tavainimene

“Nagu isa, nõnda poeg”

Posted in * by tavainimene on 27/11/2013

“Nagu isa, nõnda poeg” oli üpris üllatustevaene Jaapani film. Ja seda hoolimata seebiooperlikuvõitu sisust: kaks väga erinevat perekonda saavad teada, et nende kuueaastased pojad on sünnitusmajas vahetusse läinud. Ühe pere isa on edukas arhitekt, salaryman, töörügaja, kes oma poissi piitsutab tagant pea sama halastamatult kui ennast. Teise pere isa on rauapoe pidaja — vaesem, vabaltvõtvam ja palju vähem väärikas, aga see-eest lennutab oma kolme lapsega (üks neist siis, nagu selgub, vale) lohesid. Ametnikud soovitavad peredel lapsed õigeks vahetada ja mõnda aega seda ka proovitakse. Kõrvaltegelased saavad võimaluse esitada seisukohti “veri on see, mis loeb” ja “kasvatus on see, mis loeb”. (Natuke teatraalselt mõjus see.) Lõpuks saab rikas isa siiski aru, et ainus töö, milles ta on asendamatu, on isadus. Kasvatus võidab esimese geimi.

Nojah. Teema on ju iseenesest intrigeeriv. Ja kuigi filmis võib teha cut sellel kohal, kus kõik parasjagu naeratavad, nii et oleks justkui õnnelik lõpp, siis tegelikus elus on kõik palju keerulisem.

Huvitavaks tegi filmi minu meelest põhiliselt Jaapani päritolu (hmm, on see nüüd loodus või kasvatus?). Et kuidas nad seal päiksetõusumaal teretavad, hüvasti jätavad, vabandavad, tülitsevad, söövad, nalja teevad, rõõmustavad, kurvastavad. Või siis: kuidas nad mängivad teretamist, hüvasti jätmist jne, sest tegelikult ei oska ju vahet teha. Mõnevõrra kummastav oli vaadata, kuidas vanemad oma kuueaastasega tulistamismänge (“pahh-pahh, sa oled surnud”) mängivad, aga kuivõrd ma ei tunne konteksti, siis ei saagi teada, kas see oli filmikunstiline kujund või teise kultuuri tavapärane praktika.

Ilmselt veel väga palju märke jäi mul märkamata. Võinuks justkui aimata, et tagasihoidlikuma päritoluga pered ja vanemad inimesed hoiavad rohkem au sees vanu rahvuslikke kombeid, nooremad ja rikkamad on väliselt läänestunumad. Aga kas selles peitus mingi sõnum? Ja kas meeleheitlik eduvõidujooks eliitalgkooli sisseastumiseksamitega on jaapanlik või läänelik? Ja kas Jaapanis käib sel teemal mingi ühiskondlik debatt? Kes võtavad sõna? Mida nad arvavad? Miks?

Kokkuvõttes, nagu ma ennegi olen öelnud: kinodes peaksid filmidel olema kavalehed samamoodi nagu teatris etendustel. Eriti PÖFFi filmidel. Eriti nendel, mis pole ladina tähestikus.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: