“Ma olen elus”
Kõigepealt: kindlasti on Jan Kaus väga hea kirjanik ja kindlasti olen mina üpris vilets lugeja. Selles valguses tulebki järgnevat võtta.
Mesinik Karli häirib see, et kogu Tarurootsi poolsaarelt kogutud mesi valatakse ühte nõusse — tema meelest on see sama, kui panna seljanka, rassolnik ja mannavaht kõik ühte kaussi. No ja minu meelest on see Kausi romaan — “Ma olen elus” — ka nagu supp, praad ja magustoit ühes Kausis. Maitsebuketis aimuvad Oksanen, Mitchell, Hornby, Doyle ja Tohvri.
Siin on perekonnasaaga, on põnevikualge poliitilisest korruptsioonist, GMOst ja kildagaasist, on molekulaarmüstikat (Arnold Huitberg) ja folkloormüstikat (Hugo Baskerville’i von Rosenbergi Kassnaine) aga omavahel nad ei haagi. Ka mee ja mesilaste teema jääb välja arendamata. Kõrvalliine ja -tegelasi on paljuvõitu (Kelly, Maria, Rops, Tiina – välja, välja!).
No ei saa niimoodi; ega’s narratiiv pole priisata. Sellest materjalist oleks ju saanud vähemalt kaks küllaltki kobedat romaani, milles üks oleks keskendunud Armilde poegade ja pojalaste eludele (võtmefraas “realiseerimata jääva potentsiaali pinged”) ning teine Kristlike Demokraatide ja Vox Populi möllamistele Camocorpi taktikepi järgi (võtmefraas “ma maha müüsin iseenda naeru”). Või noh, kui neid tõesti ühtede kaante vahele pidi mahutatama, siis pidanuks miski — minugi poolest Huitberg ja mesi — neid hoopis tihedamalt siduma.
See on juba vana anekdoot: kuidas luua skulptuuri? tuleb võtta kiviplokk ja sellest kõik ülearune eemaldada. Romaaniga on samamoodi. Tuleb kirjutada romaan ja sellest kõik ülearune eemaldada.
Mis veel. Ah jaa — tähe- või tähtkuju-kujulistest sünnimärkidest näib olevat saamas mingi rändmotiiv. Püsige lainel.
*
Pädevad kajastused:
http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-ma-olen-elus
http://kultuur.postimees.ee/3015771/kaus-on-rohkem-kui-elus-ta-on-elu-parimas-vormis
http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/cad18947-7be9-4754-b0fa-08026d9dffb5
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/tuli-mesi-ohk-ja-maa/
http://aarepilv.blogspot.com.ee/2014/11/sa-arvad-koik-saab-korda.html
tavainimene 
Nõus.
Nii lakoonilise kommentaari peale meenus mulle ühe kolleegi jutt, et maailma väidetavalt lühim ajalehes ilmunud kontserdiarvustus koosnes ühest sõnast: “Milleks?”
Minuga on lihtsalt juhtunud see häbiväärne asi, et ühel tõlkijate üritusel ohtra valge veini mõjul olin väga ohtrasõnaline ja ütlesin kõne all olevale kirjanikule, mis ma ta tookord viimasest proosateosest arvan, laadis “see liin oli välja arendamata” ja “lõpp saabus ootamatult”. Häbenen seda siiani, sest kõne all olev kirjanik on ju sedasorti inimene, et kui laua otsa komistab, palub laualt igaks juhuks vabandust. Ja siis mina oma provintslase bravuuriga niimoodi otsekoheselt. Aga seda pärjatud romaani lugedes oli tõesti sama tunne nagu Lövnäsi Kristinil, et “seda kõike on liiga palju”.
Mulle meenutab viimasel ajal kõik “Ernie” koomikseid – tähtkujude ja sünnimärkidega tuli vältimatult meelde see, kuidas tulevikku ennustati selle järgi, mis tähtkuju moodustasid vistrikud Arnold Arnoldsky näol. (“Täna moodustavad vistrikud Orioni ja Betelgeuse tähtkuju” – mispeale õhtul on kõrtsis iirlane nimega O’Rion, kes lööb sitika laiaks: beetlejuice! mõistate, lugejad, mõistate?)
Mhmh, mulle tuleb iga kord peegli ees silmi värvides meelde see “nagu ehitaks tuumajaama ümber lillepeenart”.
Aga “mardikamahl”, selgub, on eesti keeles väga levinud tõlge :)
Jääb veel ainult Betelgeuse Mardigamachlaks ümber nimetada.
Eesti keeles peaks Betelgeuse olema hoopis midagi sellist nagu Koodi Ots? Kusjuures, nagu ma loen, Betelgeuse on juba ise moonutis araabiakeelsest Ibd al-Jauzast või Yad al-Jauzast, mis tähendab Keskmise Naise Käsi. (Kuidas elati enne Vikipeediat?)
Veel üks arvustus, Berk Vaher Keeles ja Kirjanduses. http://kjk.eki.ee/ee/issues/2015/11/707
Ühest küljest väike kergendus, et on teisigi; samas on autorist kahju, sest minu irinat ta ei loe, aga Vahtra arvustust ju ikka. Näh nüüd — teed ja püüad ja näed vaeva ja ikka on neil mokad viltu, et seda paljuvõitu ja too kehvavõitu.