tavainimene

Tühi töö

Posted in * by tavainimene on 15/09/2013

Maal on auasi saada kõigi töödega külas esimesena valmis. (Ivan Orava isa oli vist see mees, kellel oli juba jaanuari keskpaigaks kartul uuesti maha pandud.) Ja muidugi see igavene mure, et äkki läheb traktor rikki või tuleb mõni ootamatu jäine hallaöö või algab sõda vms. Nii et kui mina, kergemeelne linnavurle, olin plaaninud kaalikatel-porganditel veel mitu nädalat kasvada lasta (suuri öökülmi ei lubata vähemalt kuu aega), siis vastutustundlikud seeniorid tellisid sõnagi lausumata traktori kohale ja lasid peenramaa üles künda.

Minu nördimus kutsus aktivistides esile siira arusaamatuse: televiisoris kõik juba teevad sügiskündi (jah, aga mina ei kavatse ju talivilja külvata!) ja kui suureks ma neid porgandeid siis kasvatada tahan (asi pole mitte selles, ma lihtsalt eeldan, et kui ma midagi maha külvan, siis võiks mul olla ka mingi sõnaõigus selles osas, millal lõigata … ah, mis ma ikka seletan). Üles võetud porgandid olid koos pealsetega nädalaks ajaks päikse kätte kuivama jäetud ja mõistagi on nad nüüd pehmed kui svamm. Mõistagi omandas minu nördimus pehmelt öeldes eepilised mõõtmed.

Noh, vahel ongi vaja emotsionaalset surakat, et mõistus tööle hakkaks. Tõesti, milleks ma nende juurikatega jändan. Kui paljukest ma neid rongiga käe otsas linna vedada jõuan; vanad söövad nagunii linnunokatäie, suurem osa läheb keldris hallitama ja rändab kevadel kompostihunnikusse. Kõrvitsapurke seisab sahvris veel üle-ülemöödunud aastast. Tundub, nagu oleks minu pingutustest muret ja tüli rohkem kui kasu. Siis võiks ju peenarde vahel küürutamise asemel suvel hoopis mööda kodumaa kauneid paiku ringi reisida, sõpru külastada ja rannas vedeleda. Oma paar kurki ja paar peeti saan ma turult väiksema kuluga kätte.

Ma ei oska praegu veel päris ausalt öelda, kas see on tõesti kaine äratundmine või mõttetust pisiasjast üles kistud jonn ja kius, mis aeg-ajalt tabab liiga heast elust ära hellitatuid.  Eks järgmise aasta aprilliks-maiks peab soti selgeks saama.  

 

3 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaak said, on 18/09/2013 at 09:34

    minu mõtted olles samas olukorras- kas nad teevad seda teadlikult või teevad näo, et ei ei saa asjadest aru (passiivne kius), et kas vihastada või kaasa tunda.

  2. tavainimene said, on 18/09/2013 at 11:00

    Neid asju tehakse ikka parimate kavatsustega. Et olla (endiselt) kiire, tõhus ja tubli. Et kõik oleks korras nagu Norras, õigeks ajaks või natuke varem. Las naabrid vaatavad ja imetlevad. Ja las noored vaatavad ja õpivad, kuidas peab asju ajama ja töid korraldama.

    Seda õpetamise momenti tajuvad noored muidugi kiusamisena — kuni nad ise vanaks saavad ja hakkavad samamoodi tundma tungi anda noortele edasi kõik võimalikud õpetused, kuni vähegi võimalik, et päästa selle lootusetu põlvkonna juures, mida vähegi veel päästa annab …

  3. Mõtsik Kaaren said, on 20/09/2013 at 17:37

    Yhe kodanikukaitse-teemalises faceebokivaidluses avalikustasin kogemata kohutava tõe – vanad on hukas. Seega konflikt eskaleerub paradigmaatiliste erinevuste stigmatiseeriva narratiivi korrelatsioonina. (Andke andeks, tegelikult olen ma hobiaednik, kudumismasinate kollektsionäär ja emapiloot ega pea võõrsõnadest õhkagi.)


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: