“Daniel Stein, tõlkija”

Harukordselt hea raamat harukordsest inimesest, kellel on olnud harukordne tõsieluline prototüüp. Siiski pole see Daniel Steini/Oswald Rufeiseni elulooraamat, vaid ikka romaan, milles paljude erinevate tegelaste peaaegu polüfooniliste häältega antakse edasi ideed sellest, kui lihtne ja kui keeruline on olla inimene.

Identiteet, usk, rahvus, keel, kodumaa, kultuur, ideed, moraal, kohus, süü, reetmine, kättemaks, andestus ja kõik need suured asjad. Ühest küljest ajatu ja teisest vägagi päevakajaline ka meile — no ikka need eestlannadest moslemid ja mustanahalised hiidlased. Kuigi siin põhjamaade põlluharijate juures näivad paljud asjad lihtsamad olevat; meil ei ole seljas kanda nii tohutut tsivilisatsioonikoormat ja seetõttu on vist vähem neuroose. Oleme pigem kerge-usklikud. (Kes vaimutses, et religioossed inimesed jagunevad kergeusklikeks ja raskemeelseteks?) Mulle meeldiks mõelda, et igal aastal saabuv talv ja maha sadav lumi kustutab kuidagiviisi tahvli puhtaks, aga arusaadavalt on see jamps.

Usundiõpetuslikud vahelugemised kolmainsuse, jumalaema kultuse, patuta eostamise, pildikeelu jms kohta olid nagu rosinad saia sees — minusuguse lihtsa ja eelarvamusteta lugeja jaoks. Kristlasel võib küll vererõhk tõusta, kui talle üritatakse selgeks teha, et kristliku õpetuse “tarvilik ja piisav” universaalne osa on juutlikult monoteistlik ning kolmainsuse kontseptsioon hoopis kreekalik-polüteistlik võõrkeha. Järjekordne maailmavalitsusvandenõu teadagi kellelt!

Mittereligioosse ja mittespirituaalse inimese jaoks jääbki ilmselt mõistatuseks, miks on vähimalgi määral oluline (rääkimata sellest, et elu ja surma küsimus), mispidi ja mitme sõrmega inimene ristimärki teeb. Ulitskaja annab oma delikaatsel moel mitmeid vihjeid, miks ja kuidas. Ja et kui inimesed oskaksid üksteise keeli, siis nad saaksid üksteisest paremini aru ja vihkaksid vähem. Ma kardan küll, et selles järelduskäigus on peidus mitu mittetõest eeldust, aga romaani teeb see muidugi ainult huvitavamaks.