tavainimene

Ajast puudutatud

Posted in * by tavainimene on 07/07/2014

Minu vanaema käis oma koduküla rahvaraamatukogu seltsi laulukooriga IX üldlaulupeol. Ta armastas meenutada, et lauljate seas sai tollel peol eriti populaarseks noor dirigent ja helilooja Enn Võrk.

Minu isa laulis meeskooris alates Siberist naasmisest kuni oma surmani. Ka tema kälimees oli kõva meeskoorimees. Ja muidugi käisime me kogu suguseltsiga laulupidudel, istusime murunõlval, lobisesime, limpsisime jäätist ja kuulasime poole kõrvaga lavalt kostuvat. Sellest on väga palju mustvalgeid fotosid kunstnahast albumites — noored, muretud näod, veidrad riided ja soengud.

Mina läksin (kooli kohustuslikku) rahvatantsuringi kuueaastaselt. Mõni aasta hiljem lisandus (samuti kohustuslik) lastekoor. Ja veel hiljem segakoor. Kuhugi nende aastate vahele jäi ka lühike ja säratu karjäär puhkpilliorkestri klarnetimängijana. Nii et ma olen suurpidudel käinud lisaks pealtvaatajale ka tantsija, laulja ja pillimängijana. Lõdisenud rõsketes riietes kütmata koolivõimlas, trüginud trammides ja söönud kloorimaitselist kapsasuppi.

See kõik oli ammu. Nüüd on ajaratas ringi käind ning ka kunstilised nõudmised nii palju kasvanud, et enam ei pääseks ma esinema üheski kategoorias. Pole küllalt kergejalgne tantsijaks ega nobenäpne pillimängijaks ning päris kindlasti ei võta ma välja teise oktaavi la-d e-hääliku peal, mis olevat ühe külakoori soprani sanitaarmiinimum. Nii et jääb koht publiku seas.

Ma ei tunne selle pärast otsest kadedust ega kahetsust — igal asjal on oma aeg päikese all ja nõnda edasi. Aga sellegipoolest ajab laulupidu mind … nutma. Alates mudilaskooride esimestest taktidest. Natuke vanaema pärast, kes noorukese piigana Enn Võrgu taktikepi järgi hõiskas. Natuke isa pärast, kelle jaoks koorivorm oligi vist parim ülikond kapis. Ja natuke iseenda pärast, kellest üks osa istub ikka veel, liiga lühike Muhu seelik seljas, murunõlvakule maha laotatud baikatekil, sööb kahekümnekopikalist Eskimot ega tea mitte millestki midagi. Eks ta ole.

Ilus pidu oli. Mulle meeldis. Esimese õhtu parimatest  parimad lood lihtsalt ongi väga head. Teisel päeval rõõmustas kõrva puhas esitus. Korraks vaid turgatas pähe, et hea luuletus ei pruugi sugugi olla hea laulutekst — kui sõnu on liiga palju, hakkavad need muusikale vastu töötama. Mõned uued lood olid väga sümpaatsed, küllap aeg näitab, mis neist kooride püsirepertaari jääb. Ja millist dirigenti meeenutavad tänased noored lauljad veel viiekümne-kuuekümne aasta pärast.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: