tavainimene

Viinakuu

Posted in * by tavainimene on 10/10/2015

Teepeenrasse olid ilmunud neoonvärviga märgistatud tokid. Läksin kohemaid elevile. Kas tõesti on lõpuks ometi plaanis need pirakad teeaugud korda teha, et pimedas rongilt tulijad seal porri ei astuks või jääkonarustel ei komistaks. Või siis … või … taevas, ma ei julge sellest isegi mõelda … k-k-k-kanalisatsioonitrass?

Teadjamad kohalikud rahustasid mind maha ja ütlesid, et ehei, siia tuleb valguskaabel. Nojah. Lauda-Vilma joodikust poeg ja Vanaraua-Vello saavad nüüd lõpuks hakata GrabCADile ja Transferwise’ile alltöövõttu tegema. Mis meil siis enam porist või solgist.

*

Vahelduseks nn suurest poliitikast ka: pange tähele, Edgar Savisaare mantlipärijaks saab tema poeg Erki. Mida rohkem sellele mõelda, seda ainuvõimalikum see tundub.

*

Kaevasin aiamaa veerde üüratu tankitõrjekraavi ja vedasin sinna päev otsa ämbriga puude alt poolmädasid õunavisse. Nii umbes tonni, ma arvan. Kui saaks alustada puhtalt lehelt, siis oleks mul aias üks “Martsipan”, üks “Kuldrenett”, üks “Sügisdessertõun”, üks “Paide taliõun” ja üks “Lobo”. Kõik, kogu lugu.

*

Ema surmast on üle nelja kuu möödas ja ei lähe ainsatki päeva, kui mul ei tuleks tunnet, et “peaks helistama”.

Advertisements

Teine katse

Posted in * by tavainimene on 09/10/2015

Et siis jälle: endiselt oleks vaja sellist programmi, mis võtaks “Eesti keele seletava sõnaraamatu”, “Väikse murdesõnastiku”, “Võõrsõnade leksikoni”, Eesti kirjanduse/spordi/teatri/kunsti/teaduse jne biograafilised leksikonid, EKI kohanimeandmebaasi ja võib-olla veel mõne säärase korpuse. Pluss kasutaja enda loodud sõnaloendi. Ja paneks igale sõnale algusesse tühiku. Ja siis sobitaks sõnad püsti ja pikuti etteantud küljepikkustega ruudustikku. Ja siis oleks juba inimese ülesanne tühikukastid nipikate küsimustega täita. Tasuline pro-versioon võiks võimaldada lisada ruudustikku pilte ja lauseid. 

Vanas eas tükk leiba

Posted in * by tavainimene on 08/10/2015

Vilja Kiisler pahandas Äripäevas arvamusliidritega, et nood ei kirjuta oma arvamuslugusid ise, vaid tellivad need pigem suhtekorraldusbüroode arvamusdiileritelt. Kuigi tõepoolest, nii väikse asjaga peaks küll hakkama saama iga täiskasvanu, kes on keskkooli positiivsete hinnetega lõpetanud. Mis see arvamuslugu ju muud on kui koolikirjand, ainult ilma ilukirjanduslike tsitaaatideta.

Niisiis, meediaplaanis seisab, et teie nime all peab ilmuma arvamuslugu. Ärge heitke meelt, vaid haarake härjal sarvist ja avage tekstitöötlusprogrammis uus fail.

Oletame, et teie loo teemaks on “Kartaago tuleb hävitada”. See pangegi esialgu tööpealkirjaks. Kohe olete tühja lehe krambist üle saanud. Järgmiseks tuleb sissejuhatus. Põhimõtteliselt peaksite ütlema, miks te üldse just siin ja praegu sõna võtate. Ärge seda meediaplaani asja siiski mainige. Pigem midagi selles laadis: “Viimased nädalad on taas teravamalt päevakorda toonud Kartaago teema” või “mitme avalikkust erutanud sündmuse varjus on teenitud tähelepanuta jäänud Kartaago probleem” või “olen juba mõnda aega huviga jälginud Kartaago-debatti, kuid näib, et sõnavõtjatel jääb kahe silma vahele olulisim”. Seletage, miks see probleem peaks igaühele korda minema, ja andke mõista, et teie oma teamiste, oskuste ja kogemuste olete täiuslikult pädev lahendust välja pakkuma.

Nii. Järgneb argumentatsioon ehk teema arendus. Kolmest argumendist peaks tavaliselt piisama. Näiteks: 1) Kartaago kahjustab pöördumatult keskkonda; 2) Kartaago valmistub sõjaliseks agressiooniks teiste rahvaste vastu; 3) Kartaagost imbub noorsoo hulka meelemürke ja pornograafiat. Igale väitele koos seda tõendavate näidetega on pühendatud üks lõik. Stiilne on need omavahel kokku siduda selliste väikeste vidinatega nagu “veelgi enam”, “nagu eelöeldust poleks veel vähe”, “ei saa jätta lisamata, et” jts. (Näited on kõige keerulisem osa, halvimal juhul tuleb lausa guugeldada, aga ülearu muretseda ka ei maksa, sest arvamusloo mõte pole üldiselt kedagi veenda, vaid ainult lugejate seniseid hoiakuid tsementeerida ja eeskätt muidugi teie nime ja nägu koos vajalike märksõnadega eetrist läbi lasta.)

Argumentatsiooni lõpetuseks võiks sisse tuua mõne kujuteldava (mõistagi tobeda) vastuväite ja selle resoluutselt või irooniliselt kummuli lükata: “Kartagofiilid ja kokkuleplased löövad siinkohal ilmselt juba hädakella ja räägivad ajaloolistest traditsioonidest või plaani liigsest kulukusest. Mina aga väidan, et kui me sellises asjas kuludele mõtleme, ei pruugi meil mõne aasta pärast enam mingit ajalugu ollagi.”

Suurem töö on tehtud. Viimane lõik võtab teie mõtte kokku ja paneb rasvase punkti: “Kõike eelöeldut arvesse võttes saab vaevalt kellelgi kahtlust tekkida: ilma Kartaagota on maailm meie kõigi lastele parem paik. Tehkem, mis meie kohus.”

Puhake natuke, magage üks öö ja nuputage oma kirjandile ka vaimukas pealkiri. Lugege kogu jutt üle. Rookige välja sõnad “taaskord” ja “tõusetuma”. Komade pärast ärge pabistage, selle jaoks on lehtedes toimetajad.

Polnud ju raske? Neid juhiseid järgides võite esialgu proovi teha n-ö rahvaliigas ehk maakonnalehe veergudel. Kogemuste lisandudes liigute arvamusredelil ülespoole ning ühel päeval tuleb aeg, mil mitte teie ei seisa, müts näpus ja kirjatöö peos, toimetuse ukse taga, vaid nemad helistavad teile ja küsivad, kas te ei tahaks oma arvamust avaldada.

Vaat nõnda. Pole tänu väärt. Aga kui teil siiski asi üldse kuidagi ei edene … no siis võtke minuga eraviisiliselt ühendust. Diskreetsus ja konfidentsiaalsus garanteeritud, sobib nii sulas kui ülekandega.

Sa ära ära jahtu

Posted in * by tavainimene on 06/10/2015

Vara rõõmustasin oma uue särtsaka, voolujoonelise ja musta metallikvärvi kodumasina üle. Mul polnud õrna aimugi, et uuemat sorti pliitidel praktiliselt puudub võimalus keeduala temperatuuri reguleerida, täpsemalt seda püsivalt mõõdukal temperatuuril hoida. On kaks olekut: sees ja väljas, ja miskit sorti termostaat lülitab nende vahel. “Väljas” peaks teoorias ilmselt tähendama seda, et säästetakse energiat ja planeeti ning keemine/küpsemine toimub jääksoojuse arvel. Praktikas tähendab see, et pelmeenid ligunevad tükk aega niisama kuumas vees. Ah jaa, märgutuli kustub ka ära, kui kuumutamist ei toimu. Pead ise valvel olema, et pliit lõplikult välja lülitada (mustad numbrid mustadel nuppudel ei tee seda hõlpsamaks). Ma tõesti loodan, et mul õnnestub maja mitte maha põletada; kell viis hommikul putru keetes ei ole ju alati väga terane. 

“Kas sa siis müüja käest ei küsinud?” imestasid tuttavad. Jah, ilmselt ma olen süütalastepäeval sündinud, aga tõesti ei tule pliiti ostes selle peale, et küsida, kas ta ikka kuum püsib. Noh, mis tehtud, see tehtud, nüüd tuleb oma valikutega elada. 

Rakutasandil

Posted in * by tavainimene on 02/10/2015

Keegi üritas väljendit “chlorine for the gene pool” tähttäheliselt rakendada.

Rahutud ööd

Posted in * by tavainimene on 02/10/2015

Häälte järgi otsustades on sahvri lae ja pööningu põranda vahele kokku keerdunud ruumi neljas mõõde, kus hüperaktiivsete kaljukasside tsivilisatsioon on asunud ehitama olümpiaküla. Kass suhtub asjasse nii, et “sa mine vaata, kuhu ta läks, ma lähen vaatan, kust ta tuli”.