Häbita elad — auta sured
Viimasel ajal on kollektiivsest häbist palju räägitud. Ühed deklareerivad, et neil on häbi, ja teised deklareerivad, et neil on häbi, et nondel esimestel on häbi.
Mind hakkas puhtteoreetiliselt huvitama, missugustel juhtudel inimesed tunnevad häbi ja piinlikkust teiste inimeste tegude pärast. Üllatuslikult selgus, et selle kohta on üsna kasinalt materjali. Õppisin vähemasti ära uue väljendi “vicarious shame” (mis küll selle eestikeelne vaste võiks olla?) ja Vikipeediast sain teada, et “äärmuslikult häbialtid isikud võivad tunda isegi kõrgema järgu teisehäbi [vicarious shame] ehk häbi kellegi pärast, kes tunneb häbi kellegi kolmanda või siis sellesama esimese isiku pärast”. Vaat siis.
Ühest teisest allikast sain teada, et “inimesed tunnevad häbi teise isiku käitumise pärast niivõrd, kuivõrd nad peavad tolle isiku käitumist osaks temaga jagatud sotsiaalsest identiteedist, ja seeläbi hindavad tema käitumist oma endakuvandi peegeldusena”. Tõlge sai hirmus kohmakas (ega see originaal palju ladusam ei olnud) aga mõte on ehk arusaadav ja eks me intuitiivselt olegi umbes nõnda arvanud. Nii et kõige kangem rahvuslane on see, kes marurahvuslike nõmeduste pärast kõige rohkem häbi tunneb.
tavainimene 
huvitav on see määratlus kui “äärmiselt häbialtid”. minu arust on ju päris tavaline empaatia, et kui keegi tajutavalt ja tugevasti midagi tunneb, siis tunnen ma kaasa. Ma olen teise inimese hirmu ka tundnud.
Mmm, see on vist teine asi. See on see, et sa tunned piinlikkust, kui keegi teine (kes ise üldse häbi tunda ei pruugi) käitub sinu meelest nõmedalt.
aga kuhu see kolmas isik valemisse läheb? kas sellega on mõeldud, et mul on häbi just sellepärast, et kellelgi teisel on iks asja pärast häbi – või hoopis seda, et mul hakkab kaastundehäbi nähes, kuidas keegi teine tunneb piinlikkust asja pärast, mille pärast ma ise poleks taibanud tundagi. Esimest mul ette ei tule jah. Teisega on mul alatasa kogemusi, kui A.-ga koos filme vaadata, sest tema piinlikkuslävi on märksa madalamal ja tema piinlikkustunne nakkab ka mulle. või umbes nii, et mul on piinlik, et ma olen sundinud teda vaatama midagi, mida tal on piinlik vaadata. kuigi ta võiks tglt iga kell ära minna, kui tahab.
N-ö tavaline “vikaarhäbi” on see, et sa tunned piinlikkust, kui keegi teine (kes ise üldse häbi tunda ei pruugi) käitub sinu meelest nii, nagu ta ei tohiks käituda, täpsemalt nii, nagu sinda enda meelest ei tohiks käituda, ja kõrgem järk on see, kui sa tunned piinlikkust, kui keegi teine (kes sinu meelest ei tohiks häbi tunda) tunneb häbi sellepärast, et keegi kolmas käitub nii, nagu ta selle teise meelest (või see teine enda meelest) ei tohiks käituda? Pagaripiparkook, pagaripikarpook. Pole ime, et psühholoogid alatihti ise abi vajavad.
minu kõige tavalisem “vikaarhäbi” on tegelikult siis, kui keegi teine – ütleme X – käitub minu meelest nii, et see paneb kellegi kolmanda – ütleme Y – piinlikkust tundma (kuigi minu enda väärtussüsteemi järgi ei tohiks see käitumine piinlik olla). st ma kujutan enam-vähem ette, mis süsteemis see kolmas inimene nimega Y toimib, ja mulle tundub, et tema süsteemi jaoks on X-i käitumine piinlik. Kusjuures vahel panen ma selle süsteemi hindamisega mööda ja tegelikult olen mina ainus, kellel piinlik on.
ja mu reflektiivne reaktsioon sellele tundele on vihastada tolle kolmanda, Y peale – “miks krt tal on siuke lollakas väärtussüsteem, et mina pean tema vaatepunkti empaatiliselt sisse elades X pärast piinlikkust tundma”.
See võib olla aus empaatia, võib olla isiklik häbitunne teise piinlikkuse pärast, aga võib olla ka turundustegu ehk deklaratsioon, mille taga pole nigu midagi – kas keegi usub, et karastatud poliitik tõesti mingitki laadi häbi tunneb?
Suured au- ja häbiasjatundjad on jaapanlased. Nende filosoofide tellised on siin maailmaotsas aga õige tundmata.