tavainimene

A, B, hakka pähe!

Posted in * by tavainimene on 29/07/2013
Leida Alttoa, Helle Raigna "Aabits", Valgus 1958-1972

Leida Alttoa, Helle Raigna “Aabits”, Valgus 1958-1972. Illustreerinud Silvi Väljal.

Leidsin pööningult aabitsa, mille vanaema mulle kunagi ammu sünnipäevaks kinkis. Mäletan vaimustust, mida selle vaatamine minus tekitas. Lugema õppinud olin ma väidetavalt juba varem, puust täheklotside abil. Aga aabits oli aken paremasse maailma, kus tegutsesid ilusad, ausad, sõbralikud ja virgad lapsed, kes oskasid kõiki töid, abistasid vanemaid, austasid vanureid, pidasid kinni päevaplaanist ja kelle helges taevas polnud ühtki murepilve. Sama karge ja karske, veidral kombel ühtaegu sotsfuturistlik ja retrohõnguline oli aabitsa kujundus. (Poisid lühikeste pükste, mantli ja portfelliga!)

Loreida Eisen "Aabits". Valgus 1974-1986. Illustreerinud Ülle Meister.

Loreida Eisen “Aabits”. Valgus 1974-1986. Illustreerinud Ülle Meister.

Koolist saadud aabits on mul ka alles, pühendusega õppenõukogult. See on juba hoopis teine tegu ja lugu, seitsmekümnendate esteetika, sassoonsoengud, nailonpallonid ja alt laienevad teksapüksid. See aabits ei meeldinud mulle pooltki nii hästi kui esimene.

Igatahes, taaskohtumine vana armastusega tekitas väikest viisi huvi: mille järgi siis nüüdsel ajal lapsed kirjatarkust õpivad. Guugeldasin natuke ja istusin ühe õhtupooliku raamatukogus. Üldised järeldused on sellised, et kuuekümnendate aabits oli too armas kollasekaaneline, seitsmekümnendate oma sinine kukepildiga ning kaheksakümnendate keskel tuli uus põlvkond. Taasiseseisvumisest alates on aabitsaid välja antud iga paari aasta tagant ja mõni aasta mitu. Autorite seas on pedagooge, kirjanikke ja isehakanuid.

On koduaabitsad koolieelikutele, on koolis kasutamiseks heaks kiidetud õpik-aabitsad ning lisaks veel igasugu vimka-aabitsad (pildi-, värsi-, nalja-, teatri- jts). Mõne muidu väga armsa ja efektse aabitsa sihtgrupp jääb pisut arusaamatuks.

Koduaabits alustab a-tähest, mille juures on näiteks auto, akna ja ahvi pildid. Kooliaabits alustab palju lihtsamast — mõistetest häälik,  silp, sõna, lause, täishäälik, kaashäälik, sulghäälik ning lühike, pikk ja ülipikk häälik. (See oli mõistagi sarkasm.) Koolis kulutatakse esimene poolaasta selle õppimisele, et sõna „kass“ koosneb kolmest häälikust, ja kogu ülejäänud kooliaeg ümber õppimisele, et see kirjutatakse siiski nelja tähega.

Lilian Kivi, Milvi Roosleht "Aabits". Koolibri 1985-1996. Illustreerinud Ülle Meister.

Lilian Kivi, Milvi Roosleht “Aabits”. Koolibri 1985-1996. Illustreerinud Ülle Meister.

Tunnistan ausalt, et mulle see häälikupõhine noopide ladumisega meetod ei meeldi kohe mitte teps. Kuigi ega ma üldse eriti ei kujuta ette lugemaõpetamist frontaalõppena, kolmekümnele mudilasele korraga. Tähtedega tutvumine peab käima ikka individuaalõppe korras, vanaema vokiratta kõrval.

Kooliaabitsa koostamise teeb eriti raskeks see, et enamik lapsi oskab kooli minnes lugeda — aga mitte tingimata kõik. Seniks, kui mittelugejad tähti õpivad, peab lugejatel ka tegevust jätkuma. Mõnes vanemas aabitsas on ühel paarisleheküljel materjali nii tähtedeõppijale (täht, pildid, silbid), veerijale (sõnad, lühikesed laused) kui lugejale (salmikesed, mõistatused jms). Uuemad aabitsad näivad valdavalt lugemisoskust eeldavat. Võib-olla oleks vaja eraldi eliitkooliaabitsat (soravad lugejad, lai silmaring), tavakooliaabitsat (tunnevad suuri tähti, veerivad) ning kolkakooliaabitsat (esimesse klassi läheb kuus hirmunud loomakest, kellest viis vajavad kohest logopeedilist abi).

Peaaegu iga aabits tutvustab häälikuid/tähti erinevas järjekorras. Ette tulid järgmised variandid:

A I O U L E Õ N M S B P V R Ä T D Ö K G Ü H J
A I O U L N E M S R P V T Õ B K Ä D Ö G Ü H J
A U I L O E N P B M S T D R V Õ Ä K G Ö Ü H J F C
A I M E S O N U L P Õ R T V D Ä Ü K B H J G Ö
A I E O U L M N R S Ä Õ V H Ü Ö G B D K P T J
A U M E I N S L K P O Ö Õ T J Ä V H R Ü
I U E O A N L M S R V Õ P (B) Ä Ö Ü T (D) K (G) J H
A U O I E N L R M S B P Ö V T D Õ H Ü Ä G
A I E N M T D U S O Õ Ä L R B Ö Ü K P V J H G F Š Z Ž X C Q W Y
I L H F E K V A Ä M N T O Ö Õ U Ü D G J B P R S
A I U L E O N M P B S T D R V Õ Ä K G Ö Ü H J F C
A I E N M L O Õ Ö R S U Ü Ä B P G K D T J V H F C Š Z Ž
A I O U L E N M S R P V T Õ B K Ä D Ö G Ü H J C F
A I E M U N O L Ö V Ä J K G Õ R T D H S Ü F P B Š C Ž Z X Y Q W
A I E N M L U O Ö Õ S Ä Ü P B R T D K G V J H Z Ž F C Š W Y Q X
A Ä E I M N H K G T D P B L R J O Õ Ö S U Ü V W C Š Z Ž Q X Y

Karl Karlep, Ana Kontor ja Eha Vihm "Aabits", Kabral & Co 1995. Illustreerinud Allan Kukk.

Karl Karlep, Ana Kontor ja Eha Vihm “Aabits”, Kabral & Co 1995. Illustreerinud Allan Kukk.

Vanemad aabitsad õpetavad esimesel poolaastal suurtähti, väiketähed lisanduvad poole õppeaasta pealt. Uuemates aabitsates näidatakse suur- ja väiketähte koos. Vanemad jätavad võõrtähed kõrvale, uuemad kaasavad vapralt kõik y-d ja q-d. Mõned silbitavad sõnu kas laiendatud tähevahe või kriipsukesega. Mõni jagab sõnad kõnetaktideks. Mõni jagab liitsõna osisteks. Mõni märgib tähe peal lisamärgiga häälikupikkust. Mitmekesisus on lausa hämmastav. (Olen optimist ja loodan, et seda kõike toetavad pidevad teadusuuringud.)

Varieeruv on ka tüpograafia. Näiteks too seitsmekümnendate aabitsas on glüüfid minu meelest liiga rammusad ja silbivahed liiga laiad, reavahed on liiga kitsad ja lõiguvahed puuduvad. See teeb teksti silmaga haaramise raskeks. Liiga ära silbitatud tunduvad sõnad ka muidu sümpaatses Vilma Parbo raamatus “AB mudilastele” (1976-1980, illustreerinud Lilian Härm). Paljude aabitsate ühine häda on — vähemalt minu maitse jaoks — ülekujundatus ja lehekülje materjaliga ülekuhjatus. Pilk hakkab ekslema ega suuda keskenduda.

Mis veel silma jäi: vanemad aabitsad ei too tekstide juures ära autoreid, uuemad on ses suhtes korrektsemad. Kirjanikud toetuvad — loogiliselt — rohkem oma tekstidele, pedagoogid kasutavad julgemalt ka klassikat. (Küllap siin on ka mingi autoriõiguste asi.) Tekstide tase ja keerukus on väga varieeruvad. Tuleb ette vaieldava väärtusega vaimukust (“Mamma Miia õmbles mammutile mantli.”), kulmukergitamapanevaid “sõnu” (nene, nunu, iir, oor), asjatult silmamällu jäävaid meelegavalestikirjutusi (nugud, kuged)  ja lihtsalt pentsikuid lauseid (“Ann, too nui siia!”).

Ene Hiiepuu, Leelo Tungal "Aabits". Avita 1998-2001. Illustreerinud Edgar Valter.

Ene Hiiepuu, Leelo Tungal “Aabits”. Avita 1998-2001. Illustreerinud Edgar Valter.

Sirje Toomla, Jaanus Vaiksoo "Aabits". Koolibri 2005. Illustreerinud Kadi Ilves.

Sirje Toomla, Jaanus Vaiksoo “Aabits”. Koolibri 2005. Illustreerinud Kadi Ilves.

Aabitsate maailmapildiline areng on omaette teema. Kuuekümendatel olid oktoobrilapsed ja nende tähekesed, aga üsna tagasihoidlikul määral. Luuletuses „Juss oli väike peremees“ on Ernst Enno algupärasest värsist „talu liivaaugu sees“ saanud „suure liivaaugu sees“. Aga lapsed käivad veel karjas ning ühel pildil paneb rätikuga memm põllul vilja kokku. Seitsmekümnendate aabitsas on palake Leninist. Tekstidesse ilmuvad televiisor ja robot. Piltidel on lapsed pigem lõbutsemas kui töötamas. Üheksakümnendate saabumisega ilmub aabitsatesse sini-must-valge ja kodumaa Eesti. Ühes üpris erinäolises teoses palutakse J-tähe all: „Jumal, kaitse meie maja.“ Tegelasteks saavad laste asemel ja kõrval loomad, päkapikud, pokud ning mingid kujund-olendid. On nii bravuuri kui lüürikat. Sõnavarasse sugenevad geiša ja loož.

Ja lõpuks üks päris pisiasi: vanemates aabitsates on pealkirja lõpus punkt, uuemates mitte.

Aga minu lemmikuks, jah, jääb ikka too kõige esimene, kollane.

Viivi Luik "Meie aabits ja lugemik". Hortus Litterarum 1992. Illustreerinud Epp-Maria Kokamägi.

Viivi Luik “Meie aabits ja lugemik”. Hortus Litterarum 1992. Illustreerinud Epp-Maria Kokamägi.

Edgar Valter "Pokuaabits". Elmatar 2002-2009.

Edgar Valter “Pokuaabits”. Elmatar 2002-2009.

Pilvi Kula "Aabits". Koolibri 2006. Illustreerinud Joonas Sildre.

Pilvi Kula “Aabits”. Koolibri 2006. Illustreerinud Joonas Sildre.

Tea Oll, Sulev Oll "Aabits". Ilo 2008. Illustreerinud Valdek Alber.

Tea Oll, Sulev Oll “Aabits”. Ilo 2008. Illustreerinud Valdek Alber.

Riina Paatsi "Aabits". Mytho 2010. Illustreerinud Nerva.

Riina Paatsi “Aabits”. Mytho 2010. Illustreerinud Nerva.

Kristi Rahn, Kerttu Soans "Aabits". Maurus 2011. Illustreerinud Raivo Tihanov.

Kristi Rahn, Kerttu Soans “Aabits”. Maurus 2011. Illustreerinud Raivo Tihanov.

Vahur Keller, Airi Kuusk, Sirje Rattus, Regina Lukk-Toompere "Aabits". Avita 2011. Illustreerinud Catherine Zarip.

Vahur Keller, Airi Kuusk, Sirje Rattus, Regina Lukk-Toompere “Aabits”. Avita 2011. Illustreerinud Catherine Zarip.

3 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Manjana said, on 31/07/2013 at 14:55

    Mul oli ka sama kooliaabits. Ma ei mäleta kus ja kuidas ma lugema õppisin, aga vanaemaga enne kooli lugemaõppimise katse on siiani eredalt meeles. Ei ole kõik täiskasvanud õpetajaandega, ei ole :D
    Me läksime vanaemaga kohe alguses riidu. Korralikult. Kaashäälikute pärast. Vanaema õpetas , et K on kaa ja J on jott ja s on ess. Mina küsisin täpsustuseks üle, et kas nii loengi. Vanaema ütles: “jah”. Noh ma siis lugesin (veerisin?) talle sõna, kus kaashäälikud olid kenasti terves komplektis (siga ehk Essiigea). vanaema sai kole vihaseks. Rohkem ta mind lugema õpetada ei üritanud :P

  2. tavainimene said, on 31/07/2013 at 17:03

    “Enn-uu-gee-aa … väits!”

  3. sesamy said, on 05/08/2013 at 23:52

    See kollane on minu aabits ka :)


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: