Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis
Viimastel nädalatel on meedias mitu korda silma jäänud üleskutsed märgata, hoolida ja sekkuda. Kus viga näed laita, seal tule ja aita laita. Nojah. Oleks see kõik siis nii lihtne. Ülekohus ja vägivald avalduvad vahel — tegelikult, sageli — sellistes hübriidsõjalikes vormides, kus on väga keeruline reageeerida. Kas nüüd on asi juba piisavalt halb, et peaks midagi ütlema? Aga nüüd? Kui tugevam nõrgemat klohmib, siis peaks ilmselgelt midagi tegema. Aga kui tugevam nõrgema kallal näägutab?
Täna oli bussi peal vanaema lapselapsega, kel vanust ehk viis-kuus aastat. Kui laps midagi vaikselt öelda püüdis, nähvas vanaema talle: “Mida sa lõugad!” Kui ta liigutas, tuli kohe: “Mida sa nihverdad, istu ilusti!” Kui laps ära väsis ja tahtis pead vanaema sülle panna, kolis too demonstratiivselt teisele poole vahekäiku. Selles, kuidas väike vaikselt soigus “mamma, ma tahan sinuga koos istuda, palun, mamma, ma tahan sinuga koos istuda,” oli midagi nii lõpmata kurba, et mul tekkis kurku klomp. Aga loomulikult ma ei öelnud midagi. Sest — mida? Mis ütleja mina olen?
tavainimene 
Sellistel puhkudel on veel see häda, et isegi kui tundub, et oleks ikka õigust öelda küll, võib tugevam selle hiljem nõrgemale kätte maksta.
Sellistes olukordades olen ma demonstratiivselt vanaema jõllitanud ja nägusid teinud, sest vöikest last niimoodi ei kiusata. Täiesti kindel ju, et samamoodi kiusas see inimene ka omaenda last, sest neil inimestel on selline käitumine sisseharjunud ja kindla lpikka aega lihvitud olemisega. Pervo, ma ytlen.
Ma kardan, et ta ei saaks aru, et ta midagi valesti teeb — ta ju distsiplineerib last bussis korralikult käituma.
Ei saagi aru, enne, kui piisavalt kurjalt ei maini, et “Ära kiusa last, vana troll!” Aga niimoodi kah jälle pole viisakas.
Igal juhul on väikese lapse niimoodi peetimine ja tõrjumine nõme ja viitab vanema siseharjunud salasadistlikule kasvatusstiilile.