tavainimene

Kallid generatsioonid

Posted in * by tavainimene on 15/11/2014

Reformierakond soovib ettevõtlusõpet algkoolis.

Vanas algklasside lugemikus oli umbes selline lugu: “Väike Mai käis poes, koristas toa ja pesi nõud. Siis tuli talle mõte, et ta võiks oma tubli töö eest ka tasu saada. Ta kirjutas arve: poes käidud – 20 kop, toad koristatud – 40 kop, nõud pestud – 10 kop, kokku – 70 kop. Pani arve ema laua peale ja jooksis õue mängima. Kui ta tuppa tuli, oli ema juba töölt kodus. Mai laua peal oli arve: hea ja armsa kodu eest – ei midagi. Riiete ja söögi eest – ei midagi. Kokku – ei midagi. Mai sai kõigest aru ja tal oli väga häbi.”

Nüüd tuleb see küll ümber kirjutada. 

Kui mina algkoolis käisin, tuli ka korraks mingi äritegemise mood — jõnglased vahetasid nätsupabereid kilekottide vastu ning välismaa- või kaubandussidemetega õnneseened müüsid kopikate eest kleepsusid vms. Kui see välja tuli, järgnes paras skandaal, epistlid, klassijuhatajatund ja lastevanemate koosolek. Äritsemine on häbiasi, tehti meile jõuliselt selgeks. Jah, tõesti, ei pea meie näha saama tõotatud maad …

 

17 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Morgie said, on 16/11/2014 at 13:26

    Kuigi nõuka ajal oli äriajamine häbiasi (tegelikult oli kahekihilise moraalse vääringuga tegevus, avalikkuse ees oli häbiasi, eraviisiliselt oli jõle änksa, kui sul mõni sugulane kaubandusvõrgus töötas ja rariteetsetele kaupadele ligipääsu omas ja naturaalmajandus suisa õitses;) siis minu vanemad pidasid ikka vajalikuks Eriti Ebameeldivate Hooajaliste Tööde eest maksta. Nõudepesu sinna alla ei kuulunud, kartulirohimine aga küll. Point oli vist selles ka, et need potipõllukartulid õunaaiataguselt lapimaalt läksid naturaalmajanduse korras osaliselt perekonnast välja. Rikkaks keegi ei saanud, söönuks küll. Õde ostis endale jalgratta, mina olin laisem.
    Teisalt hoiatas ema meid teismeliseikka jõudmise puhul mitu korda, et me ei vaataks uusrikkaid mehi võimaliku partnerina, kuna need olla või-ma-tu iseloomuga, suure tõenäosusega. Et rikkus pole elus peamine vms. Näh. Mine võta siis kinni. Mis tempora ja mis mores.

  2. nodsu said, on 17/11/2014 at 17:18

    Arvesse tuleb võtta ka seda, et paljud tööd, mis vanasti käisid töölepinguga, on tänapäeval ametlikult võttes ettevõtlus. Mis tähendab, et inimene, kes de facto on töötaja, peab oskama de jure ettevõtluse asju ajada – vähemalt oma tulusid ja kulusid arvestada ja neid korralikult tuludeklaratsiooni kanda; ja oma rahakulutamist niimoodi planeerida, et suudaks oma maksud ära maksta (sest need ei lähe automaatselt maksuameti arvele nagu palgatöötajal). Ettevõtja tuludeklaratsioongi on keerulisem täita kui palgatöötaja oma. Kuigi asja sisuline pool on ikka samasugune töö, mitte äritsemine (ma oletan, et äritsemine tähendab odavalt ostmise ja kallilt müümise pealt teenimist).

    Nt tõlkijatest töötab töölepinguga pisike vähemus. Ülejäänud on kõik, ee, “ärikad”. Muusikute ja kunstnikega sama lugu.

    • nodsu said, on 17/11/2014 at 17:21

      kusjuures muusikutele ja kunstnikele kiputaksegi pahaks panema, kui nad oma töö eest tasu tahavad – “kas teile ei _meeldi_ see, mis te teete, kas teil piinlik ei ole Kunsti rahaga labastada?”

    • nodsu said, on 18/11/2014 at 17:15

      kusjuures tglt olekski tore, kui saaks lihtsalt teha oma asja ja sama lihtsalt süüa ja kuskil elada. Aga erinevalt väikese Mai emast küsivad poed toidu eest raha; ja riik “hea ja armsa kodu eest” maksude kujul niisamuti (rääkimata kinnisvaraomanikust või selle kinnisvara müüjast).

      ja ma arvan ka, et kuni ka palgatöötaja oma töö eest raha saab, seni ei ole tal selles asjas moral high groundi. ega ka priske päranduse saajal ega ükskõik kellel, kes üldse rahaga kokku puutub, olgu või teiste vahendusel.

      ja nii keerulises ja rahvarohkes maailmas, nagu meil on, jääks puhtakujulise naturaamajandusega ka hätta, nii et enne tõsist rahapõlgust tasuks mõelda, kas me tahame või oleme võimelised ilma läbi ajama.

    • Morgie said, on 19/11/2014 at 14:47

      Ja õpikuid ei saanud alati igas asjas usaldada, seda teadsin ma juba esimeses klassis.

  3. tavainimene said, on 18/11/2014 at 20:30

    Loodan, et mina nüüd ei jätnud muljet, nagu ma põlgaksin raha. Tõde on see, et ma armastan raha kauase, palava, kibeda ja vastamata armastusega. Aga ettevõtlusõpe algklassides on mu meelest ikka kuidagi õudne. Algklassilapsed peaksid õppima lugema ja kirjutama, mängima jooksu- ja hüppemänge, punuma võilillepärgasid jne.

    • nodsu said, on 19/11/2014 at 00:37

      siin oleks huvitav algideed teada: mida algkooli all õieti mõeldi. Mullegi tundub, et see käiks selgelt üle pea, täpselt nagu ka programmeerimine, mida seal samuti mainiti. Äkki mõtlevad põhikooli.

      Aga lugemise-kirjutamise koha pealt… kas selleks algklassiDEs juba hilja ei ole? Ma saan aru, et esimeses klassis aidatakse lugemisega järje peale need, kes veel korralikult ei oska. Aga kõik kolm algklassi selliste elementaarsuste peale viita oleks nagu aja raiskamine. Ma kogesin osalt sellist ajaraiskamist oma kooliajal. Koolimolutamine on kindlasti üks põhjus, miks õpilased kannatavad üha enam magamatuse all – sest mingist ajast peab ju ka õppima ning kui õppimise ja koolisoleku aeg peaaegu üldse kokku ei lange, siis ei jäägi uneaega järele.

    • nodsu said, on 19/11/2014 at 00:42

      kusjuures ennem kujutan ma ette algklassi tasemel ettevõtlusharjutusi kui progemist. à la “teeme nunnusid mänguasju/piparkooke, müüme jõululaadal maha ja anname raha kiisude varjupaigale”.

    • tavainimene said, on 19/11/2014 at 08:37

      Sa olid erandlikult intelligentne ja andekas laps. Tänapäeval juba peetakse seda teatud tüüpi — positiivses mõttes — hariduslikuks erivajaduseks ja õpetajaid õpetatakse sellega toime tulema. Parimad õpetajad on seda muidugi kogu aeg võimalust mööda teinud.

      Üldine pilt on vist siiski hallim. 2006. aasta uuringu kohaselt 24% Euroopa ja 14% Eesti 15aastastest noortest on kõige madalamal lugemisoskuse tasemel, st sisuliselt suudavad sõnadest lühema lause kokku lugeda, aga ei suuda pikema teksti sisust aru saada, seda meelde jätta, sellest olulist esile tuua ja muu teabega seostada.

    • Morgie said, on 19/11/2014 at 14:46

      Kindlasti. Ma tahtsin lihtsalt ära mainida, et äri ja ettevõtlus, sh perekonnasisene arveldus, ei olnud nõuka ajal alati ja igal pool üheselt häbiasi. Oli varimoraali aeg.

    • nodsu said, on 19/11/2014 at 23:54

      ma käisin tglt niinimetatud eliitkoolis. kool pidi küll natuke ka oma teeninduspiirkonna lapsi niisama vastu võtma, aga suurem osa 1. klassi sissesaanuid oli katsetega tulnud.

      15-aastaste lugemisoskuse statistika puhul oleks huvitav teada, kas neid ka sorteeriti enne kuidagi või on see populatsioonist tervikuna. Selles mõttes, et kas selles arvestuses on ka vaimse puudega noori või oli valim teatud IQst alates.

    • nodsu said, on 19/11/2014 at 23:56

      aga ikkagi, tervelt kolm aastat paljalt lugemise-kirjutamise ja hüppemängudega viita tundub ikkagi ajaraisk. Eriti arvestades, et keskastmes tuleb hoobilt päriselt õppima hakata. Väga raskeks võib niiviisi minna.

  4. tavainimene said, on 20/11/2014 at 12:54

    Keskastmes läheb paljudel nagunii raskeks. Minu meelest on seal mingi süsteemne viga. On välja pakutud, et nunnutava klassiõpetaja juurest aineõpetajate kätte sattumises on probleem. Mina oletaks (küll võhikuna), et seal on ka mingid puhtbioloogilised tegurid mängus, ajuprotsesside arengu tempo vms.

  5. tavainimene said, on 20/11/2014 at 15:28

    Kui ma hästi mõtlen, siis kogu 5.-8. klassi materjali oleks tõenäoliselt keskkoolis kolme nädalaga omandanud. (Kogu vanaaja ajaloost mäletan ma tänaseks seda, et assüürlastel olid sinised silmad, aga foiniiklased olid kõvad meresõitjad.)

    • nodsu said, on 21/11/2014 at 04:55

      Mäletan, et keskaja ajalugu oli mul alguses tühi koht, kuna tol õppeaastal tehti meiega eksperimenti “õpetame üht ainet prantsuse keeles”. Selleks valiti ajalugu ja pmst oli ajalugu sel aastal lihtsalt täiendav prantsuse keele tund: tekstide lugemine, sõnade õppimine ja jutustamine. Õnneks sain pärast selle materjali peagut täies ulatuses hiljem kätte prantsuse keele tunnist (ütle veel, et õiglust pole olemas) – millalgi põhikooli lõpus või keska alguses andis prantsuse keele õpetaja meile jutustamiseks Prantsusmaa ajaloo tekste, õieti vist mitu aastat järjest samadel teemadel tekste, iga aastaga läksid raskemaks. Ja keskaja ajaloost haarab Prantsusmaa ajalugu väga suure osa.

      Mine tea, äkki sattus kogemata päris hea meetod. Sest keeled jäävad lastele juba üsna varakult hästi külge või isegi mida varem, seda paremini. nii et mõttetu ajalootund asendati mõtteka keeletunniga ja pärast sai selle eksperimendiaasta ajaloomaterjali (vähemalt osaliselt) keeletunnis justkui muuseas kätte. Keskaja ajaloost mäletan tänu sellele kokkuvõttes igatahes rohkem kui vanaaja omast.

      Ma olen selle üle lausa fantaseerinud: et äkki peakski algklasside tunniplaani keeletunde – sh kirjandusetunde, et nad tasapisi keerulisemaid tekste lugema õpiks, mis pärast aitab teisi aineid õppida – täis toppima. Mõtlemise harjutamiseks matemaatikat ka. Ja ajaloo, ühiskonnaõpetuse jms jutustavate ainetega lennata peale hiljem, siis kui funktsionaalne lugemisoskus on juba selle materjali tasemel.

      vbla oleks mul näiteks vene keele oskus parem, kui vene keele tunde oleks olnud algklassides ja põhikooli alguses sama palju kui prantsuse keele omi. Ega seal ju vähem materjali ei olnud, vaid umbes sama raske materjal tuli manustada poole vähemate tundidega. ja millalgi suht varakult tuli kätte see hetk, kus vene keele tunni materjal käis nii kõrgelt üle pea, et ei olnud enam mõtet pingutada ja tuli lihtsalt keskenduda kuidagi oma hinnete kättesaamisele.

  6. Hundi ulg said, on 21/11/2014 at 10:35

    Ei tea, kas see lugemisoskus peale 15. eluaastat ka paraneb või see ongi lagi? Sajast Riigikogu liikmest 14 ilmsete lugemisraskustega? Ühe kunagise tubli sportlase suure saali esinemiste näitel üpriski tõenäoline. Alustab paberilt mahalugemist enneolematu vapruse ja südikusega, kuid juba neljanda sõna juures takerdub ja võtab appi veerimistehnika. Mitte, et see inimene loll või rumal oleks – seda ma ei tea, kuid lugemisega on mees ilmsel jännis.

    • nodsu said, on 21/11/2014 at 17:36

      Ma ise tunnen küll, et pärast ülikooli on igasugustest tekstidest kergem aru saada. See rõõmustab meelt, sest lohutab, kui ma märkan, et mälu ei ole enam selline kärbsepaber nagu lapsena. Et mälu ei kleebi küll enam kõike külge, aga pole vajagi, sest nüüd suudan ma info loetavast materjalist palju kergema vaevaga kätte saada.

      Nii et võib paraneda küll. Iseasi, et ega ta ise ei parane, selleks peab ikka lugema ka. Ja üha nõudlikumat materjali.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: