tavainimene

Argipäevakaja

Posted in * by tavainimene on 23/04/2015

Pop-psühholoogia ajakirjad väidavad, et suletud ruumis ja sundolukorras (liinibuss, hambaarsti ooteruum jts) võõra telefonikõne pealt kuulamine on häirivam kui kahepoolse vestluse kuulamine, kuna poolikut juttu kuulates üritab mingi ajuosa alateadlikult puuduolevat osa juurde konstrueerida. Eile minu vastas istunud proua võis olla seda teooriat lugenud, igatahes oli ta telefon reguleeritud nii, et mina ja veel umbes pool vagunit võisime valjult ja selgelt kuulda mitte üksnes tema, vaid ka vestluspartneri juttu, mis keerles peamiselt ümber erinevate tervisehädade ning kestis terve sõidu aja (tund ja peale).

Selles olukorras soovitavad eelpoolmainitud pop-psühholoogia ajakirjad, et ära vihasta, vaid imesta. Nojah. Kannatlikud kaareisijad istusid, paar tükki viskasid kõõrdpilke ja mõni pööritas silmi, aga keegi ei öelnud midagi. Mina kruttisin oma Kosse sügavamale kuulmekäikudesse, aga vaiksematest lugudest lõikasid ikka läbi kosti ja sustavõ.

Kui rong lõppjaama veeres, oli odava kõneminuti kuritarvitaja jõudnud parajasti muljetamiseni, et Tartus jagati otse kesklinnas puudustkannatavatele inimestele tasuta suppi ja pikas järjekorras seisid pealtnäha täitsa korralikud inimesed. Siinkohal virgus minus psühholoogilise kaitse partisan. Teatasin prouale, et tegu oli MinZdravi tervisliku toitumise kampaaniaga. Ja et üleüldse võiks nagu vaiksemalt.

Sellega langesin ma muidugi jutupaunikuga sama pulga peale. Kahtlemata on ülemäära valjust rääkimisest veel ebaviisakam mõista andmine, et oled seda juttu pealt kuulanud. Mea culpa.

Kõrvaklapid on mul nüüd, pendelrändajana, pea alati kaasas. Väga harva on pealtkuulamiseks peale sunnitud jutt kuulamist väärt. Ükskord Tallinn-Tartu bussis oli siiski päris hariv, kui mu taga istuv noormees telefonitsi oma reklaamifirmat juhtis. Muuhulgas sain teada, et “tüübile, kellel on ikka suht unikaalne skill”, võib maksta 22 eurot tunnist. Mis paneb soovima, et ka minul oleks no üksainumaski suht unikaalne skill. Paraku, paraku.

Skillide omandamine, tahes või tahtmata, võib lähiajal nagunii ees seista. Peaks uurima, ega kuskil ei pakuta põetuse lühikursust, kus võetaks läbi mõned lihtsamad, igale omastehooldajale jõukohased kodused protseduurid. Nagu näiteks epitsüstostoomi kateetri vahetus. Mis seal ikka valesti minna saab, peale pisiasja, et suskad põiest mööda või läbi. Ehh — põis, õlekõrs ja üks läbipõlenud sarkastiline vana viisk …

4 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaaren said, on 23/04/2015 at 20:34

    Blja.
    Tervishoiukõrgkoolis kunagi korraldati, sellest oli mingis ajalehes juttu.
    Siinkohal meenub Tiina Kangro eelmise aasta artikliseeria omastehooldajate ylekoormatusest ja väljapääsmatust olukorrast, enamus neid inimesi peab ilma kõrvalise abita ja sissetuleku, puhkuse ja isegi hädavajaliku olmekorralduseta oma raskelt haiget omast hooldama.

  2. Morgie said, on 23/04/2015 at 20:54

    Tiina Kangro on palju kirjutanud ja hästi kirjutanud. Lahendust aga ei paista kusagilt.

  3. tavainimene said, on 24/04/2015 at 07:08

    No mina olen praegu ikka suht või sees, kuna saan palgatööl käia.

  4. kaaren said, on 25/04/2015 at 18:27

    Tagajärgi pole sellepärast, et omastehooldajad on vaikne, vaene ja seega otsustajate suhtes isiklikku kasu mitte pakkuv sihtgrupp.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: