Variante on palju. Mainimata on tuntumatest veel Buddha ja Krishna, nime võiks asendada ka kultuurideülese sõnaga “looja”. Samas oleks hirmus armas, kui meie hümnis oleks sees Suur Lillatriibuline Õgard Õku, kelle kohta reaalainete tundengid paarkümmend aastat tagasi oma Tartu-keskse pühakirja koostasid.
Hägusad mälukatked:
Kuueteistkümnendal päeval õgis ja defineeris Suur Lillatriibuline Õgard Õku valmis inimesele nuhtluseks ja karistuseks naise.
Kolmekümne esimesel päeval Suur Lillatriibuline Õgard Õku vaatas tagasi tehtud tööle ja nägi, et see oli hea. Siis ta jõi ja laaberdas kolm päeva, nagu õigele mehele kohane.
Hääled rahva seast lisasid: “su üle kõiksus valvaku”, “su üle valvur valvaku” ja “su üle NATO valvaku”.
Võib-olla tuleks ateistidele nuputada välja midagi kõlaliselt jumalale sarnast ja samas ideoloogiliselt neutraalset — nii nagu lastekoorid omal ajal laulsid, et “Leeni, inimene suur ja üllas”, ja veel varem oli see “poisid sõid rähna ää”.
Tegelikult on hümni LAULMINE ka üks kahtlane värk. Sest osad inimesed ju viisi ei pea ja seega on tegu diskrimineerimisega. Hümni võiks esitada retsiteerides. Või veel parem – mõmisedes. Siis pole sõnadest ka aru saada ja kõik on rahul.
odot, ühes Pratchetti raamatus oligi juttu hümnist, mille kõik sõnad peale esimese rea olid ebamäärane mõmin, sest nagunii lauldakse kõiki hümne nii. Oli ikka Pratchett?
Oli jah Pratchett. Aga mis raamat, ei mäleta. Idee on hea.
“Poisid sõid rähna ää” on ainult üks võimalik variant. Ühes “Jutupauniku” Ingerimaa-loos oli sama rida “poest sitsiräbalaid, siidiseid, villaseid…”. Vahet pole, milline sõnakasutus on, peaasi, et ikka suupärane.
tavainimene
Variante on palju. Mainimata on tuntumatest veel Buddha ja Krishna, nime võiks asendada ka kultuurideülese sõnaga “looja”. Samas oleks hirmus armas, kui meie hümnis oleks sees Suur Lillatriibuline Õgard Õku, kelle kohta reaalainete tundengid paarkümmend aastat tagasi oma Tartu-keskse pühakirja koostasid.
Hägusad mälukatked:
Kuueteistkümnendal päeval õgis ja defineeris Suur Lillatriibuline Õgard Õku valmis inimesele nuhtluseks ja karistuseks naise.
Kolmekümne esimesel päeval Suur Lillatriibuline Õgard Õku vaatas tagasi tehtud tööle ja nägi, et see oli hea. Siis ta jõi ja laaberdas kolm päeva, nagu õigele mehele kohane.
Õku õige õpetuse sõna:
http://www.bumpclub.ee/~jyri_r/oku/
Su üle Peet Vallak,uu.
Hääled rahva seast lisasid: “su üle kõiksus valvaku”, “su üle valvur valvaku” ja “su üle NATO valvaku”.
Võib-olla tuleks ateistidele nuputada välja midagi kõlaliselt jumalale sarnast ja samas ideoloogiliselt neutraalset — nii nagu lastekoorid omal ajal laulsid, et “Leeni, inimene suur ja üllas”, ja veel varem oli see “poisid sõid rähna ää”.
Tegelikult on hümni LAULMINE ka üks kahtlane värk. Sest osad inimesed ju viisi ei pea ja seega on tegu diskrimineerimisega. Hümni võiks esitada retsiteerides. Või veel parem – mõmisedes. Siis pole sõnadest ka aru saada ja kõik on rahul.
Ja häbelikult ringi vahtides mõmiseminge ongi ju ometigi Eesti Nokia.
odot, ühes Pratchetti raamatus oligi juttu hümnist, mille kõik sõnad peale esimese rea olid ebamäärane mõmin, sest nagunii lauldakse kõiki hümne nii. Oli ikka Pratchett?
Oli jah Pratchett. Aga mis raamat, ei mäleta. Idee on hea.
“Poisid sõid rähna ää” on ainult üks võimalik variant. Ühes “Jutupauniku” Ingerimaa-loos oli sama rida “poest sitsiräbalaid, siidiseid, villaseid…”. Vahet pole, milline sõnakasutus on, peaasi, et ikka suupärane.
God save our gracious King, long live our noble Kong, God save King Kong.