tavainimene

“Jevgeni Onegin” Vanemuises

Posted in * by tavainimene on 07/04/2013

Fortuuna heatahtlik käsi kinkis mulle pileti Vanemuise ooperi “Jevgeni Onegin” esietendusele. Lavastajaks Dmitri Bertman Moskvast, solistid Rootsist, Leedust, Eestist (ja Soomest). Etendus vene keeles, eesti- ja ingliskeelsete tiitritega.

Kavalehel seisab, et tegu on Stanislavski 1922. aasta lavastuse redaktsiooniga (reproduktsiooniga? rekonstruktsiooniga?). Noh, Stanislavski oli teatavasti geenius. Ja Puškin oli geenius. Ja Tšaikovski niisamuti. Tõepoolest, milleks originaalitseda? Üleüldse, tegu on ju iseenesest lihtsakoelise lüürilise tundedraamaga (paras Rosamunde Pilcheri laupäevapärastlõunasesse sentimentaalsarja), kuhu ongi keeruline mingit värsket nüanssi või vaatenurka sisse tuua. “Toscas” võid veel Scarpia käsilased Põhja-Korea mundritesse riietada vms.

Wikipediast loen nüüd, et Stanislavski tõi lavale Tšaikovski algse kammerliku versiooni ooperist (“lüürilised stseenid dramaatilise muusikaga”). Kammerlik nagu intiimne, kodune, väiksemõõtmeline. Mahtus siiski napilt-napilt väikse Vanemuise lavale. Lavastuse traditsioonilisust oli väga tugevasti rõhutatud, peaaegu nii, et “kõik pretensioonid palun Stanislavskile”. Iga pildi alustas/lõpetas ekraan-eesriie pildiga sajanditagusest originaalist.

1922. aastat Venemaal on üsna raske ette kujutada. Kui palju oli lavastajal siis kunstilist vabadust? Siis vist ikka veel oli. Kodusõda oli äsja lõppenud, maa laastatud ja kaoses, NEP alles välja kuulutatud, bolševike parteis kääris võimuvõitlus. Kellel olnuks seal mahti teatri üle ideoloogilist kontrolli teha? Nii et ei saagi teada, kas see sügise ja koltuvate lehtede motiiv oli inspireeritud romantilise poeedi üldteada armastusest kuldse aastaaja vastu või hoopis soovist vihjata, et Onegini suguseid ülearuseid inimesi sünnitanud ühiskonnakord läks vastu oma loomulikule lõpule.

Mida minu meelest ehk oleks võinud lavastusega teha — koomikat vähemaks keerata. Kohati kiskus veiderdamiseks. See puudutas näiteks Larinat, aga eriti Olgat. Olga võinuks olla rohkem süütu ja lihtsameelne rõõmus tütarlaps, mitte teeseldult lõkerdav kokett. Huvitavamal juhul oleks ta võinud olla tütarlaps, kes hakkab avastama oma mõjuvõimu vastassoo üle ning naudib esimesi süütuid eksperimente sellega. (Nohjah, Puškin paneb romaanis hiljem — mitte piisavalt kaua leinanud, seega kergemeelse — Olga mingile ulaanile mehele ja kupatab ta kus kolmkümmend. Aga, jumal hoidku, nad olid ju kõik nii noored! Onegin alla kahekümne viie, Lenski vast kaheksateist; Tatjana ja Olga hingevaevad kuuluksid tänaste arusaamade kohaselt rubriiki “Lapse mure”.)

Teiseks: õigustada rohkem ooperi pealkirja, anda nimitegelasele kuidagi rohkem ruumi, teha teda huvitavamaks. Juba Puškini värssromaanis on tegelik peategelane Puškin ise. Siis tuleb tükk tühja maad. Siis tuleb võib-olla Tatjana, siis jälle tükk tühja maad, ja alles siis Onegin. Ooperis kipub ta, vaene mees, ka kuidagi varju jääma. Muusikaliselt on tema osa minu meelest kahvatum kui Lenskil. Vanemuise versioonis oli viimase osatäitja (Leedu tenor Merūnas Vitulskis) minu meelest ka tükk maad veenvam armukadeda poeedina, kellelt dominantsem sõber tahab röövida tema “vaese mehe utetalle”. Onegin (Rootsi bariton Linus Börjesson) oli kuidagi liiga entusiastlik ja easy-going. Võinuks olla rohkem maneerlikkust, jäikust, poseeritud tüdimust.

