tavainimene

“Ane”

Posted in * by tavainimene on 22/02/2014

Kui ma olin kolmteist või neliteist, pidin mingil põhjusel, mida ma enam ei mäleta, veetma ühe talvise koolivaheaja koos oma nõoga tema vanaema juures. Vanas rehielamus üsna üksildases kohas, paepealsel ranna-Virumaal, keset kadakaid ja lund. Kaks nädalat tuiskas, teha polnud õieti midagi ega minna kuhugi. Sõime vanatädi praetud soolaliha ja pankooke, jõime imala maitsega viljakohvi ning sirvisime loiult vanu ajakirju. Kuni ma  avastasin kuskilt kummutist või riiulist Rootsi sugulaste saadetud raamatud: Trygve Gulbransseni Bjørndali-triloogia. Sellest hetkest olin ma muu maailma jaoks kadunud.

“Ane” on ju iseenesest ka romantiline ajaloosaaga katsumusterikkast ajastust, erandlikest karakteritest, keelatud armastusest ja üllastest tegudest, aga jääb pigem “Vaga Jenoveeva” ja “Õnnetu Hirlanda” kategooriasse, näpuotsaga “Helisevat muusikat” sisse. Vahest tuleb kahjuks autori liigne samastumine oma idealiseeritud peategelasega? Või see, et Põhjasõja järgse Hiiumaa pärisorjad on pandud kõnelema, nagu oleks nad humanitaarbakalaureustest lasteaiaõpetajad arvamusfestivali uue vaimsuse töötoas.

Noh, autori stiiliga kohanemiseks jätkus aega ja ruumi, romaan on ligi 600 lehekülge paks. Kirjanduse peamine ehk meelelahutuslik funktsioon sai kokkuvõttes täidetud. Ja kuna ma võtsin ette ka väikse Wikipedias surfamise, uurimaks välja, millal tegelikult seostati haigused pisikutega ja katkunakkus kirpudega, siis võib lugeda täidetuks ka hariduslik-valgustusliku funktsiooni.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: