tavainimene

“Kukotski juhtum”

Posted in * by tavainimene on 10/07/2013

Ljudmila Ulitskaja “Kukotski juhtum” on natuke “Doktor Živagot” ja natuke “Arbati lapsi” meenutav perekonnasaaga, mis keerutab endasse bioeetika, geneetika, ajaloo, võimu, vastutuse ja saatuse üpris intrigeerivaid küsimusi.

Romaan on tembitud mõningase (minu lugajamaitse jaoks ülearuse) müstikaga. Tohtrist patriarhi selgeltnägemisvõimega olin ma veel valmis leppima, minu jaoks tasakaalustas seda tema naise “joonestajapilk” ja uskliku majapidajanna poolpimedus, need erinevad vaatamis- ja nägemisviisid tekitasid omaette väikse huvitava teemakese, mida oleks võinud edasi arendada. Aga Jelena hingerännakud elu ja surma piirimaal jäid minu jaoks muu teksti suhtes võõrkehaks, kuigi tema vaimu järkjärguline tagasitõmbumine heidutavast maailmast olnuks iseenesest arusaadav. Sõna jätab sügavama haava kui kirves, selle sõna vari ripub jätkuvalt õhus ja põgeneda pole kuhugi mujale kui endast ära — umbes nii.

Üks omaette liin on pärilikkus ja päritolu. Vist võib ka öelda, et düsgeenika.  (Autor on ise erialalt geneetik ja biokeemik.) Jelena vanemad ütlevad poliitiliste repressioonide kartuses tütrest lahti ning tüdrukukese lapsendab tema vanaema. Ta ise sünnitab tütre mehele, kes jääb sõjas kadunuks; Tanjakese lapsendab Jelena teine mees, kellega tal ühiseid lapsi ei ole. Tanja põgeneb tubli Nõukogude noorteadlase-rotitapja ettekirjutatud saatuse eest metsikusse boheemlase-ellu, elab kokku kaksikvendadega ning jääb emmast-kummast rasedaks. Selle üle (mida ta kavatseb oma lapsele öelda? kas lapsele on oluline, kes on tema bioloogiline isa? kas ühemunarakukaksikute puhul on üldse võimalik isadust tuvastada? laps võtab teatavaks, et tema isa on “Goldbergid”?) pead vaevamata alustab ta alles rasedana armulugu sarmika saksofonimängijaga, kes on mõnda aega tema lapsukesele isa eest. Kuniks saatus sekkub ja (kasu)isa, nüüd juba vanaisana, peab taas sündmuskohale ilmuma tüsistusi likvideerima, puhastama, õmblema, siduma.

On muidugi hea, kui sul on selline (vana)isa. Tõeline aristokraat. Isegi kõige raskematel aegadel kas peaaegu või päris nomenklatuuris, korraliku elamispinna, sissetuleku ja toiduvaruga ning, mis eriti tähtis, tugevate sotsiaalsete võrgustikega. Mistahes häda korral on alati kellelegi helistada ja alati leidub mingi väljapääs. Meenutab natuke seda inglise anekdooti, et “kui teil pole kodus üldse mitte midagi, millest süüa teha, siis minge keldrisse ja võtke paar naela külma vasikaliha … jne”

Minu kurvastuseks on romaanis avatud palju huvitavaid teemasid ja tegelasi, aga lõpp jääb lahjaks. Kui romaan on saavutanud enam-vähem mõistliku mahu, tõmbab autor otsad kiiruga kokku ja annab lihtsalt teada, et “mõned neist, kui nad surnud pole, elavad tänapäevani”. Lugupeetavad, nii ei saa ju. Kui olete patsiendi lahti lõiganud, siis suvatsege ta ka kinni õmmelda ning haiguslugu korrektselt ära täita. Nii et kerge lõpetamatuse-rahulolematus jäi minu jaoks — jälle — õhku, aga muidu oli üpris tahe lugemine.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: