tavainimene

“Ane”

Posted in * by tavainimene on 22/02/2014

Kui ma olin kolmteist või neliteist, pidin mingil põhjusel, mida ma enam ei mäleta, veetma ühe talvise koolivaheaja koos oma nõoga tema vanaema juures. Vanas rehielamus üsna üksildases kohas, paepealsel ranna-Virumaal, keset kadakaid ja lund. Kaks nädalat tuiskas, teha polnud õieti midagi ega minna kuhugi. Sõime vanatädi praetud soolaliha ja pankooke, jõime imala maitsega viljakohvi ning sirvisime loiult vanu ajakirju. Kuni ma  avastasin kuskilt kummutist või riiulist Rootsi sugulaste saadetud raamatud: Trygve Gulbransseni Bjørndali-triloogia. Sellest hetkest olin ma muu maailma jaoks kadunud.

“Ane” on ju iseenesest ka romantiline ajaloosaaga katsumusterikkast ajastust, erandlikest karakteritest, keelatud armastusest ja üllastest tegudest, aga jääb pigem “Vaga Jenoveeva” ja “Õnnetu Hirlanda” kategooriasse, näpuotsaga “Helisevat muusikat” sisse. Vahest tuleb kahjuks autori liigne samastumine oma idealiseeritud peategelasega? Või see, et Põhjasõja järgse Hiiumaa pärisorjad on pandud kõnelema, nagu oleks nad humanitaarbakalaureustest lasteaiaõpetajad arvamusfestivali uue vaimsuse töötoas.

Noh, autori stiiliga kohanemiseks jätkus aega ja ruumi, romaan on ligi 600 lehekülge paks. Kirjanduse peamine ehk meelelahutuslik funktsioon sai kokkuvõttes täidetud. Ja kuna ma võtsin ette ka väikse Wikipedias surfamise, uurimaks välja, millal tegelikult seostati haigused pisikutega ja katkunakkus kirpudega, siis võib lugeda täidetuks ka hariduslik-valgustusliku funktsiooni.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: