Le mie pene consolar

Oh issand küll. Ma olen nüüd Jussi Björlingisse armunud nagu mõni tiinekas Justin Bieberisse. Ma absoluutselt annan Jussile andeks, et ta volüümi maha võtma ja kolleegidega arvestama manitsenud dirigendile kulme kergitades teatas: “Aga kvartett — see on  ju minu soolo.” 

Kuigi ei saa mainimata jätta, et mulle meeldis omal kombel ka Ekraanis nähtud Metropolitan Opera lahendus Rigolettost, kus tegevus oli toodud 1960ndate Las Vegasesse, Hertsog oli ööklubide staar ja vaene Gilda peideti koti või vaibarulli asemel auto pagasiruumi. 

Mida on tehtud ju ennegi.

Piirist piirini

Kaplinski kahjurõõmutsemine teemal “ükskord me nagunii jälle Vene võimu alla läheme” tuletas meelde  hiljutist uudist, kuidas Austrias lõikas vanainimene miljon eurot sularaha ribadeks, et pärijad seda endale ei saaks.

Iseend ja torme võites

Beethoveni die größten Schlager’i (Appassionata, Kuupaistesonaat, Waldstein, Pathétique) juurest olen jõudnud otsaga Eugen Kapi “Kalevipojani” ja järjekorras ootavad Tubina sümfooniad. Sellest olekski tulnud alustada, mitte prauhti! Kõrvitsa “Lageda laulude” juurde. Mis mulle tervikkogemusena meeldis, aga helikeelelt jäi ikka natuke võõraks. Acquired taste; aga eks mitmed ole “magava mehe” veinidega alustanud.

Noid “Lageda laule” ma tahaks tegelikult veel kuulata. Kõrvaklappidega, pimedas toas. Üleüldse, miks peab kontserdisaal olema valge kui teatrisaal on pime?

Piinlik peaks olema muidugi sellisel teemal suud täis võtta inimesel, kes kuulab väärt klassikuid rongis kudumise taustaks.

Ja üleüldse. Mida öelda inimese kohta, kes kaks vaba päeva veedab kapsaid tünni tampides ja kõrvitsaid marineerides (nagu oleks kolhoosipulm tulekul) ning ülejäänud nädala toitub pirukatest ja poolfabrikaatidest, sest pole aega korralikult süüa teha? Just nimelt. Tegelikult, kui tahate teada, kuidas tuleks toituda, liikuda, töötada, puhata ja inimsuhteid hoida, siis jälgige hoolega mind ja tehke kõik täpselt vastupidi. Õnn ja edu peaksid loogiliselt võttes olema garanteeritud.