tavainimene

“Püha ja õudne lõhn”

Posted in * by tavainimene on 01/02/2014

Pean tunnistama, et see raamat meeldis mulle rohkem kui ma oodata oskasin. Kuigi oli tunda nooruklikku poosetamist ja seda tavalist esimese romaani häda, et ühtki ägedat mõtet ei raatsita välja jätta, kuigi see tervikule kasuks tuleks.

Kolm kooliaegset sõpra ei suuda leppida nelja õe salapärase haihtumisega (õnnetus? inimrööv? enesetapp? paranormaalsed nähtused?) suvisest rannast ning jätkavad kakskümmend aastat hiljem ikka otsinguid. Samal ajal on lähenemas maailmalõpp nn entroponeetilise katastroofina, mille täpsem olemus jäetakse enam-vähem parasjagu hämaraks.

Maailm ise on fiktsionaalne; meenutab küll meie oma, aga mitte päriselt. Detailide lihvimise peale on ehk liigagi palju rõhku pandud. Maailma ehitada võib oma peas kuitahes detailseks, aga raamatusse ei pea seda kõike kirja panema. See on natuke nagu suure pusle kokkpanemine — protsess võib olla tegijale nauditav väljakutse, aga tulemus ei ole vaatajale kunagi võrdväärselt muljetavaldav.

Lundi tüdrukute kadumise mõistatusele mina romaanist päris ühemõttelist lahendust ei leidnudki. Kas oli siis asjasse segatud psühhopaadist proovireisija-vivisektsionäär? Ja mis mõttes “neid juhtumeid ei raporteeritud”?

Mulle oleks pigem meeldinud, kui otsad oleks kokku viidud teemaarendusega sellest, kuidas totalitaarsed režiimid ajaloost inimesi ära kaotavad, ja vastupidise protsessi võimalikkusest. Mälestused ja unistused; seda teemat saaks siduda ka maailmalõpuga aja implosiooni, kollapsi, tagasikäändumise või seiskumise läbi. Võib-olla nelja õde polnudki olemas, võib-olla proua Lundil polnudki lapsi, aga ta ihkas nii väga endale nelja blondipäist inglikest, et tema kujutlus materialiseerus reaalsuse teatud aspektis (vrd Tlön).

Nohjah, kes oskavad, need teevad, ja kes ei oska, need õpetavad. Kirjutada Kurvitz vaieldamatult oskab ja see on oivalise kirjanduse puhul juba üks komponent kolmest.