Kuigi, kui järele mõtlema hakata, kust mina tean, mismoodi astusid või istusid noored aadlimehed (“ta nõtkus, ta masurka-tants, ta briti dandy elegants”) 1820. aastatel? Mul on mingi ettekujutus elust 1922. aastal, sest tollel ajal elanud inimeste mälestusi olen ma vahetult kuulnud. Ja 1922. aastal oli küllap samamoodi parem aimdus 1822. aastast. Võib-olla oli mõnes kirstus veel säilinud tolle aja ballikleit ja salmik kuivanud lilleõiekesega. Oh jah.

Onegini osatäitja puhul jäi õhku ka väike kahtlus, kas ta ikka saab aru tekstist, mida ta laulab. Aktsent — see selleks, Puškini tegelased rääkisid nagunii vene keelt prantsuspäraselt. Tatjana puhul neid kahtlusi ei tekkinud ja guugeldades selgus, et osatäitja Maria Fontosh ongi Ukraina-Vene päritolu. Tema oli selle ansambli minu meelest säravaim kuju, nii muusikaliselt kui näitlemiselt tõesti väga hea. Braavo.

Muide, teksti suhtes üks pisike märkus tiitrite tõlkijale: хоровод on minu teada eesti keeles ringmäng, mitte koorijuht.

Koor oli võrreldes paari kuu taguse ooperigalaga tõsist tööd teinud. Aga õhtu vägevaima aplausi teenis vist ära hoopis Koit Soasepp — vürst Gremini üheainsa, see-eest populaarse aariaga. Esiteks, missuguse saamislooga laulja! Teiseks, tõepoolest aukartustäratav kuju. Tatjanal, kui ta oleks tõesti murdunud, poleks sellise mehe raevu ees mingit lootust olnud, nagu ka Oneginil.

Ooperi lõpp on iseeneses nii ja naa. Kahju, et kolmevaatuselise ooperi vaheaeg katkestab ära dramaatilise kõrgpunkti (Lenski ja Onegini tüli ja duell). Kolmandas vaatuses, mis algab küll imeilusa poloneesiga, ei õnnestugi enam pinget üleval hoida. Puškin, va sindrinahk, jättis ju romaanis otsad lahtiseks. Aga ooperis nii ei saa, siin on teised kaanonid. Onegin pidanuks ennast maha laskma. Või vürsti kui isevalitsuse sümboli. Või pidanuks vürst ta duellil maha laskma, sümboliseerides süsteemi võitu üksiku kangelase üle. Või pidanuks vürst armukadedushoos tapma Tatjana. Palun vabandust, ma ei ole üldiselt verejanuline ega tapahimuline, aga nii lihtsalt on — muinasjutt peab lõppema pulmade või matustega.

Aga noh, esietenduse puhul asendasid dramaatilises mõttes nõrgavõitu finaali kestvad ovatsioonid, mis tulid kokkuvõttes täitsa teenitult. Mitte et ma oleks ekspert ja oskaks võrrelda. Mitte et mul oleks ka võimalust järgnevatel õhtutel kuskilt videoarhiivist oma kodusele teleekraanile erinevate aastate, teatrite, lavastajate ja stiilide versioone tellida. (Unistada pole ju keelatud.)

Jah, elamus oli tavainimesele täie eest. Ilus. Astusin mööda jäiseid kõnniteid tasakesi kodu poole ja mõlgutasin miskipärast, et kuidas küll oleks võinud ajalugu minna, kui Puškini jaoks saatusliku anonüümkirja autor oleks ümber mõelnud ja oma läkituse puruks rebinud. Kuidas oleks 70aastane Puškin Oneginit hinnanud? Oleks ta ehk sellele loole järjegi kirjutanud? Ja missugune see küll oleks olnud? Missuguse moraaliga?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: