tavainimene

“Maailma otsas”

Posted in * by tavainimene on 26/07/2013

On misantroope (või sellisena poosetajaid), kes tavatsevad nimetada mingitele enda seatud kvaliteedikriteeriumidele mittevastavaid inimesi biomassiks — neid, kes pole piisavalt intelligentsed, piisavalt rafineeritud kultuurihuvidega, piisavalt ambitsioonikad. Kes söövad, töötavad, sigivad ja surevad, omamata elus kõrgemaid eesmärke. Kes ei ürita jäädvustada oma nime kui mitte just kogu planeedi järgmise sajandi põhikooli ajalooõpikutesse, siis vähemasti mõnda kodumaisesse erialamonograafiasse.

Kiviräha viimase romaani “Maailma otsas”, alapealkirjaga “Pildikesi heade inimeste elust”, kangelased ongi valdavas osas sellised keskpärased tavainimesed. Askeldavad, söövad, joovad ja jauravad; parimal juhul loevad kolmandat korda üle turvalist kirjandusklassikat (visates ärritunult kõrvale uue ja arusaamatu) või kordavad teatris nähtu kohta igavaid klišeesid. Kulgevad läbi elu ilma üldse millelegi mõtlemata või siis, naeruväärsel kombel, üritavad mingit eriti sügavat mõtet leida koridoriseina krohvipraost. Aga vahel pressib kuskilt südamepõhjast üles seletamatu igatsus: tahaks midagi muud, kuhugi mujale, maailma otsa, imelisele antipoodide maale, kus emaga elav vanapoisist nõudepesija oleks hoopis pikahabemeline päevitunud guru, kes sööb puu otsast virsikuid.

Oli just selline vaikne õhtu, mille puhul on tunne, et kohe-kohe hakkab juhtuma midagi erakordset ja imelist. Midagi säärast, mille nimel on kannatatud välja kõik talvised tuisuilmad ja tatised lörtsisajud, et siis ühel lõhnaval kevadõhtul  istuda pidulikult pargipingile ja hakata ootama. Ning jäädagi seda tegema, sest tegelikult ei juhtu mitte midagi, elu läheb ikka vanaviisi, inimesed kiirustavad töölt koju või kodunt poodi, mõned lähevad külla, teised kinno, kolmandad lähevad aga kõrtsi ja joovad end täis, nii nagu igal teiselgi õhtul, sadagu lund või paistku vikerkaar. Lõpuks hakkab ka pingil istujal igav ja temagi tõuseb ning kõnnib koju, et juua teed, lugeda natuke raamatut ja heita magama. Nagu tavaliselt, ehkki õhtu ise on tõotanud imesid, hämmastavat õnne ja suurte saladuste avalikuks tulekut. Aga paraku — mingeid imesid ja lahendamist ootavaid saladusi polegi olemas ning õnne ei too samuti ükski lõhnav õhtu ega sume öö. /…/ Nagu teatrisaal enne eesriide avanemist. Juba hakkavadki saalituled kustuma, nüüd kohe süttivad nende asemel prožektorid ja muinasjutt algab. See juhtub nimelt praegu, ühe üürikese silmapilgu pärast, tuleb ainult silmad lahti hoida! Ei tohi imet maha magada, tuleb olla õigel ajal õiges kohas! Ning ikka lõppeb kõik  ikka ja alati sellega, et minnakse lihtsalt koju. Sest saalituled ainult ähvardavad kustuda, aga ei kustu ja eesriie ei avane. Avatud on ainult puhvet, sinna võib alati minna.

Jah, puhvet on alati avatud neile, kes tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Toit ja televiisor leevendavad tänapäeva Oblomovite kõiki eksistentsiaalseid änge — haiguste ravi kontrollitud.

Sest mine tea, kas seal maailma otsas ongi kõik nii tore, nagu me unistame. Võib-olla pistab mõne virsiku seest pea välja mürgine satikas. Võib-olla pole kodune rutiin mitte needus, vaid õnnistus, mille eest tuleks kõrgemaid jõude tänada? “Jumal on meiega”? Nagu ühes Jüri Ehlvesti jutus : “Isegi siis, kui tunned, et oled eksinud, pead sa seda vaid halva valiku süüks ning püüad kõike heastada uue ning nimelt hea valikuga. Nii jäädki sa lõputult ekslema. Sinu ainus hetk tuleb siis, kui sa saad teada, et sinul pole valikut, et iga katse seda teostada on VASTUHAKK ARMULE …”

Nojah, üpris tõenäoliselt armastab Universumi Korrapidaja häid inimesi, kes ründavad ja rändavad ainult oma unistustes — selliseid kenasti riiulil istuvaid pupesid. Suured rändajad ja avastajad külvavad ju ikka hirmsat segadust ja hävingut ning isegi Everesti vallutajad on maailma katusest poole sajandiga teinud prügimäe. Nii et kui hakkate kippuma maailma otsa, siis mõelge parem nii, et teie ise oletegi omaenda väikse maailma algus, ots ja keskpaik. Pealkiri ütleb ju ka: “maailma otsas”. Te oletegi kohal …

Romaanis on lisaks muule omajagu nükkeid moodsa aja veidruste pihta nagu kodu mängimine ilma isata või lapsed, kes magavad, kurat ja vampiir kaisus, aga kardavad paaniliselt kana. Lapsi on, tähendusrikkalt, vähe. Ja neid tuleb hoida — et nad saaksid vigastamatult suureks kasvada. Samuti on raamatus võrdlemisi vähe seksi, raha ja poliitikat. Nähtavasti ei sobi need suurtes kogustes heade inimeste ellu.

Kokkuvõttes oli täitsa tore suvelugemine. Nagu Vooremäe ütleks: sai nutta ja sai naerda.

Üks vastus

Subscribe to comments with RSS.

  1. Rents said, on 26/07/2013 at 21:35

    Tekitas huvi küll. :)


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: