Pioneeriprintsipiaalsus või egopai?

Kui paks sõbranna nendib, et ta on paks …

“Aga sa oled muidu tore inimene.”
“Lõpeta ära, ei ole sa midagi paks.”
“Kui see sind häirib, eks võta siis midagi ette.”
 “Jah, rahvas läheb rasva, valitsus peaks makse tõstma.”
“See soeng sobib sulle väga hästi.”
“Sinu häda on selles, et sul puudub tahtejõud ja järjekindlus.”
“Parajalt paks proua parimates aastates.”
“Peaksid hakkama trenni tegema.”
“Hakkame koos kepikõndi tegema?”
“Maailmas on hullemaid hädasid.”
“Ma tean ühte head dieeti, kuula ja pane kirja.”
“Head inimest peabki palju olema.”
“Ma just vaatasin, et sa oled vist maha võtnud.”
 “Minu meelest oled sa täitsa okei.”
“Sorri, aga ma ei viitsi enam seda igalt poolt kostvat pekihala kuulata.”
“Võiksid tõesti rohkem oma tervisele mõelda.”
“Mul jälle see häda, et tahaks paar kilo juurde võtta aga no mitte kuskilt ei tule.”
“Ei saa probleemist aru.”
 “Mul ka käsil projekt “Suveks siledaks”.”
“No ja mis siis?”
“Uus kõva sõna olevat alkoholidieet.”
“Sa oled meeldivalt ümmar.”
“Tule, teeme kalli. Nuta mu rinnal.”
“Homme hakkame tervislikult elama. Võib-olla.”
“Ma peaksin ise ka paar kilo maha võtma.”
“Natuke tüsedavõitu oled jah.”
“Sa pole veel mingi paks, vaata mis vaalad Ameerikas elavad.”
 “Sada kilo naise ilu, äh-äh-äh-ää.”
“Tahad sa sellest rääkida?”
“Mul ka peale pühi number 34 seelik ei käi enam seljas ringi, aga mina küll kavatsen midagi ette võtta.”
 “Muide, mis kell on?”