tavainimene

Ajaloo ilu

Posted in * by tavainimene on 09/09/2013

Martin Mölder refereerib Sirbis raamatut „Kapitalismi mitmekesisus Euroopa perifeerias”, mille autorid Dorothee Bohle ja  Béla Greskovits pälvisid 2013. aasta Stein Rokkani auhinna. („Auhinna pälvib teadlane, kelle töö on andnud asendamatu panuse võrdlevasse ühiskonnateadusesse.“)

Asendamatu panuse andnud ühiskonnateadlased leidsid, et Balti riikide eliit otsustas 1990ndate alguses neoliberalistliku arengutee kasuks, kus natsionalistlik identiteedipoliitika pidi juhtima kannatavate inimeste tähelepanu eemale toetava riigi puudumiselt. Teine valik olnuks nende arusaama järgi „pakkuda tööstusele ja puuduses inimestele toetust ja abi, mis tagab samaväärselt riigi ning elanikkonna ühenduse ja ühtsuse.“

Mölder sõnastab seda üpris dramaatiliselt: „Eesti tee: natsionalism heaolu asemel“. Et siis Balti riikides jäeti ülemineku käigus töötud ja pensionärid saatuse hooleks ning üleminekukompensatsioon moodustas vaid poole Visegrádi riikide ja kolmandiku Sloveenia mahust. Ja Eesti edulugu on ideoloogiline müüt.

Ma olen valmis möönma, et Eesti edulugu on suures osas müüt. Kahjuks elame me maailmas, kus edu soosib neid, kes suudavad endast jätta eduka mulje, nii et see väljapoole suunatud müüdiloome on mõneti paratamatu. Tuleb esile tõsta oma kasinaidki saavutusi, mitte arvukaid veel esinevaid puudusi. Turismitalu reklaamib ennast ka värske õhu ja kauni loodusega, jättes märkimata, et juurdepääsutee on porine, ukselingid logisavad ning voodilinad ja kempsupaber on karedad.

Ja muidugi mõista ei ole ma mingi eriline neoliberalismi ja kasiinokapitalismi fänn. Aga kui minna ajas tagasi 1990ndate algusesse, siis minu meelest ei olnud Eesti eliidil küll erilist valikut, kas jagada inimestele raha või rahvuslust. Sest raha lihtviisiliselt polnud. 1991. aasta sügisel oli minu mälu järgi õhus reaalne oht, et linnade kortermajad jäävad talveks ilma kütteta, torud külmuvad lõhki ja üksikud vanainimesed surevad alajahtumisse. Tööstusel, mida Möldri arvates tulnuks säilitada, toetada ja arendada, polnud ei rublasid palkade välja maksmiseks ega dollareid energia ja tooraine ostmiseks. Ei olnud neid rublasid ja dollareid ka uuel eliidil. Ega tõtanud ükski pankur, käsi pikal, äsjaiseseisvunud riigikest inimnäolise kapitalismi arendamise nimel lahkelt krediteerima.

Ma pole küll auhinnatud ühiskonnateadlane, aga minu meelest ei tohiks siiski päriselt mööda vaadata tõsiasjast, et Eesti, Läti ja Leedu olid inkorporeeritud NSV Liitu, Ungari, Sloveenia ja Horvaatia aga mitte. Mil määral see vahe tohiks veel tunda olla 20 aastat hiljem, on muidugi juba eraldi teema.

 

5 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. tavainimene said, on 09/09/2013 at 18:33

    Hmm. Et siis eliit oleks rahvusluse asemel pidanud pakkuma (moraali ja) religiooni? “Kristlane olen ja kristlaseks jään, kui mind kristlaseks loodi”? :)

    Ma pigem oletaks (võhikuna), et Lääne-Euroopa jäi kogu aeg turumajandusliku süsteemiga kohandunuks (innovatsioon, ettevõtlikkus, säästlikkus, kvaliteet) ning kujundas välja vastavad varustus- ja turustusahelad. Sealsel proletariaadil aga õnnestus heaoluriigi standardid välja võidelda ja kinnistada ajastul, mil kommunikatsioonitehnoloogiad ei võimaldanud veel kapitalil tootmist kolmandasse maailma kolida.
    Ida-Euroopa majandussüsteem kujunes/kujundati aga suuresti sõltuvaks N.Liidu pakutavast odavast energiast ja toorainest ning selle tehnoloogiline mahajäämus Läänest suurenes iga aastaga. Kui Moskva kraanid kinni keeras, oligi krahh käes. Selleks, et uuendada tehnoloogia, juhtimissüsteemid ja turunduskanalid, läks vaja väga palju raha, aga raha pakuti soolase intressiga. Ja paljud rahaomanikud hakkasid üldse pigem juba Kagu-Aasia poole kiikama.

    Aga vaadakem asja helgemat poolt. Endiste NSVde seas läheb meil ju peris kenasti :)

    • Tõnn Sarv said, on 09/09/2013 at 21:44

      Ei “oleks” saanud ka miski eliit midagi teha. Ja miski kristlus või religioon üldse ei puutu asjasse selles mõttes, et mis läinud, see läinud. Pole võimalik taastada seda, mis on maha tapetud ja juba surnud.

      Kui pole usaldust ja usku, siis polegi enam midagi.

      Mõtlesin siin just praegu, et “mis maa see on”.

      Kokkulepped ei püsi. Kirjadele ei vastata.

      Ei au ega häbi.

    • tavainimene said, on 10/09/2013 at 06:06

      Kokkuleppeid mõnikord ei suudeta täita ja mõnikord ei taheta. Üks võimalik moraal on ju “ebamoraalne on kokkuleppest taganeda” ja teine on “ebamoraalne on nõuda kokkuleppest kinnipidamist, kui asjaolud on muutunud”. Kirjadele ei vastata just sellepärast, et häbi on. Või hirm: “ohu korral teeskle kurttumma lollikest”.

    • tavainimene said, on 10/09/2013 at 08:06

      No ja vaevalt et see kapitali akumulatsioon kuskil eriti moraalselt käinud on. Ärge uurige, kuidas teeniti esimene miljon. Aga au ja häbi versus õigus ja süü on omaette äärmiselt huvipakkuv teema.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: