tavainimene

Uus või unustatud vana?

Posted in * by tavainimene on 11/01/2015

Ah et või “uus Põhjamaa”? Hmm. Hmm. Me vist tegelikult tahaks ikka rohkem toda vana Põhjamaad? Enne multikultit ja enne palgasuurusi abirahasid? A-a-a…aga siiski pärast seksuaalrevolutsiooni. Heh, siin annaks ehk isegi aastaarvu välja rehkendada.

The Pen Is Mightier Than the Sword

Posted in * by tavainimene on 11/01/2015

Asi on demokraatliku õigusriigi legitiimses protseduuris. Muslimiorganisatsioonidel ei keela keegi algatada karistusseadustiku muudatust, mille kohaselt “religioossete sümbolite rüvetamise eest labasel ja obstsöönsel viisil, kui sellega kaasnes paljude usklike tunnete solvamine, karistatakse rahalise karistusega või kuni kolmeaastase vangistusega”, ning korraldada selle toetuseks meediakampaaniaid ja rahumeelseid meeleavaldusi.

 

Expecto Patronum

Posted in * by tavainimene on 09/01/2015

Riigi peapropagandistiks värvatud Ilmar Raag on juba mitmes pikas leheloos selgitanud, miks ja kuidas peab riik korraldama rahva psühholoogilist kaitset. Ma jään selles asjas siiski väga umbusklikuks.

Raag toob näite keemiaettevõttest, kes püüab suhtekorralduse ja kommunikatsiooni abil saavutada avalikkuse toetust keskkonnanormide leevendamisele ja fosforiidi kaevandamisele (tehes muuhulgas annetuse juhtiva koalitsioonipartei kassasse). Raagi meelest peaks riik sellistele eralobistidele oma professionaalid vastu saatma — vaenulikku mõjutustegevust tõkestama.

Kujutame nüüd ette teist analoogilist näidet: puuetega inimeste organisatsioon palkab strateegilise kommunikatsiooni professionaalid rahvast veenma, et töövõimeform on puudulikult ette valmistatud ja ressurssidega katmata. Mis siis nüüd? Riik peaks palkama kodanike kaitseks internetibrigaadi, kes netikommentaariumides saja erineva nime all seletab, et tegelikult on see reform parim asi pärast viilutatud leiba?

Või on need kaks eri asja? Aga miks? Sest fosforiit on paha, aga puuetega inimesed head? Või sellepärast, et keemiaettevõte on tõenäoliselt ropprikas aga kurtide ja jalutute ühendused üldse mitte? Või on need siiski mõlemad ühesugused näited, milles aetakse segamini riik ja valitsus?

Mulle tundub, et ministrid ning teised tipp-poliitikud peaks kindlasti valitsuse poliitikaid selgitama (neil on selleks terved osakonnad), aga valitsuse kritiseerimist ja poliitika muutmise ettepanekuid ei saa käsitleda riigivastaste inforünnakutena, mille eest rahvast kaitsma peab.

Oh, kuidas tahaks öelda, et rahvas pole loll. Tegelikult on küll. Aga mitte nii loll. Fosforiiditeemalises “infosõjas” ütleksid kindlasti sõna sekka keskkonnaorganisatsioonid ja -aktivistid, vallavanemad, agroettevõtjad, folkmuusikud, pildamehed ja jumal teab kes veel. Ehk siis käivituks just seesama demokraatiastsenaarium, mida Raag oma jutus paar lõiku eespool kirjeldab. Omaette teema on muidugi lobistide annetused valitsuspartei kassasse — ma ei suuda olla väga veendunud, et riiklik propaganda ikka võtaks hammustada kätt, mis teda toidab.

Noh, tegelikult peavad psühholoogilise kaitse spetsid silmas vist ikka natuke teistsuguseid rünnakuid. Näiteks seda, et inforuumi külge on (vandenõusaidid > kollasem meedia > peavooluportaalid) ühendatud tilguti, kust tasapisi aga järjekindlalt lastakse USA-kriitikat, mille eesmärk on nõrgendada venelaste sidet Lääne kultuuriruumiga ja eestlaste usaldust NATO vastu. Siin on häda jälle selles, et suure osa kriitikast on USA ise ausalt välja teeninud.

Kui üldse rääkida praktilisest mustade jõudude vastasest kaitsest, siis mina pakuks kõige tõhusama võlukunstina välja jalgpalli. Kui Eesti koondis võidaks järjest ja järjest võimsaid vastaseid, oleksid sinimustvalgetega staadionil nii sisserändajate pojad kui rahvuskonservatiivid. Kahjuks on selle maagia  toime lühiajaline.

Realpolitik

Posted in * by tavainimene on 04/01/2015

logod