tavainimene

Halvad ideed ja halvad kemikaalid

Posted in * by tavainimene on 10/08/2013

“Elu on mõttetu. Maailm on hukatusekursil. Leppisin oma tüdrukuga kokku, et tuleb surra. Tüdruk tegelikult ei olnud nõus. Ta ei saa veel kõigest aru. Ta on nõrk. Õnneks olen tal mina. Kui vaja peaks olema, jätkub minul julgust meie mõlema eest. Nii on vaja.”

See blogitekst võib olla appikarje, nali, psühhohuligaansus, piire kompav sotsiaalne eksperiment või omamoodi ilukirjandus. Kui tõstad alarmi, riskid sellega, et teed ennast lolliks kui mõttetu paniköörist tädikese, kes ei mõista veebiloomingu subtiilset semiootikat. Tõenäosus üle 99%. Kui kehitad õlgu ja ignoreerid, riskid sellega, et loed ühel halval päeval lehest lakoonilist krimiuudist ja taipad, et sinust on saanud üks kaasosalistest tegevusetuse läbi: “kuulsime küll appikarjeid, kuid pidasime seda naljaks.” See tõenäosus on muidugi kaduvväike. Aga ikkagi vastik.

5 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. siil said, on 11/08/2013 at 00:02

    On olemas veebikonstaablid, kellele võid vihje anda ja kes vaatavad edasi, kui tõsine lugu võib olla.

  2. tavainimene said, on 11/08/2013 at 11:39

    Lisaks veebikonstaablile oleks hädasti vaja veebipsühhiaatrit.

  3. siil said, on 13/08/2013 at 22:15

    On ka need :)

  4. Mnjah said, on 14/08/2013 at 05:17

    Samas kipuvad paljud hullud enne tegude juurde asumist tõesti internetis oma plaanidest aimu andma. USAs oli sel suvel juhus, kus poiss arreteeriti palju süütumakõlalise Fb-postituse pärast (mis tõesti oli ainult sarkastiline vahemärkus netivaidluses, ei enamat). Poisi isa ütles, et ta ei suuda mõista arreteerimist, kuid saab hästi aru, et sedasorti veebikandeid tuleb uurida.

  5. Marta T said, on 14/08/2013 at 13:53

    Kesktee ehk kõige normaalsem on selliseid postitusi märgata (ja mitte ainult tuttavate või võõraste puhul, alati ja kõigi puhul) ja midagi ette võtta selle suhtes, aga sellejärgselt jätta isiklik vastutus võtmata, kui midagi halba ikkagi juhtub kuna igaüks saab vastutada ainult enda eest. Ja psühhiaatrid ei aita sellistes asjades pea üldse, nemad ei tegele psühholoogide kombel kahjuks tõlgendamisega, vaid ainult empiirilise teadusega suure arstiteaduse osana, mis kirjutab välja antidepressandid või muud “abistajad” ning ravib seega tagajärge, mitte põhjust. Tihti on vaja tõesti mõlemat, aga mitte kunagi ainult psühhiaatrilist lähenemist.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: