tavainimene

Väga lihtne elu

Posted in * by tavainimene on 30/03/2014

Ostsin rongis lugemiseks Vikerkaare, mille esikaas lubas, et number on pühendatud kurjuse teemale. Tundus paljutõotav. Mormoonid ja jehoovatunnistajad kipuvad alati ummikusse jääma küsimuse juures, miks kõikvõimas ja lõpmatult hea looja pidi konstrueerima maailma, kus ühed valu ja hirmu tundvad olendid peavad ellu jäämiseks tapma ja sööma teisi samasuguseid.

Vikerkaar tegi mulle elegantselt selgeks, et püsigu ma ikka lektüüriga omas liigas. Sealsetest kurjuse-lugudest (ilukirjanduslike eranditega) ei saanud ma lihtsalt aru. Tõtt-öelda ei tekkinud ka mingit huvi rohkem pingutada. Kui üldse mingi tunne tekkis, siis oli see kaastunne postmodernistlike filosoofide ja kultuuriteoreetikute ning nende lugejate suhtes.

Maal võtsin käsile kevadkoristuse. Ühest vähem käidavast aiasopist avastasin lume alt välja sulanud roti surnukeha. Ilma vägivalla tundemärkideta, seega ilmselt langenud keldrisse sokutatud mürgi ohvriks. (Huvitav, mida ütleb kurjuseteooria hiirtele lõksu ja rottidele mürgi panemise kohta? Kas kassi pidamine ehk kaudne tahtlus on kuidagi vähem kuri? Või on see tõlgendatav kaasosalise värbamise ja seeläbi kurjuse paljundamisena?)

Kavatsusega rotilaip jalust ära toimetada ja maha matta võtsin tal sabast kinni ja tõstsin üles. See osutus veaks: elukas oli oma värskele välimusele vaatamata ilmselt juba üsna ammu hinge heitnud, tema sabanahk katkes ja jäi mulle näpu vahele ning rott koos võikalt paljastunud luise rootsuga prantsatas maha. Minu juhm tardunud hämmeldus tegi emale nii palju nalja, et ta pidi naerust kuuriseinalt tuge otsima. Kui itsitushoog järele andis, tsiteeris ta meie põhjatut ja hämarat perekondlikku pajatusevaramut: “Kass oli mehe käes kui näru — saba tuli tagant ära nagu lambitaht.”

 

16 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. nodsu said, on 31/03/2014 at 01:31

    Rossi sõnavarajutt oli seal küll puhas väga vana kooli filoloogia, mitte postmodernism.

  2. tavainimene said, on 31/03/2014 at 06:24

    Jah, see oli kahjuks see osa, mis oli küll arusaadav, aga mulle kui tavainimesele mitte eriti huvitav: “Kena küll, aga mis siis?”

    • nodsu said, on 02/04/2014 at 00:25

      okei, ma lugesin, keeleots suust väljas ja suud matsutades, kui piltlikult väljenduda. kusjuures ma pole ise tglt sedasorti asju ise eriti uurinud ja üldse ei ole mul õiget teadlasetemperamenti, aga kui teised teevad, on ikka huvitav lugeda. nii et niipalju ilmselt peast filoloog küll.

    • tavainimene said, on 02/04/2014 at 06:22

      Mind vist huvitaks rohkem filoloogia väljund sotsiaalteadustesse. Kui keegi loeb kokku, mitu korda esineb eesti ja soome piiblitõlgetes sõna “kuri” ja mitu korda “paha”, siis see paneb õlgu kehitama. Aga kui keegi näitaks, et iga kord enne n sündmuse toimumist on x tekstikorpuses hüppeliselt suurenenud sõna “kuri” esinemissagedus “paha” suhtes, siis seda loeks küll, keeleots suust väljas.

    • nodsu said, on 02/04/2014 at 12:34

      mind huvitas seal hoopis sõnade tähenduse muutumine ja kuidas selle pärast saavad tüvitekstid (nagu issameie) uue tähenduse. tnp “päästa meid ära kurjast” tähendab midagi muud kui tollane, mis tnp keelde tõlgituna tähendaks rohkem “päästa meid ära hädast”.

      tõlkijale on see kõik õudselt oluline, kui tahta õigesti tõlkida. prantsuse keelest tõlkides on kogu see segadus risti ees.

    • nodsu said, on 02/04/2014 at 12:39

      ja kokkulugemine ise ei olnud seal mingi sõnum, eks. see oli lihtsalt kinnitus, et näe, on jah, tähendused niiviisi muutunud (aga soome keeles mitte).

    • tavainimene said, on 02/04/2014 at 13:26

      Jajah, ja siis veel see “vaimus vaesed”, millest vist ei saagi sotti.

  3. Mõtsik Kaaren said, on 01/04/2014 at 20:52

    Ma juba kujutan ette, kuidas postmodernistlikud filosoofid naerust nõrkedes vahetavad keerukaid (ei ole sama, mis sisukaid) mõttekonstrukte sisaldavaid lauseid, ja päris oluline osa sellest on lihtsalt seltskondlik mula (Seda teab igayks, kes on veidigiylikoolis käinud v võtnud filosoofia loenguid.). Aga see kõik on arusaadav ainult pyhendatutele, meie teiega oleme autsaiderid, kes lugupeetavate lustlikke, kuid mitte ylisygavaid sõnamänge kõrgeks kunstiks peavad.

    • tavainimene said, on 02/04/2014 at 06:24

      Nojah, mina jäin ülikooli filosoofia loengutes kinni sellele tasemele, et filosoofias on õigupoolest üldse ainult üks huvipakkuv küsimus: “miks on miski, mitte mittemiski”; ja kuna sellele küsimusele vastust pole olemas, siis võib rahuliku südamega kartulimaale jalutada.

    • nodsu said, on 02/04/2014 at 12:37

      no aga seesama “miks on kuri” või eetika vallast “mis on kuri”?
      mul mees käib just, silmad põlemas, uuesti ülikoolis, filosoofias, ja väidab, et eetika on üldse ainus huvitav asi maailmas või umbes nii.

    • tavainimene said, on 02/04/2014 at 13:26

      Kassil ja hiirel on erinev kuri …

    • nodsu said, on 03/04/2014 at 01:44

      kumb kuri, kas varauusaegse eesti keele oma või praeguse? ;)

    • tavainimene said, on 03/04/2014 at 06:04

      Ikka see vana-kuri :)

      Mulle ähmaselt tundub, et kuri halbuse tähenduses ehk idamaisema nüansiga kannatus on lahutamatult seotud meile tuntud bioloogilise elu keerulisemate vormidega ja kuri kuritahtlikkuse tähenduses on lahutamatult seotud selle elu seni tuntud kõige keerulisemate vormidega. Kui eeldada, et universum lihtsalt on, siis nii lihtsalt ongi. Mis iganes sünnib, see peab ka surema, ja enneaegset surma vältida võimaldav tagasisidemehhanism hirmu ja valu näol on kujunenud, sest see on suurendanud paljunemisvõimalusi. Ja nii edasi.
      Huvitavam on asi siis, kui eeldada, et universum on loodud kellegi plaani järgi. Looja kurjus on põnevam teema kui looduse kurjus. Siis saab üldse esitada veel palju vahvaid küsimusi nagu “kas jumal otsustas olemas olla”, “kas jumala jaoks A võrdub mitte-A” jne jne.

  4. nodsu said, on 03/04/2014 at 15:39

    njah, eetikat huvitab muidugi rohkem see uuem kuri, kuritahtlus – et mis asju õieti on kuri tahta ja teha, mida hea. lühidalt küsimus “mida teha?”. ja siis tuleb metaeetika, mis neid seisukohti sorteerib.

    • tavainimene said, on 03/04/2014 at 17:40

      Mulle tundub see rohkem antropoloogia kui filosoofia teemana. Ja enne, kui rääkida kurjast tahtest, tuleks ju selgeks teha, kas meil on üleüldse mingi (vaba) tahe, mis kisub rohkem neuroteaduste ja füüsika valda.

    • nodsu said, on 03/04/2014 at 23:47

      tahte vabadust on pigem mõtet võtta eraldi teemana. pmst on selge, et moraaliga tegeldakse nagunii kogu aeg, nii et tööhüpoteesina arvestavad vaba tahtega praktikas kõik. ja eetika ongi väga praktiline filosoofiaharu.

      isegi kui otsustaks, et vaba tahet pole olemas, ei kõrvaldaks see kuhugi inimeste moraalitundeid, eks ole. pmst on täiesti võimalik selline vaade, et vaba tahet ei ole, aga ikkagi on ühed teod või kavatsused head ja teised halvad – vähemalt mingis süsteemis vaadelduna. sel juhul on nad lihtsalt vältimatud head ja halvad teod. kalvinistlik doktriin, lühidalt. või õigupoolest ilmutas mingeid selliseid vaateid isegi Luther.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: