tavainimene

“Püha ja õudne lõhn”

Posted in * by tavainimene on 01/02/2014

Pean tunnistama, et see raamat meeldis mulle rohkem kui ma oodata oskasin. Kuigi oli tunda nooruklikku poosetamist ja seda tavalist esimese romaani häda, et ühtki ägedat mõtet ei raatsita välja jätta, kuigi see tervikule kasuks tuleks.

Kolm kooliaegset sõpra ei suuda leppida nelja õe salapärase haihtumisega (õnnetus? inimrööv? enesetapp? paranormaalsed nähtused?) suvisest rannast ning jätkavad kakskümmend aastat hiljem ikka otsinguid. Samal ajal on lähenemas maailmalõpp nn entroponeetilise katastroofina, mille täpsem olemus jäetakse enam-vähem parasjagu hämaraks.

Maailm ise on fiktsionaalne; meenutab küll meie oma, aga mitte päriselt. Detailide lihvimise peale on ehk liigagi palju rõhku pandud. Maailma ehitada võib oma peas kuitahes detailseks, aga raamatusse ei pea seda kõike kirja panema. See on natuke nagu suure pusle kokkpanemine — protsess võib olla tegijale nauditav väljakutse, aga tulemus ei ole vaatajale kunagi võrdväärselt muljetavaldav.

Lundi tüdrukute kadumise mõistatusele mina romaanist päris ühemõttelist lahendust ei leidnudki. Kas oli siis asjasse segatud psühhopaadist proovireisija-vivisektsionäär? Ja mis mõttes “neid juhtumeid ei raporteeritud”?

Mulle oleks pigem meeldinud, kui otsad oleks kokku viidud teemaarendusega sellest, kuidas totalitaarsed režiimid ajaloost inimesi ära kaotavad, ja vastupidise protsessi võimalikkusest. Mälestused ja unistused; seda teemat saaks siduda ka maailmalõpuga aja implosiooni, kollapsi, tagasikäändumise või seiskumise läbi. Võib-olla nelja õde polnudki olemas, võib-olla proua Lundil polnudki lapsi, aga ta ihkas nii väga endale nelja blondipäist inglikest, et tema kujutlus materialiseerus reaalsuse teatud aspektis (vrd Tlön).

Nohjah, kes oskavad, need teevad, ja kes ei oska, need õpetavad. Kirjutada Kurvitz vaieldamatult oskab ja see on oivalise kirjanduse puhul juba üks komponent kolmest.

 

7 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. martinluiga said, on 03/02/2014 at 12:37

    see on tehtud nõnda, et kui hoolikamalt vaadata, hakkab paremini aru saama.

  2. tavainimene said, on 04/02/2014 at 10:44

    Lugejal on alati õigus.

  3. väga väga naine said, on 04/02/2014 at 19:36

    No ma ka lugesin.
    Ja kui läbi sain, siis oli neli tundi sügavas segaduses. Lappasin lõpu uuesti läbi, sain mingid asjad paika, aga jäin sinna toppama. Teised asjad ei tahtnud klappida kuidagi.
    Siis läksin semuga arutama, kes oli ka lugenud ja ka segaduses. Aga! Kui ma ütsin, et noh, mul on osa paigas, ta küsis, mis mul paigas on?
    Kirjeldasin, siis ta oli “wtf, ma üldse ei märganud”. Ja kui tema mainis mingit talle täiesti ilmselget mõtet selle koha kohta, mis mul juhtme üleni kokku ajas, saime me korraga lõngast kinni ja kõik muu sirises ilusti lahti silme ees.

    Ma mõistan, et see ei tee tuju üldse paremaks, sest kui ma olin täiesti segaduses, sis ma ka vihaga mõtsin, et mismõttes kirjutab siukse vastiku mõistatuse, millel vbla isegi ON lahendus, aga mis mõte on lahendusel, kui seda pole võimalik normaalselt mõeldes leida, ja kuradi snoob ja kõik ta sõbrad on värdjad, sest need ilmselt said aru, kogu see punt, kes seal raamatu lõpus üles on loetud, sest muidu ta oleks seda asja nats normaalsemaks kõpitsenud ja (vandesõnavandesõnavandesõna).

    Aga samas see emotsioon, mis tuli, kui semuga kahe peale kokku saime loo – see oli ikka hea tunne küll.

    • tavainimene said, on 04/02/2014 at 20:54

      Kas oleks palju palutud mind ka valgustada?

  4. väga väga naine said, on 04/02/2014 at 22:34

    No ma annan vihjeid:
    * lk 212 teine pool
    liita * lk 222 teine pool ja 223
    Sinna juurde võivad abiks olla mõned ideed:

    Idee: maailm, kus juhtub asju, mis ei peaks, nt töötavad võimatud relvad, püüab end korda teha, nii palju kui suudab.
    Idee: mõne inimese paindumatu loogilisus ja järjekindlus võtab maailmal need võimalused käest ja ühel hetkel surutakse maailm niimoodi sundseisu, et ta ei saa omaenda loogikat järgides enam eksisteerida.
    Idee: kui sul on objekt olematuses (kutsu seda, kuidas tahes) ja olev maailm, ja sa hakkad objekti olematusest enda poole tõmbama, võib juhtuda, et sa ei tõmba enda juurde mitte objekti, vaid olematuse. Võib-olla ongi see selles faasis see ainus asi, mida sa enam enda juurde tõmmata saad üldse.

    “Ma olen maailma lõpus.” 231

  5. tavainimene said, on 05/02/2014 at 12:44

    Selliste konstruktsioonide jaoks olen mina kaugelt liiga talupoegliku aruga :)

  6. Mõtsik Kaaren said, on 06/02/2014 at 15:51

    Kellelgi oli liiga palju vaba aega, see on ainus seletus asjale:P


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: