tavainimene

Objection, your honor!

Posted in * by tavainimene on 10/06/2013

Arvatavasti leitakse, et kui inimese telefonikõnede, e-kirjade, sirvimisajaloo, allalaadimiste, postituste ja fotodega tutvub (“tutvub”) ning neis sisalduvat infot töötleb arvutisüsteem ilma inimese vahetu sekkumiseta, siis ei saa seda käsitleda privaatsuse rikkumisena.

20 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. tsarv said, on 10/06/2013 at 21:50

    Las tutvub. Las tutvuvad. Mul pole midagi varjata ega häbeneda.

  2. tavainimene said, on 11/06/2013 at 06:12

    Ma mõtlesin eile sedasama: kuna mul pole õigupoolest midagi varjata, siis ei tekita need nuhkimis- ja jälitamisuudised minus kaugeltki nii suurt nördimust nagu vabadust kalliks pidav kodanik teoreetiliselt tundma peaks. Ja mis puutub tarbimisharjumuste jälitamisse, siis, nagu ma ennegi öelnud olen, oleks vahelduseks päris tore, kui keegi üritaks mulle pakkuda midagi, mis mulle tõepoolest sobida võiks.

  3. nodsu said, on 11/06/2013 at 13:18

    Ega “midagi varjata” ei pea kohe midagi kriminaalset tähendama. Ma teen küll vahet, mis asju ma kelle silma all olen nõus tegema, ja reeglina ei ole üheski neist moraalselt võttes midagi häbenemisväärset. Nt peldikuskäimises või ninanokkimises.

    • tavainimene said, on 11/06/2013 at 13:35

      No aga kui näiteks peldikus oleks mingi jälgimissüsteem, mis annaks häiret ainult siis, kui sinu tegevuses tuvastatakse n anomaaliat, mis langevad >80% tõenäosusega kokku terroristi või sarimõrtsuka peldikukäitumisprofiiliga? Ja sulle kinnitataks, et tänu sellele süsteemile on juba korduvalt päästetud sadade kaaskodanike, sh kümnete ilmsüüta laste elu? (Sulle näidatakse nende pilte ja küsitakse, missugust sina isiklikult oleksid siis valmis oma privaatsuse nimel surma saatma.) Ja et valepositiivsete tulemuste protsent on kaduvväike ja et kõigi alusetult vahele võetute ees vabandatakse viisakalt ning neile kingitakse ebameeldivuste hüvitamiseks julgeolekuasutuste logodega nänni?

    • nodsu said, on 11/06/2013 at 14:41

      mulle võidaks kinnitada mida iganes, aga olenemata sellest, mis moraalse hinnangu ma sellele annaks, saaksin ma kõhukinnisuse ikkagi ega julgeks enam peldikus käia, vaid hakkaks vastava vajaduse korral otsima varjatud põõsaaluseid.

    • nodsu said, on 11/06/2013 at 14:48

      rääkimata sellest, et taustal on teadmine, et kui kellelgi, kes andmetele ligi pääseb, on pahatahtlikke kavatsusi, on legaalset, kuid piinlikku tegevust talletavad salvestised kasutatavad minu kahjuks. Ma üritan küll hoida oma asjaajamisi ja psüühikat sellises olekus, et šantažeerida ma end ilmselt selliste asjadega ei laseks, aga kannatusi-ebameeldivusi oleks mulle võimalik põhjustada ikka. à la rumalaid armastus-e-maile või peol tehtud viltuse lõustaga pilte või alasti-öösel-ujumise-pilte kõigile ilkumiseks välja pannes. Noh, samamoodi, nagu kollane ajakirjandus teeb pidevalt kuulsustega – mul on neistki kahju, kuigi võib öelda, et nende oma valik oli kuulsaks hakata.

      Või nt avaldades ülemusele või muidu kellelegi, kellest mu tööväljavaated vms sõltuvad, lähimale sõbrale kirjutatud kirjad, kus ma sedasama ülemust kirun.

    • nodsu said, on 11/06/2013 at 14:54

      Mul endal on tulnud töö tõttu saata meili teel näiteks kohtuasjadega seotud dokumente – teiste inimeste/juriidiliste isikutega seotud dokumente. Juhul kui kohtuasi on eraisik vs. tema riik, siis on otseselt selle eraisiku huvide vastu, kui tema info jõuab enne kohtuistungit riigi esindajate kätte.

  4. nodsu said, on 11/06/2013 at 13:30

    kohtuprotsessid on jälle juhtum, kus tegemist pole enam häbenemisega – ja ega keegi meist ei saa kindel olla, et elu jooksul kohtuprotsessis osaleda ei tule, mis puhul oleks hädasti tarvis, et konfidentsiaalne info jääks konfidentsiaalseks.

  5. tavainimene said, on 11/06/2013 at 16:30

    Konfidentsiaalseid materjale tuleb ilmselt saata mälupulga peal fooliumiga vooderdatud konteineris vms.

    Natuke päästab meid muidugi see, et massnuhkimine on üpris kallis ja ükski riik ei hakka seda ressurssi prügikala püüdmisele raiskama. Nad traalivad ikka — piltlikult — selliseid märksõnu nagu “püha sõda”, “meie üritus”, “otsustav hoop” jne. (Nüüd hakkas ilmselt kuskil kollane tuluke vilkuma, hõh-hõh-hõh.)

    • nodsu said, on 11/06/2013 at 17:03

      riik riigiks, aga võimuinstitutsioonides on tööl päris inimesed, kellel võib võim pähe hakata ja enda ja riigi vajadused segi minna. Tundub, et see juhtub seda kergemini, mida suurem võim käes on.

      Selleks ei pea võimupositsioonil oleval inimesel isegi algusest peale omakasupüüdlikud kavatsused olema, aga kui ta teeb ütleme vea… siis võib hakata tunduma, et vea kinnimätsimine ja mingi patuoina leidmine on “stabiilsuse säilitamiseks” olulisem kui korrektne protseduur ja kellegi teise õigused.

    • nodsu said, on 11/06/2013 at 17:06

      ja kohtuasjade puhul – kui on vastamisi riigi/riigiasutuse ja eraisiku huvid – või riigile olulise ja väheolulise eraisiku huvid – ei ole tülikas või väheoluline eraisik enam selles mõttes prügikala. ja NB, see ei tähenda, et tegemist oleks ohtliku isikuga või et korralikult protseduuri järgides ei osutuks temal õigus olevat.

    • notsu said, on 03/08/2013 at 19:31

      nagu näha, traalivad ka märksõnu “kiirkeetja” kombinatsioonis “seljakotiga”.
      http://www.theatlanticwire.com/national/2013/08/government-knocking-doors-because-google-searches/67864/

  6. tavainimene said, on 11/06/2013 at 19:46

    Ma huupi pakun, et see huvitatuse (mitte-prügikala) piir algab nii umbes sajast miljonist dollarist ja/või kümnest inimelust. Keegi ei hakka ehitama heinakuhjapuistamismasinat, kui odavam on uus nõel osta.

    Või noh, ilmselt on agente, kes meelitavad kommikarpide ja parfüümidega huvipakkuvate poliitikute või ärimeeste sekretäridelt postkastiparoole välja. Aga mina pidasin algselt silmas ikka seda masin-massnuhkimist.

    • nodsu said, on 11/06/2013 at 21:27

      kas masin-massnuhkimisega ei ole mitte see asi, et kui asjapulgal, kellel on andmetele ligipääs, tekib suvalisel hetkel iks motiividel kellegi vastu huvi, siis saab ta ka tagantjärgi kõigele ligi?

    • nodsu said, on 11/06/2013 at 21:34

      ja praegune teema oli – kui me samast asjast räägime – ju üldse see, et USA, suur rikas riik, on juba andmed välja nuhkinud, ja lihtsalt küsimise peale andnud oma liitlaste instantsidele edasi – järgimata samu piiranguid, mida USA enda kodanike puhul peab järgima.

      Kapo asjaajamistiili suhtes mul erilisi illusioone ei ole, nii et ei ole raske ette kujutada, et nad esitavad USA partneritele taotluse, et on meil vat ilgem julgeolekurisk just selle-ja-selle tegelasega, palun andmeid.

      See ei ole muidugi kapo häda üksi, kui julgeolekuteenistustel silma peal ei hoia, kipuvad nad ikka omaenda seaduste järgi tegutsema hakkama. kusjuures ma ei välista, et omast arust õilsatel ajenditel.

  7. tavainimene said, on 12/06/2013 at 07:35

    Noh, mind huvitab praegu ikka rohkem see teema, et kui inimese kogu digitaalne kommunikatsioon suunatakse läbi filtri, mis otsib sealt ohule viitavaid mustreid, siis kas see on privaatsuse rikkumine, kuni “nuhib” ainult masin, millel pole arusaamisvõimet, otsustusvabadust, emotsioone jne.

    • nodsu said, on 12/06/2013 at 13:56

      okei, see on jah teine teema… ma arvan, et asi oleneb kõige rohkem ikkagi sellest, mida filtreeritud andmetega pihta hakatakse. Sellest, mida “ohule viitava mustriga” materjaliga edasi pihta hakatakse; või ega “ohule viitavat mustrit” automaatselt süütuse presumptsiooni tühistavaks tõendiks pidama ei hakata.

    • nodsu said, on 12/06/2013 at 13:59

      “automaatse tõendikspidamise” all pean ma silmas sellist jama nagu see, mis omal ajal valedetektoriga käis.

    • nodsu said, on 12/06/2013 at 20:27

      Praegu mõtlesin ma veel, et huvitav, kelle kohta niiviisi masintöödeldes üldse infot saada võiks? Iga arukas terrorist või agent arvestab nagunii sellega, et tema kirjavahetust jms asju jälgitakse; ja kui tegemist on miskise hulluga à la Breivik, siis, noh, Breivik ei teinud oma vaadetest ju sugugi saladust, nii et vaja poleks üldse olnud mingeid privaatandmeid surkida.

    • nodsu said, on 12/06/2013 at 20:32

      … ja see tekitabki kõhedust – et äh, nagunii hakatakse pookima mingit jobu, kes potis üht kanepitaime kasvatab (war on drugsi kulukus võrreldes resultaatidega ei jäta just mõistusepärast muljet) või kedagi, kes tõmbas endale mingi Hollywoodi filmi või…

      Vaadates, kui ebaproportsionaalselt rangelt koheldakse selliseid pisirikkujaid võrreldes tõsiste kurjategijatega, ei oleks ma selles, et “ükski riik ei hakka seda ressurssi prügikala püüdmisele raiskama” ülearu kindel. Seda saaks loota ainult siis, kui oleks põhjust uskuda, et riigiasju aetakse ratsionaalselt.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: