liminaalne ja natuke ohtlik. Kvantmääramatus. Minu elus kestab see  juba minevast sügisest alates. Elan maal ja töötan linnas — aga ei kuulu nagu õieti kuhugi ega oska plaane kummaski suunas seada. Vanatädi, kes teises majapooles elab ja hooldekodusse minemast keeldub, saab oma toimetustega toa piires hakkama. See võib põhimõtteliselt kesta nii veel kümme aastat. Aga kas mina kestaksin veel kümme aastat, tehes kolmeteisttunniseid päevi (sõit kaasa arvatud) ja elades veevärgita majas, mis pakaselistel öödel põhjalikult maha jahtub?

Valgekrae-töökohad kaovad nüüd juba mitte enam üksnes maalt, vaid ka väiksematest maakonnakeskustest. Kui vahel ongi midagi pakkuda, on see ajutine ja projektipõhine. Valgekrae-prekariaat — see on kindla peale hirmus moodne 21. sajandi värk, aga pangalaenu selle peale ei saa.

*

Juhtusin enne pühi kuulama mitut üsna samas toonis kurtrmist, kuidas jõuludest on kadunud ehedus — elav tuli, elav kuusk, elav muusika, iidne kargus ja muistne helgus. See tuli mulle meelde täna, kui kõndisin läbi küla, kus iga teine maja on eelmisest pöörasemate elektrituledega ehitud. Hmm. Arvestades seda, kui kirjuks muutus rahvakunst pärast aniliinvärvide kätte saamist … ma kahtlustan, et kui meie esivanematel oleks tuhat aastat tagasi kasutada olnud leedlambid ja helivõimendid, ei oleks nad ennast hetkekski tagasi hoidnud.

Minu enda jõuluettevalmistused piirdusid sellega, et panin kööki uued kardinad ja lõikasin kuusehekist vaasi mõned oksad. Plaanisin neli hommikut järjest suure valgeni magada, lugeda natuke Mikitat, Murakamit ja Houellebecqi, pressida viimastest õuntest mahla, korjata aiast kokku tormi murtud puuoksad, teha midagi head süüa ja lihtsalt vedeleda. Senises graafikus püsides õnnestub realiseerida vähemasti viimane punkt. Aga — masendusele ma maad ei anna, paanikat ei tee.

15 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Rents said, on 26/12/2015 at 01:49

    Elu kipub plaanides ikka oma korrektuure tegema. Paratamatult. Head lebo.

    • tavainimene said, on 26/12/2015 at 11:57

      Aitüma!

  2. Morgie said, on 26/12/2015 at 10:14

    Pime aeg, pole varjusid.
    Tegelt Eesti regionaalpoliitika imeb.

    • tavainimene said, on 26/12/2015 at 12:08

      Regionaalpoliitikast. Ülenaaber asus kodulähedases firmas tööle biokütuse käitlemise operaatorina. See näeb välja nii. Lageda taeva all seisavad puuvirnad. Vinnad sealt ladisevas külmas vihmas ühe märja kasepalgi. Jupendad kreissaega kolmekümnesentimeetristeks pakkudeks, lõhud masinaga halgudeks, pakid halud 40-liitrisse võrkkotti ja ubid koti euroaluse peale virna. Tasu on kümme senti koti pealt. Praeguse lühikese päevaga pidi jõudma teha umbes 70 kotti. Ilma sotsiaalsete garantiideta loomulikult. Ma uurisin, et kas linnas ei leiaks vähe kergemat ja kuivemat tööd. Mees kehitas resigneerunult õlgu ja ütles, et korralikku firmasse ei saa tööle minna, kuna ametliku palga võtaks kohtutäitur viimase sendini ära — buumiajal võetud eluasemelaen. Kusjuures maja on pangal juba ammu maha müüdud, aga võlga on veel paarkümmend aastat maksta … “Tõde ja õigus” VI.

    • Morgie said, on 26/12/2015 at 14:15

      Vilinal imeb.

  3. Liis said, on 26/12/2015 at 16:11

    Mis see regionaalpoliitika siis teistmoodi tegema peaks, et kõigil hea oleks?

  4. tavainimene said, on 26/12/2015 at 17:37

    Kusjuures mina ka ei oska öelda, kas ja mida regionaalpoliitika peaks teisiti tegema. Kui ma oleks poliitik, siis ma ilmselt suudaks vajadusel enesekindlal toonil rääkida maksusoodustustest maapiirkondade ettevõtetele, taristuinvesteeringutest jne jne. Aga sisimas ma kardan, et eks see ikka üks paras rahalõke oleks. Ei jäägi muud, kui istuda ja vaadata: Hummuli ja Tagula on ammu juba ära antud, kohe-kohe on kukkumas Valga. Miks nii on / sind ei vaja keegi enam nüüd / ja kas on / kõiges selles sinul üldse süüd.

    Varem samal teemal: https://ignorabo.wordpress.com/2011/12/07/must-ja-susimust/

  5. mustkaaren said, on 26/12/2015 at 20:51

    Liis, sõida paar korda nt Krabilt Paldiskisse v Sarust Maardusse. Jälgi maantee seisukorda, teel liiklevaid autosid, tee ääres parkivaid majapidamisi, asulaid, tanklaid, linnade suurusi, ehitisi, materjale, konstruktsioone… Siis on näha, kuidas meil regionaalpoliitika on inimesed ja raha kerge maksukoorimise nimel yhte, nimelt pealinna serva kokku ajanud.
    Oma tohutu osa on selles, et Eesti on mitmes mõttes vaeseks vene kommetega arengumaaks jäänud ja rikastest Põhjamaadest tulev raha jääb suuresti teatud kitsa seltskonna kätte. Aga need ei taha rahaallikast kaugele minna ja mingi isamaa ja regionaalpoliitika ning vaesed perssekukkunud Maakad neid ei kõlguta.

  6. mustkaaren said, on 26/12/2015 at 20:56

    Tavainimene, ma armastan Sinu seisukohti ja hirmuäratavalt tarku sõnavõtte järjest rohkem. Tahaksin midagi Sinu heaks teha, kasvõi puid lõigata ja sõnnikut visata. Sest tean omast käest, kuidas vaim liiga pika eluvasarahoobirahe all ykskord ikka järgi annab ja… Minu vaim on praegu nyri nagu sulepadi, aga selliseid asju Sina ära järgi tee.
    Fännitervitus.

    • tavainimene said, on 27/12/2015 at 16:46

      Tervitused tagasi ja suur tänu lahkete soovide eest. Ma arvan, et Su oma pere ja majapidamine vajavad Sind praegu rohkem.

  7. muhukadri said, on 28/12/2015 at 00:36

    Hm, mina soovitaksin Sul mõtelda, et kas Sa armastad seda maja (jah, maja, jätame vanatädi seekord kõrvale) sellevõrra, et tahad temaga siduda kogu oma ylejäänud elu? Kui jah, siis on veevärk ja tuuletõke järgmine möödapääsmatu samm. Kui maja on mõnus ja elamisväärne koht, on mõningane pendelränne selle nimel isegi väljakannatatav (ytlen omast käest).
    Teine ja veelgi zen-im mõtteharjutus on see, et kas Sa armastad seda maja koguni nii isetult, et oled valmis temast loobuma?
    Pööriaeg on kontemplatsioonideks väga sobilik :)

  8. Ni said, on 28/12/2015 at 10:20

    Mulle tuli meelde Õnnepalu Paradiisist see koht, kus ta istus vastostetud korteris pärast Hiiumaa maja mahamüümist …

  9. tavainimene said, on 28/12/2015 at 12:41

    See maja — see on minu viimane füüsiline side õnneliku lapsepõlvega. Ja nüüd on jälle kaks teooriat, et kas lapsepõlvest tuleb lahti lasta ja see vabaks anda, et ise inimesena lõpuks täiskasvanuks saada, või vajame me kõik seda kindlat linna ja varjupaika, kus on juureotsad mullas jne jne.

    • nodsu said, on 28/12/2015 at 19:10

      siin tasub sul vast rohkem iseenda vajadustele mõelda, mitte sellele, mida vajavad “kõik” või mida umbisikuliselt “tuleb”. eri inimestel on eri vajadused.

    • mustkaaren said, on 28/12/2015 at 23:54

      See mulla-lause selgitab nii mõndagi ja teeb välistamismeetodil lihtsamaks teatud valikud.
      Sest ajal, kui meie mõistus on vatist ja lähim minevik kaob elatud aastate udusse, oleme tagasihoidlikku oma esimeste eluaastate murul ja meie silmis on kalendriaastakymnete tagune päike.
      Kõigi jaoks see ei ole argument. Mina nt aga tahan surra sirakil oma privaatsel jäätunud puukuurirajal, mitte joodikukusehaisuses kortermajatrepikojas.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: