tavainimene

Saag I

Posted in * by tavainimene on 08/12/2014

Puukuuri sisu kahaneb murettekitava kiirusega. Mina olen ju alp linnavurle, kes ei mõista sooja hoida. Õige maainimene kolib talveks oma elamise ühte, ahjuga tuppa ja hoiab uksed kinni. Eriti õiged istuvad teleka ees, kolm kampsunit seljas ja vatitekk ümber mähitud. Sest puud on kallid aga eelkõige on nendega menetlemine füüsiliselt raske. Kuur on kaugel, õu on libe, kirves nüri ja nii edasi.

Samas ei saa salata — seoses sellega, et iga liiter nõudepesuvett tuleb enne kaevust välja vinnata ja pärast üle pimeda/porise/libeda õue ja aiamaa kompostihunnikusse kanda, on ka minul peast läbi käinud mõtteid, et jätaks õige taldriku määrimata ja sööks otse pannilt.

Aga puude juurde tagasi. Neid ostetakse kohalikult ettevõtjalt. Kuuekümnesentimeetrised ahjupuud, mis pliidi jaoks tuleb pooleks lõigata ja peenemaks lõhkuda. See lõhkumise asi läheb juba enam-vähem — enam ei ole päris nii, et löön kirve puusse ja siis peksan halgu vastu pakku –, aga mõte saagimisest teeb mind närviliseks. Tehnoloogia käib nii, et on üks pikali lükatud pakk, mille neljas nurgas on raudtorud püsti. Nende torude vahele pannakse riidake halgusid ja lastakse saega keskelt pooleks.

Lihtne? Mitte mulle. Ma võin kapsaid hapendada ja poolpatentkudet kududa, aga mootorsaag ei ole mänguasi, millega ma üles kasvasin. Niisiis, kui ühel päeval kõikus mulle külatänaval vastu tuttavatuttav, kirves käes, peatasin ma ta ja küsisin, kas ta tahaks suitsuraha teenida. (Lõppude lõpuks on maal kirjutamata seadus, et inimesed, kellel on linnas töökoht, on kohustatud rakendama lihtsamatel aia- ja ehitustöödel vähenenud töövõimega kaaskodanikke.)

Vennike lõi särama nagu jõulumaa ja teatas, et ta “või tulla kas õkva põlla”. Leppisime siiski laupäevaks kokku. Ja lubatud hommikul oligi saemees ukse taga.

“Ammetmehe suu peab olema märg ja mõru,” tavatses mu kadunud isa ikka öelda. Noh, sellel ammetmehel oli lisaks ka udune pilk ja üsna ebakindel samm. Pinsipäev ju. Ohkasin raskelt ja pobisesin sünge palve ohutustehnika jumala poole, lootes, et vana metsamees oskab ka purjus peaga saega pädevamalt ümber käia kui mina kainena. Ja et ametivõimud ei käsitle mind võimalike intsidentide korral tööandjana.

Ohutustehnika jumal ilmutas ennast seekord ootamatul kombel — saime ühe sületäie läbi lasta, siis läks saele käsipidur peale ega tulnudki enam maha. Pusisime tükk aega ja loobusime. Metsamees lubas tuua oma sae, aga no tollele olevat jälle bentsu vaja.

Bensiini müüakse linnas. Eks siis tuleb minna. Leidsin kuuri alt kanistri, vahetasin kummikud saabaste vastu ja läksin rongi peale.

Kesklinnas on automaattankla. Mul pole eluaegse jalakäijana õrna aimugi, mida ja kuidas seal teha tuleks. Kujutasin üsna elavalt ette, kuidas ma suudan jukerdades kogu ümbruse kütusega üle ujutada ja tagatipuks plahvatama panna. Mõtlesin, kas suudaksin sohvritelt abi paluda kui damsel in distress, aga kaine kõrvalpilk ütles, et enda säästmiseks on parem mitte üritada. Vaatasin bensuka kõrval Vahitorni jagavaid nahkjopedes noormehi ja korraks vilksatas mõte apelleerida kristlikule ligimesearmastusele, aga jätsin ka selle kõrvale. Võib-olla on Jehooval neist asjadest mingi teine arusaam.

Noh, linnapiiril peaks olema Statoil. Seal ju ometi töötavad inimesed? Alustasin pikka ja vaevalist komberdamist mööda jubelibedaid kõnniteid, kanister näpu otsas kõlkumas. Olukorra tragikoomika  võttis kokku totakalt kummitav tangotaktis laulurida “mu elu praegune mind küll ei vääri…” Pärale ma viimaks siiski jõudsin ja sain oma naeruväärsed viis liitrit tangitud ka.

Järgmisel päeval jätkus saagimissaaga. Töömees oli veidi kainem ja päris mitme nädala jagu pliidipuid saigi kuuri tagumise seina äärde lõhkumist ootama. Maksin talle kohaliku tavalise taksi järgi, tõrjusin ülevoolavaid tänuavaldusi, keeldusin — nii viisakalt kui suutsin — pakutud musist ja saatsin seltsimehe koduteele, manitsedes teda libedal teel ettevaatlik olema. Igas mõttes.

Paari tunni järel kõikus ta mul jälle ukse taga. Et suitsuhäda olla kole suur. Ja kui minul suitsu ega sularaha ei ole, siis võivat ma ju ometi poodi minna ja seal kaardiga osta? Oh põrguvärk. Ühest küljest võib abi teinegi kord tarvis minna, aga teisest küljest on jube ohtlik õpetada napsumehele sisse refleks, et “siit saab”. Tegin südame kõvaks ja ütlesin, et jääb ära. Aeg näitab, kuidas see koduturu tööjõupakkumisele mõjus. Halvimal juhul tuleb edaspidi endal kuurist väike vukssaag välja otsida. Ja teha nii, nagu eluaeg on tehtud. Hajaasustus, traditsiooniline loodusesäästlik eluviis ja vaikus pididki ju need õiged Eesti väärtused olema.

8 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Morgie said, on 08/12/2014 at 16:42

    Mmm, millised seiklused, arengud ja väljakutsed. Aga mulle meenub, kuidas Lendav kunagi ammu käis öisel ajal mituteist kilomeetrit rattaga bensiini toomas, sest 1. auto, mille paagis oli bensiini, ei läinud enam käima, 2. auto, millest loodeti, et see läheb käima, oli tilgatumalt kuiv ja 3. ega siis meestel ei olnud suure autoümberarutamise kõrval aega ise see neetud bensiin ära tuua.

    • lendav said, on 08/12/2014 at 17:22

      Haa, proua Lendav päris mituteist kilti ikka ei sõitnud, kõigest Ihastest linna. Ja tagasi. Ratas oli küll vilets, tuleb tunnistada. Meestest ma parem ei räägigi. Aga mis sest enam. Tänapäeval saeb proua Lendav mootorsaega kujusid ja kui vaja, siis ka küttepuid, nagu kulda. Ei suitseta, ei joo, elukaaslast ei otsi. Kus kandis Tavainimesel see maakoht ongi? Tartust kuhugipoole? Kui ikka häda käes, ja vaja, võin oma saega appi tulla (mul on muuseas ka töökorras auto, millega saab saele bentsu tuua ja iseennast transportida, ei pea rongi järele passima).

    • tavainimene said, on 08/12/2014 at 20:19

      Oi kui armas, tänan abi pakkumast. Kahjuks on koht Tartust ikka väga kaugel. Aga küll ma ka tasapisi arenen ja karastun.

    • Morgie said, on 11/12/2014 at 12:25

      Kui kaugel Ihaste Tartust on? Igatahes oli see käimine eepiline. Vist isegi… Taskulambiga? Nagu Runneli luuletuses.

    • lendav said, on 11/12/2014 at 16:50

      See käik oli umbes 3,5+3,5 km. Kelle jaoks eepiline, kelle jaoks mitte. Ma vaevu mäletan seda, võib ka muidugi olla, et ei taha mäletada.

  2. Pets said, on 10/12/2014 at 09:31

    Lihtsalt infoks – mootorsae puhul tuleb bensiinile ka õli lisada.

  3. tavainimene said, on 10/12/2014 at 11:09

    Seda ma nägin jah. Viie liitri bensiini kohta umbes pool klaasi õli vist.

  4. lendav said, on 10/12/2014 at 11:50

    Õli ja bentsu vahekord on 1:50. Nii et 5l ja 100ml on täieti õige tähelepanek! Õliks muidugi spetsiaalne sae seguõli, mitte näiteks toiduõli… :)


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: