tavainimene

“Thalassa! Thalassa!”

Posted in * by tavainimene on 24/05/2013

Täitsa juhuslikult olin ma raamatupoes hetk varem sirvinud mingit „Sada suurt sententsi“ stiilis raamatut ja lugenud, et „Meri! Meri!“ hüüdsid õnnelikud kreeklased, kui nad mingite järjekordsete pärslaste või makedoonlaste eest põgenedes päästva Musta mere rannikule jõudsid. Nii et pealkirja mõistatus oli lahendatud. Asusin siis sisu kallale.

Noormehel on neiu. Neiu kaob. Noormees värvab oma detektiivist sõbra neiut otsima. Samal ajal püüab üks teine noormees filmida kõigi aegade suurimat pornofilmi. Ja kuulsusest väsinud superstaar avastab oma korterist kummalised võõrad. Taamal veeretab oma mõtteid vee, voolamise ja lahustumise suurepärasusest keegi anonüümne guru. Tegutseb salapärane Veekandjate sekt. Lõpuks suubuvad kõik need jutunired kuidagi ühte sängi või isegi tagasi allikasse. Iga vesi jõuab ükskord jõkke, teatavasti. Ta selleks ületab kõik tõkked. Ja talulaps ja väike oja, need ei vaata tagasi. Mh-mh-mh-pup-pup-pup.

Nohjah, mis ma oskan kosta. Põnevusjutt ongi ju selline tagasikäänduv värk – uurija läheb uurimisega edasi, et minna uuritava looga ajas tagasi ning jõuda tõe allikani. Antud romaani puhul jäi mulle lõpus siiski asjade omavaheline seos ähmaseks. Ühest küljest on sündmustiku käivitanud tüdruku kadumise taga justkui Veekandjad. Samas selgub, et kadunud tüdruku otsijaga kohtumine ongi käivitanud selle pentsiku new-age kultuse — mis jõuab kahtlaselt kiiresti kujuneda praktiliselt kõikvõimsaks. Kui just kogu tegevus või suur osa sellest ei toimu tegelikult kellegi hullunud peas. Tänapäeva romaanikirjanikud, nagu ma aru saan, ei vaeva ennast eriti otste kokku sõlmimisega. Lugeja peab jääma moodsalt hämmingusse.

Filmimehe ja muusikamehe liinid tundusid kuidagi ebapiisavalt motiveeritud. Aga no jällegi – pole ju vaja, et kõik mahuks skeemidesse ja mustritesse ning jääks harmoonilisse tasakaalu. Eputavad peatükipealkirjad olid mu meelest liiast, ja need vahelepikitud veebitsitaadid (mingi klooster, absindikokteil, piibutubakas) ka. Tunnistan ausalt, et olen nende tähenduse tabamiseks liiga tume. Noh, küllap noored ja vihased romaanikriitikud, kultuuriteoreetikud ja kirjandussemiootikud minu eest selle töö varsti ära teevad. (Hmm. võib-olla nüüd tekivadki paberraamatutele sellised inserdid. E-lugemise käigus eksib lugeja nagunii vahepeal mingitele kõrvalistele saitidele — guugeldab tundmatut võõrsõna või nime, satub Vikipeediasse, leiab lingi ägedale artiklile jne –, miks siis mitte pabermeediumil. Hmm. Hmm. Kuulge. Reklaamid otse raamatuteksti sees – miks seda küll seni praktiliselt üldse ei kasutata?)

Dialoogid tundusid liiga lohisevad — kolmandiku või isegi poole oleks võinud julgesti maha kärpida. Dünaamilisemaks, rohkem filmistsenaariumilikuks. Mis oleks muidugi omakorda tähendanud selget peategelast ja mis ei olekski ehk romaanile kahjuks tulnud. Protagonist ja antagonist, tuli ja vesi, miks mitte.

Esimese Veekandja lugu oli siiski paeluv; see teema ongi minu jaoks väga intrigeeriv. Olen ammu mõelnud, et keegi võiks kirjutada romaani sellest, kuidas inimene vaimlemisguruks ära pöörab. No umbes: jumaldava ema ainus poeg, üleväärsuskompleks, konflikt formaalharidussüsteemiga ja sellest võrsuv umbusk ametlike autoriteetide suhtes, kontaktid dissidentide ja samizdatiga, horoskoobid ja biovoolud, segased üheksakümnendad, deprivatsioon, new-age subkultuuri ja turuniši teke, „uus hingamine“, imetlevad naisjüngrid, müüdi kinnistamine jne. Tsiteerides minu ema: „enne oli metsamajandis autojuht, aga nüüd ravib naisi kätega“.

*

Veevalaja ajastu on astroloogiline ajajärk, mille alguse erinevad arvutusmeetodid paigutavad vahemikku 1447-3597 pKr ja mis kestab u 2150 aastat. Veevalajat seostatakse sellist nähtustega nagu elekter, arvutid, lennundus, demokraatia, vabadus, humanism, idealism, moderniseerumine, astroloogia, närvisüsteemi häired, mäss, nonkonformism, filantroopia, tõearmastus, visadus, inimlikkus ja otsustusvõimetus. (Wikipedia)

Üks vastus

Subscribe to comments with RSS.

  1. nodsu said, on 27/05/2013 at 03:11

    Reklaame otse raamatuteksti sees olen kohanud, tõsi, tegemist oli üheksakümnendate kirjastamiskultuuriga, kus oli üldse palju huvitavat; ja tegemist on raamatutega à la “Parimad kokteilid”.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: