#EestiLaul2015
Kuulasin Eesti Laulu esimese poolfinaali esinejad veel korra üle ja tahtsin juba kivi haarata: et liiga palju sõnu, vähe dünaamikat, introvertne esituslaad, meeldejääva refrääni puudumine jne jne. Aga siis jäin mõtlema. Tegelikult on mõnel lool täitsa potentsiaali, aga tahaks neid kuulda kogenumate ja häälekamate artistide tõlgenduses.
Advertisements
Jah, Osolini laulu võiks näiteks laulda keegi, kes peab viisi, mitte prl Vahtramäe. Viisipidamisega on paljudel tänapäeva noortel üldse raskusi.
Osolini lugu oli lööklauluks minu arust monotoonsevõitu, miski ei jäänud sealt meelde.
Nojah, tegelikult jäi mulle üldse meelde ainult viimase laulu refrään ja pole selge, kas sellepärast, et see oli kõige nakatavam või jäi ta lihtsalt viimasena kõlama. Laul ise oli mitmes mõttes üsna pöörane, aga selle iva (ühtaegu vihane ja lõbustatud naine leiab, et tema eks nimetab kõiki pruute kordumatuteks, aga kustub neid täpselt samade hellitusnimedega) siiski kröömikese nüansikam kui poplaulude tavaline “sinuga koos on nii hea” või “miks küll hülgasid mind”.
Ega ei tea, mis sõnumiga laulul euroareenil üldse šanssi võiks olla. Lõuna-Euroopa laulab “andesta veel, et ma nutma ei peaks” ja Põhja-Euroopa laulab “na-na, why don’t you get a job”.
Eesti- ja eurulaul jooksevad minust kaugelt mööda nagu eesti raudtee, aga kõva rahvamuusikana leian, et uuema aja muusikaloomingu ja noorte lauljate ebamusikaalsus tulebki sellest, et juba terve põlvkonna jagu st lääne sodi poolt yleujutatud meie täiuslikult vaba meedia on ebamusikaalset s.tta täis, aga noorte energia tahab väljalaskmist. Kus on meie rockstaarid, kantritähed, ooperiprimadonmad, estraadidiivad?
Ise kysin, ise vastan. Probleem ei ole väikses ja vaeses tarbijaskonnas, vaid ebakvaliteetses bling-blingis, mis väga paljudele, sh meedias toimetajatele, ilmamudeliks ja iluideaaliks sai. Mäletan jõledaid 90-d ja selle tysistusi väga hästi. (lähen nyyd oma ämeerika elektrikitarrijuustu keeli vahetama, et toota yks ilus plaat väga alternatiivset lo-fi omaloomingut)