tavainimene

Ikka sama teema

Posted in * by tavainimene on 15/10/2013

Maitse üle muidugi ei vaielda ja mina pole mingi asjatundja, pigem otse vastupidi. Aga ma arvan, et kui raamat on, nagu kaanel kirjas seisab, mõeldud mudilasele esimeseks iseseisvaks veerimiseks, siis võiks seal olla lühikesed sõnad ja sirged read. 

Sellest vanast kollaste kaantega aabitsast palun kordustrükki. Minu pärast kas või koos kogu oktoobrilaste värgiga, kui teisiti ei saa.

Pilt on illustreeriva tähendusega

arusaamatus

(Kuskil võiks olla lasteraamatuarvustuste portaal, kus hinnangud on kirja pandud laste seisukohast. Näiteks nii: “poiss, 4a, suur raamatusõber, pildid meeldisid, aga jutte pidas igavaks” või “tüdruk, 7a, leige raamatusõber, luges õhinal kaanest kaaneni läbi, pilte hindas imelikeks”.)

13 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. nodsu said, on 15/10/2013 at 17:58

    Kuidas “Karu-aabitsaga” on? Sellest on kordustrükk olemas.

  2. tavainimene said, on 15/10/2013 at 18:49

    Mulle “Karu-aabits” ei meeldi. See on rohkem õpetajaraamat kui õpilaseraamat, lapsel üksinda pole sellega midagi teha. Enne A-tähega tutvumist peab nelja-viie-kuueaastane laps saama selgeks mõisted “häälik”, “sõna” ja “lause” (eks proovige defineerida!). Ja siis on seal need õudsed noobid, mis tuleks minu arvates seadusega ära keelata. Ja selle aabitsa tüpograafia mulle ka ei meeldi, reavahed on võrreldes sõnavahedega liiga kitsad.

    • nodsu said, on 16/10/2013 at 00:23

      Mul on meeles, kuidas ma seda juba lugeda oskajana (viiesena vist) mingi perversse rahuldusega lugesin (“häh, nii lihtne” või midagi) ja olin raamatuga väga rahul. Vanematele käis ilgelt närvidele. Nii et mul on sellega nostalgilisi mälestusi.

      a millest ma ise õppisin, ei mäleta (karta on, et üldse mitte raamatutest), nii et kuidas ta õppimisraamatuks kõlbaks, tõesti ei tea.

  3. Mõtsik Kaaren said, on 16/10/2013 at 14:14

    Karu-aabits on jõle. Nii Tavainimese seisukohast kui ka kujunduslikust kyljest. Ja mind väiksena häiris see kribu-krabu jutt, millest ma aru ei saanud, ma pidin ju kõike oskama ja arusaamatu tekst tekitas traumaatilist hirmu:P.
    See noopide-värk oli ilgelt jama. Ma oskasin juba lugeda, kui pidin koolis nendega jamama. Sõnade ladumine on yks asi, aga häääääälikutega tekitatakse ilma õigekirjatalendita lastes segadus pikkade ja lyhikeste häälikute osas.
    Minu lemmikaabits praegu on hoopis pokude oma, aga eks see ole juba rikutud täiskasvanu arvamus.

  4. Indigoaalane said, on 16/10/2013 at 15:05

    kas Sa üritad uuesti ( õigesti) lugema õppida?
    Ma ei tea tausta, aga mu meelest on aabits selgelt ületähtsustatud- no kes õpib lugemist aabitsast?? 1. klassis siiski enamik juba loeb ja selgeks on selle saanud ilmselt kas a)ümbritsevatelt siltidelt, b) kurja/hea vanaema abiga mõnest huvitavast raamatust või c) lasteaia metoodikaga. Kaasaega ei tea, aga minu-ajal küll lasteaias aabitsat polnud,

    • nodsu said, on 17/10/2013 at 01:49

      mul on udune mälestus, et meil küll oli lasteaias “Karu-aabits”. Aga võib-olla olin ma sellest nii suures vaimustuses, et olen tagantjärgi selle sinna kujutlenud.

  5. tavainimene said, on 16/10/2013 at 15:21

    See teema pakub mulle hetkel üldinimlikku huvi ilma isiklike motiivideta. Aga aabits võikski ju olla see huvitav raamat, millest vanaema abiga lugema õppida?

    • Indigoaalane said, on 16/10/2013 at 15:42

      njah, mul pole enam väikseid lapsi. Aga mu tuttavad kunagi väiksed on küll mujalt alustanud. Pole välistatud, et üks probleem ongi aabitsate üleküllus? Ja kuna lapsevanem üldjuhul metoodiliselt ei tegutse:) siis valib ilmselt ka X aabitsast mõistliku ja sobiva teksti?

      Üritan meenutada, kuidas ma oma lapse lugema õpetasin. Ikka olid vist alguses tema enese nimi, siis sildid ala näe, siin on kirjas “jahu”. Tollal levis mingi ameerika teooria- et lapse tuba tuleb täis riputada sõnu, mis jäävad kirjapildina meelde ja siis tuleb lugemine juba supsti…:) Ja lasteaias olid neil mingid töövihikud.

  6. sesamy said, on 16/10/2013 at 16:14

    see kollane oli minu lemmikaabits ka, kaks aastat noorem õde sai kukega aabitsa. lugeda oskasin enne kolmeseks saamist, nii et tähtede õppimisel polnud aabitsaga midagi pistmist. aga seal olid hästi armsad pildid minu arvates. see raamat meeldis ka, aga mitte nii palju.
    https://www.google.ee/search?q=A+B+mudilastele&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ei=Gp9eUoKoCYmThQeZwoCIDA&ved=0CAcQ_AUoAQ&biw=1280&bih=704#facrc=_&imgdii=_&imgrc=95ztU136Jehj3M%3A%3BynuF1_m0yYB-mM%3Bhttp%253A%252F%252Fwww.vanaraamat.ee%252Fdata%252Fparemik027.jpg%3Bhttp%253A%252F%252Fwww.vanaraamat.ee%252FLaste-ja-noortekirjandus%252FAB-mudilastele-aabits-b3250-t6.html%3B212%3B164

  7. lendav said, on 16/10/2013 at 17:26

    Minu ajal oli lasteaias karu-aabits. Aga ma oskasin ka juba 2-selt tähti ja lugema õppimist ei mäleta. Oma lastele…? Täheklotsid, joonistuste alla nime kirjutamine, ikka emme-issi-õe-vanaema nimedest ja siis sujuvalt edasi.

    Sellegipoolest võiks pisikesele lapsele olla selgete tähtede ja lühikeste sõnadega raamatuid, nõus.

  8. nodsu said, on 16/10/2013 at 22:00

    Mu vanemad väidavad, et ma küsisin tähti neist ajalehtedest ja raamatutest, mida nad ise parajasti lugesid (mis vbla seletab, miks ei mäleta ma ka seda aega, millal ma oleks ainult trükitähtedega lugenud – äkki tulidki mul suured ja väiksed tähed läbisegi?), nii et see materjal, kust õpitakse, ei pea tingimata üldse lastele mõeldud olema.

    Vaatasin täna poes raamaturiiulit just selle pilguga – mingisugune muumi lugemisraamat vm sarnase nimega üllitis oli suht lakooniliste piltide ja lihtsate sõnadega – minu jaoks ainus küsitavus ehk “värvipott”. Õun oli õuna nägu ja lill lille nägu. Ainult kole vähe oli seal neid sõnu.

    Narratiivsema poole pealt sirvisin “Taadi talu” (“Old McDonaldi” eesti versioon), materjal tundus iseenesest hea, aga ma olin liiga nohune, et kunstilisse kvaliteeti väga süveneda, nina ähvardas tilkuma hakata ja tuli põgeneda.

  9. nodsu said, on 16/10/2013 at 22:06

    oih, aga muidu oli mul lapsena suurem hitt ju Tšukovski “Tibu”. See olevat mulle suurt huvi pakkunud juba enne lugemaõppimist.

    Imelik, et sellest kordustrükki ei ole tehtud.

    Julius Oro “Muna” oli kah tähtis, aga “Tibuga” ikka võistelda ei suutnud.

    Väikevenna lapsepõlve suurhitt oli jälle Ellen Niidu “Meil maal”.

  10. lendav said, on 23/10/2013 at 20:58

    “Muna”, nii armas, süda läheb soojaks…


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: