tavainimene

We Don’t Need No Education

Posted in * by tavainimene on 09/01/2013

Lugesin (jälle) läbi mitu kooli- ja koolivägivallateemalist postitust erinevates blogides, mitmete kümnete kommentaaridega. Arvamus kaldus sinnapoole, et kool on vägivallaaparaat

On ilmselt jah. Igasugune tsivilivatsioon on vägivald. Kingad vägistavad jalgu, mis unistavad murust ja liivast. Mida rohkem tsivilisatsiooni, seda rohkem on vaja vägivalda, et inimesi selle alla painutada.

Loomuvastane ja vägivaldne on juba see, et lapsi sunnitakse suvaliselt moodustatud gruppide kaupa veerand ööpäeva järjest suletud ruumis toolil istuma ning tegelema asjadega nagu “tasandi antud punktist mingil kindlal positiivsel kaugusel olevate selle tasandi punktide hulk” jms. (Jõmpsikate tatikuulid või mõne õpsi dark sarcasm on siin tilk tõrva tõrvatünnis.) Aga kuidas nad muidu hiljem tuleksid toime režiimiga, mis koosneb ratastega kastis liikumisest, akendeta kontorikuubikus nähtava tulemuseta töö tegemisest ja meelelahutuseks vilkuvate piltide jõllitamisest? 

*

Uushumanistide sõnul on meie koolisüsteem industriaalajastu produkt — haridusvabrikud, mis lasevad konveiermeetodil välja ühekujuliseks ning loomevõimetuks stantsitud inimtoodangut. Uus ajastu vajavat uut tüüpi inimesi ja seega ka uut tüüpi koole. Muuhulgas tulevat õpetada praegusest märksa vähem, ideaalis “ainult eluks vajalikku”. Optimistid tõlgendavad seda nii, et õpime vähem ja põhjalikumalt ning saame kokkuvõttes rohkem selgeks. Pessimistid leiavad, et kapital püüab vältida ressursside kulutamist uues majanduses liigseks osutuvate prolede peale — milleks inimesi rakendamatu haridusega asjatult stressi ajada. (Sellest vaatenurgast on valgustus/tööstusajastu eksperimendis suruda enam-vähem kogu populatsioon läbi keskhariduse toru omajagu idealismi karmi ilu.) Saame näha.

*

Üks kolleeg tegi asjast mornilt kokkuvõtte: “Niikuinii kuulub tulevik Aasiale, kus töö, distsipliin ja Õpetaja autoriteet on endiselt vaidlustamisele mittekuuluvad väärtused ning kellelgi ei tule pähegi nõuda, et koolist peaks kergemini läbi saama”.

80 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. notsu said, on 09/01/2013 at 17:58

    Mind isiklikult ei huvita suuremat see, et kool sunnib paigal istuma, ega taju, et see oleks suurem vägivald. mind lihtsalt hämmastab see, kuidas on okei hoida lapsi üle kümne aasta keskkonnas, kus neile ei kehti sama kaitse, mis täiskasvanutele. kui täiskasvanu asjad ära võetakse või teda pekstakse, on see kuritegu. kui seda tehakse lapsega, on selle nimi “ah, lapsed ikka müravad”.

    Mind hämmastab see, et ühest küljest peetakse lapsi liiga kaitsetvajavaks, et neil saaks nt omapead kodus lasta olla ja õpiotsuseid teha, aga teisest küljest peetakse loomulikuks, et neil ei ole otsese vägivalla eest mingit kaitset.

    Mind hämmastab, et kui vanemad võtavad murtud luudega lapse koduõppele, siis peetakse neid halbadeks vanemateks, kes ei hooli oma lapse sotsialiseerumisest. sest nähtavasti on vigane või surnud laps paremini sotsialiseerunud kui elus ja terve.

    Mis puutub akendeta kontorikuubikusse, siis täiskasvanul on valik sealt minema minna. see valik tähendab mingitest hüvedest loobumist, aga vähemalt ei hakata teda sel juhul politseiga jälitama ega viida vägisi tagasi. kui täiskasvanu otsustab sellises keskkonnas olla, teeb ta seda oma mugavuse või turvalisuse huvides. ja jällegi, kui kuubikus istumisega kaasneks pidev peksmine või asjade ja raha äravõtmine, siis muutuks talle väga ilmseks, et see ei tasu ära.

    Mis koolisüsteemide edusse puutub, siis kaks kõige edukamat on õpitulemuste põhjal Singapur ja Soome, ja suhtumine distsipliini ja õppemetoodika on neis kahes kardinaalselt erinev – mis tähendab, et kummalgi pole laste arendamisel suuremat tähtsust. Ainus ühisnimetaja pidi olema see, et seal pääsevad õpetajateks ainult väga võimekad inimesed, sest neid esiteks valitakse väga hoolikalt ja teiseks on sellest ametist tehtud nii prestiižne amet, et konkurents on meeletu ja on, kelle hulgast valida.

  2. notsu said, on 09/01/2013 at 18:02

    ja minu point on kogu aeg olnud see, et kui me elame tsivilisatsioonis, kus loomulik on inimeste hea enesekontroll ja et nad pidurdavad muuhulgas just nimelt oma vägivaldsust, on imelik, et selleks valmistatakse inimesi ette keskkonnas, kus just selline impulsiivne ja kontrollimatu vägivald on täiesti OK ja oma impulsside kontrollimine kahjulik (kui sa ei löö teist esimesena, jääd ise selleks, keda pekstakse).

    Ma ei ole nõus, et tsivilisatsioon on vägivald. Ma arvan, et tsivilisatsioon on erakordselt keerukas süsteem, kus on erakordselt suur vastastikune sõltuvus ja järelikult on hea enesekontroll erakordselt tähtis. Vägivald on lõbus ja stiihililine; vägivallaga lahutavad meelt just nimelt vähetsiviliseeritud inimesed. või tsiviliseeritud inimesed, kui nad satuvad keskkonda, kus tsivilisatsioonireeglid justkui ei kehtiks.

    Kool on üks selline keskkond.

  3. notsu said, on 09/01/2013 at 18:04

    fakk.

    ma oleks õnnelik olnud, kui meid oleks sunnitud toolil istuma ja kui meile oleks asju õpetatud ja oleks mingi distsipliin olnud.

    selle asemel oli suurem osa ajast täielik kontrollimatus ja kõik olenes sellest, kes on tugevam ja agressiivsem.

  4. notsu said, on 09/01/2013 at 18:16

    niisiis: ma näeks heameelega, et meil oleks

    1) koolis samal tasemel õpetajad kui Soomes või Singapuris (üks väheseid keskkonnategureid, mis pidi lapse IQd mõjutama, on see, kui intelligentsete täiskasvanutega ta kokku puutub);

    2) koolis toimiks elementaarne turvalisus, mitte mingi eriline ninnu-nännu, vaid samasugune, nagu “päris elus”.

    Kas see, et minu arust oleks normaalne, et lapsed, keda ei tohi seaduste järgi omapead jätta, on täiskasvanute silma all, otsese vägivalla eest kaitstud ja et neid õpetaksid intelligentsed õpetajad, kes, ee, oma ainet valdavad, teeb minust tsivilisatsioonivastase naiivanarhisti?

    Kas lapsevanemad, kes tahaks oma lapsi sellisesse kooli panna, on põhimõttelised distsipliinivastased või hoolivad nad lihtsalt sellest, et laps tuleks koolist elusalt välja (selle asemel, et loota selle peale, et ta on liiga ebakompetentne ennast ära tapma)?

    Kas juhul, kui nende lapse kool ei ole selline koht ja nad ei ole suutelised koolielu parandama, ja nad panevad lapse seepeale kas teise kooli või võtavad koduõppele, on tegemist lapse näruse ärahellitamisega?

    ja õpetamise koha pealt: kas see, et kodus õppides kulub tund-kaks materjali peale, mille peale koolis läheb viis-kuus tundi pluss kodutööde aeg, ei näita, et midagi on koolis valesti? olgu selleks meie õpetajate kehv kaader või liiga suured klassid, millest õpetajate jaks ei käi üle?

    Ühesõnaga: kas kooli kohta käiv kriitika tähendab automaatselt laiskuse ja lodevuse apoloogiat?

    • notsu said, on 09/01/2013 at 18:20

      mul on üks olulisemaid põhjuseid, miks ma ei ole julgenud lapsi saada, see, et ma kardan nende kooliaega. ja mõtlen, et ma ei suuda seda enam teist korda üle elada. Kuna ma tean, mismoodi seal võib olla, siis ma peaks lastega kogu aeg kartma just nimelt seda, et mul ei ole nende ellujäämiseks muud lootust kui see, et nad on liiga ebakompetentsed ennast ära tapma.

      see on kuradi õhuke lootus ja kooliaeg on kohutavalt pikk aeg, et nii õhukese lootuse peal elada. ja mul on tunne, et ma ei saaks midagi teha, et neid kaitsta. sest see, keda vanemad kaitsevad, saab memmeka kuulsuse ja siis pole enam mingit lootust.

  5. notsu said, on 09/01/2013 at 18:27

    a kui su seisukoht on, et need keda pekstakse, on ise süüdi ja parem olekski, kui nad ennast ära tapaksid, ühiskonnale pole luusereid vaja ja “saksa ajal pandi sellised mürgisüstiga magama”, nagu üks lahke kommentaator ühe koolivägivallapostituse all leidis, või et “lapsed teostavad looduslikku valikut – näiteks minul oli astma”, nagu Hvostov õigustas seda, et teda kiusati – isegi kui need luuserid on võimekamad ja saavad “päris elus”, eriti tsivilisatsiooni raames paremini hakkama – siis ma olen rohkem kui poolenisti valmis sinuga nõustuma. Üks vihje ja ma tõmban saba jalge vahele ja häbenen, et ma elus olen.

    mul ei ole õigust elada. mul ei tohi olla sõpru. kui mul on sõbrad ja lahe töö ja mul läheb hästi, siis ma olen petis ja see kõik tuleks mult ära võtta.

    aint et mis sellel hoiakul tsivilisatsiooniga pistmist peaks olema, aru ma ei saa. oleks nagu rohkem ikka selliste metsikute keskaja külainimeste värk.

  6. notsu said, on 09/01/2013 at 18:28

    lühidalt, su postitus meenutab mulle Hietase repliiki, et inimesed polnud nõukogude eluga rahul, sest banaani ei olnud saada.

  7. notsu said, on 09/01/2013 at 19:34

    Tegin paar hingetõmmet, naasen ja esitan vabandused, et endast välja läksin.

    aga selliseid reaktsioone võib ka teistelt tulla: arvesta, et koolikriitiliste artiklite autorite näol on sul piltlikult võttes tegemist… ütleme küüditatutega. ja kui öelda neile, et “jah, humanistidele meeldib rääkida, et riiklikud süsteemid üldse suruvad inimesi maha, teie muidugi oleks eelistanud Nõukogude Liidule täielikku kaost?”, siis on üsna ennustatav,et keegi endast välja läheb.

    • notsu said, on 09/01/2013 at 19:52

      lisaks on mu reaktsioon muidugi hea näide, kui vigaseks inimsed koolist jäävad.

      eriti just minusugused, kes peaks, kui uskuda kogu seda juttu, et kool nõuab tööd ja distipliini, seal ennast eriti hästi tundma: ma olen suur õppimishuviline, töökas, laps, kes tahtis ja püüdis üldiselt kogu aeg hea laps olla, keskmisest oluliselt kõrgema IQga, erakordselt hea mäluga ja väga intellektuaalne.

      Aga nii, nagu asjad on, tulevad need omadused seal hoopis kahjuks. just sellised inimesed tulevad sealt reeglina katkisena välja.

      nii katkisena, et on alles esimene aasta, kui ma julgen neist kogemustest üldse rääkida. ma olen ligi nelikümmend.

  8. tavainimene said, on 09/01/2013 at 19:55

    Kahetsen, et meelehärmi valmistasin. Mulle on jäänud mulje, et negatiivsed koolikogemused on valdavalt siiski stiilis “Viiburi sõjakool”, mitte “Kärbeste jumal” (viimati nt siin). Igatahes palun mulle mitte inkrimineerida seisukohta, et luuserid tuleks magama panna vms. Ich bin eine luuser.

    • notsu said, on 09/01/2013 at 20:11

      noh, väga väga naine võttis negatiivsed koolikogemused kokku sellega, et kool hävitab pikaks ajaks enesehinnangu; ükskõik, kas hoiak “sa oled kõnts ja ükskõik, mida sa teed, seda muuta ei saa”, tuleb teistelt lastelt või õpetajalt, mõjub see laastavalt ikka.

      ja Viiburi sõjakooliga pole sellel iseenesest suurt pistmist. või vähemalt ma oletan, et sa mõtled selle all ranget ideaalse distspliiniga kooli, kus on selged reeglid: kui ei täida, saad karistada, kui täidad, siis saad kiita või vähemalt ei ähvarda sind oht.

      aga see, mida tema nt oma halbadest õpetajatest rääkis, oli selle vastand: et laps ei tea iial, mis käitumine talle häda kaela toob.

      minu kogemuste põhjal tundub, et kui õpetaja suhtub lapsesse kui hälvikusse (kelle ükski tegu, ükski täidetud ülesanne ei saa teda sellest staatusest päästa), siis kandub see ka teiste laste suhtumisse üle.

    • notsu said, on 09/01/2013 at 20:16

      ja paljudel paistab olevat kogetud ka variant, et ametlikult on justkui viiburi sõjakool, aga niipea kui õpetajad silma pealt lasevad, on “kärbeste jumal”. kusjuures õpetajad teavad, et on “kärbeste jumal”, aga lasevad sellest hoolimata silma pealt ära, sest nad ei viitsi sellega tegeleda või lausa pooldavad seda väikestviisi – “lastest ei tohi hellikuid kasvatada, las peksavad üksteist” põhimõttel.

      ja sellisel juhul saab tüüpiliselt distsipliinirikkumiste eest karistada see, kes on laste omavahelises vägivallas ohver. tähendab, see on üks koolikiusamistehnika: kiusatav tuleb lavastada olukorda, kus ta jääks õpetajatele reeglite rikkumisega vahele ja saaks karistada. See ei ole väga raske, sest ta on niigi pidevalt enesevalitsuse kaotmise ääre peal.

  9. notsu said, on 09/01/2013 at 20:29

    Lugesin nüüd seda Triin Toomesaare artiklit. ma ei tea nüüd, kas ta on põhimõtteliselt distspliini kui niisuguse vastu. tegemist on, eks ole õpetajaga, mulle jäi mulje, et ta ei ole rahul koolist välja tulevate õpilaste tasemega. Ma tean teisigi õpetajaid, kes kiruvad, et kool oleks justkui riigieksamiteks valmistumise vabrik ja et juhtkonda ei huvita absoluutselt, kas midagi ka selgeks saadakse, vaid ainult see, et riigieksamitulemused oleks ilusad. st minu arust oli seal välja toodud probleem pigem see, et tegeldakse “plaani täitmisega”, mitte sisuga.

    jällegi – Soomes ei käi sellist riigieksamihüstrat nagu meil. PISA tulemused on meie omadest paremad ja mis eriti huvitav, kuigi nad ei tegele õpilaste sorteerimisega eliit- ja tavakoolidesse, siis kõrgem pole mitte ainult üldine tase, vaid ka tipud.

    Meie PISA tulemustes ongi üks murettekitav asi see, et tipud on suhteliselt madalad. Üks mu sõber tõlkis need tulemused IQ punktideks ja pmst näitab see, et eriti ülespoole on nii väike standardhälve, et statistiliselt võttes ei saaks meil riigi peale ühtegi geeniust olla, sest meil on üle 135 punktise IQga inimesi sama suur protsent, kui mujal läänes on üle 150-seid, ja meie rahvaarvu puhul võib see tähendada, et üle 150seid ei olegi.

    ja ka selle madalate tippude probleemi üks põhjus võib olla kehv haridussüsteem (kuigi IQs on pärilikkusel suur roll, ma siiski natuke kahtlen, kas meil ikka on soomlastest nii palju kehvemad geenid), peamiselt muidugi kehv kaadripoliitika. Häid õpetajaid on vähe, sest koolid ei motiveeri eriti andekaid inimesi tööle tulema ega soodusta seda, et võimekad õpetajad oma võimeid rakendada saaks ja/või kooli püsima jääks.

    • notsu said, on 09/01/2013 at 20:31

      muide, ma kardan, et kirjandi asendamine osaoskuste testiga on üks sümtom. Sisuliselt on eksam muutunud kergemaks, seda saab kergemini ilma sisuliste oskusteta teha, aga punktid tulevad ilusamad ja plaan saab paremini täidetud.

    • notsu said, on 09/01/2013 at 20:31

      *sümptom*

  10. notsu said, on 09/01/2013 at 21:25

    Mõtlesin veel Aasia eelistele: esiteks on neil seal pärilikult kõrgem IQ, millele me ilmselt järele ei jõua, ükskõik, mis kasvatusmeetodeid me rakendame. Teine “eelis” (sest kuidas võtta, teisest küljest on see miinus) on suur rahvaarv. See tähendab, et nad võivad endale lubada ka õpilaste läbipõlemist – kõrbeb üks läbi, pole hullu, sõna otseses mõttes miljoneid on veel võtta. Maailma enesetaputaseme esikümnes pooled on Aasia riigid; neist kõige kaugemal ees sellised rikkad ja arenenud ja distsiplineeritud riigid nagu Lõuna-Korea ja Jaapan, nii et asja ei saa ajada ka masendava vaesuse või riikliku vägivalla või nt alkoholismi kraesse, millega annab seletada ülejäänud esikümne riikide suurt suitsiidisuhtarvu. Ja Lõuna-Koreas pidi üks õpilaste enesetappude põhimotiiv olema nende ülikoolidesse sisseastumise tasemetestiga seotud stress.

    Nii et kuigi nad saavad oma meetoditega häid tulemusi, ei ole ma kindel, kas meie oma rahvaarvu ja madala iibe ja halvemate pärilike eeldustega seda endale lubada saame; ega ole kindel, kas nad saavad häid tulemusi tänu meetoditele, mitte nendest hoolimata.

    Pigem võiks ikka eeskujuks Soomet võtta – suht sarnased geenid, suht sarnane taust ja kultuur ja huvitaval kombel sellest hoolimata Aasia tasemel õpitulemused.

  11. väga väga naine said, on 09/01/2013 at 22:52

    Notsu ütles kõik ära, mis mul öelda olnuks. K.a. endast välja minek.
    Hiljaks jäin =)
    Notsu muidugi rääkis ka minu oma teema all tabavamat juttu, kui ma ise suutsin.
    Aga võin ära öelda, et ega mina ka mingi loll laps ei olnud just, et mu kooliprobleem oleks olnud intelligentsiprobleem.
    Ja ma olen nüüd, hiljem, väga väga kõvasti tööd teinud, oma depressioonid ära põdenud, ravimeid söönud, igast kraavid läbi käinud ja nii viimased 5-6 aastat on tegelikult elu hea ja eneseusk tagasi.

    Aga need pärast kooli kulunud 10 aastat, mille ma veetsin häbenedes oma eksistentsi, need oleks võinud kuidagi paremini kulutada.

    Koolis endas veedetud aega ei oska üldse kuidagi kokku võtta. Oli häid asju ka, ma ei eita. Lihtsalt see üldfoon oli nii õudne. Kuidas kogu aeg püüad sobituda ja tunned, et ei sobi, ei sobi, sul on midagi viga, aga ise aru ei saa mis – see oli väga väga lõhkuv, sandistav ja selle mõjust on väga raske olnud välja saada. Mõne aspektiga (nt usk, et ma mõnele inimesele võingi _päriselt_ meeldida, mitte aint et ta sel konkreetsel õhtul omaette olles selles konkreetses situatsioonis leiab, et ma olen lahe, aga ülehomme avalikkuse ees on juba ümber mõelnud ja viskab mu oma elust välja mingi põlgliku märkusega) teen ikka veel tööd.
    Läheb paremaks küll.

    Aga kas seda kõike on vaja? Miks ma pean oma lapsed panema sellise masina sisse, mis mulle endale niimoodi haiget tegi?

  12. tavainimene said, on 09/01/2013 at 23:30

    Ei pääse me kuhugi. Kahejalgsetes sulgedeta loomades tiksub programm panna paika, kes on alfad, kes beetad ja kes oomegad. Koolis (sunduslik kohalviibimine, ettekirjutatud päevaplaan, piiratud liikumisvõimalused, seltskonda ei saa valida, sooritusi hinnatakse ja võrreldakse) lähevad asjad hullemaks. Pluss vaesus ja sotsiaalsed lõhed, konkurentsisurve, ebakindlad peresuhted, vägivalla meinstriimimine massimeedias jne jne.

    Koolikiusamine on, jumal paraku, juba meie rahva tüvitekstides (“Kevade”).

    Mitte et see mind õnnelikuks teeks.

    Tegelikult tahaks kuulda õpetajate ausaid arvamusi. Kas nad leiavad, et asi pole tegelikult hull, välja arvatud üksikud harvad kahetsusväärsed erandid? Või leiavad, et kiusamist tuleb küll ette, aga neil puudub aeg ja energia sellele vastu astuda, seepärast nad pigem sulgevad silmad? Või leiavad, et kasvatamine on kodu kohus? Või leiavad, et eluaeg on paksukesi ja kokutajaid narritud ja pole see mingi tragöödia, mida suure kella külge panna?

    • väga väga naine said, on 09/01/2013 at 23:44

      Mina väidan, et asi on väga hull just seepärast, et mind tegelikult ei kiusatud.
      Kui minu õpetajate käest oleks küsitud, nad oleks leidnud, et ma saan koolis hästi hakkama. Ja seda täiesti puhta südamega.
      Isegi ma ise näen, et mind ei kiusatud. Ma ei olnud populaarsusrivistuses klassi esimese poole sees, aga ka mitte seal päris põhjas. Mind veidi tõrjuti popimate neidude poolt, aga mitte väga kõvasti. Füüsiliselt haiget ei tehtud, ei sõimatud, ei pandud prahti sapasse. Hinded olid head, pea oli hea, olid õpetajad, kellele mina olin midagi lemmikutaolist – muidugi nad nõudsid mult siis ka rohkem – ja aeg-ajalt sattus kehalises või matemaatikas veerand kolm, paari õpetajaga ma ÜLDSE ei klappinud ja korra helistas kehalise õpetaja mulle koju, et mu ema informeerida, et vbla olen ma teismeline prostituut – aga kokkuvõtteks ei midagi drastilist.

      Käitumine eeskujulik, hoolsus hea, aastahindeks neljad-viied, lisaks hästi loomingulise õpilase ja kunstnikutüübi oreool. Ma oleks pidanud mingi musterlaps olema!
      Aga olin muserdunud laps. Sest kool lihtsalt tegi nii. Olemata sealjuures mingi ERILINE PAHA kool. Muserdamine käis täiesti sujuvalt, möödaminnes, aga järjepidevalt.
      Ja täiega muserdas ära ka. Kohe ikka lömastas lausa.

    • väga väga naine said, on 09/01/2013 at 23:46

      saapasse*

    • notsu said, on 10/01/2013 at 01:38

      Ei pääse me kuhugi.

      Millest me ei pääse? Vägivaldsest hierarhialoomest ja -säilitamisest?

      Mul on kogu ülejäänud elu õnnestunud sujuvalt hierarhiaid vältida. Mul on liidriomadusi, mistõttu ma olen vahel sattunud mingit gruppi juhtima, aga see on rohkem kokkuleppe asi – et keegi teine parajasti ei viitsi eest vedada, aga mina, ei tea miks, viitsin. Ma ei pea selleks kedagi allutama ja kellegagi võitlema.

      Ja kogu ülejäänud elu jooksul ei ole ma sattunud ka nii õudse grupidünaamikaga gruppidesse kui põhikoolis. Kusjuures ma ei väsi kordamast, et tegemist ei olnud iseäranis värdjalike lastega. Nähtavasti oli lihtsalt tegemist keskkonnaga, kus käitumine väga kergelt sellisesse sängi suubus.

      Ei, igas koolis/klassis nii ei olnud (aga enamikus küll, nii et need “teisiti” klassid on erandlikud). Ma ei tea, mis oli teisiti. Ma olen hiljem lugenud, et asjad, mis aitavad, on: väikesed klassikomplektid; täiskasvanute kohalolek koolikeskkonnas (nii ei saa lapsed rahus “kärbeste jumalat” mängida). Vbla midagi veel. Ah jaa, kasu pidi olema ka sellest, kui õpetajad kedagi isikuna ei halvusta. Sooritusi saab hinnata ka nii, et lapsele ei panda märki külge, et “napakas” või “imelik”.

      või no misasja. Soorituste järgi oleks ma pidanud olema tipus, aga mõni õpetaja suutis mulle ikka “napaka” sildi külge panna, sest ma olin imelik. nt rääkisin liiga raamatulike lausetega.

      Ma linkisin väga väga naise pool sama teema foorumis ja kunagi varem enda pool üht artiklit, kus kirjeldati, kuidas täiskasvanute viibimine lastega kogu aeg samal territooriumil (st et ei peida ennast õpetajate tuppa ära) aitas vägivalla vastu ja parandas ka õpitulemusi: minu arust loogiline, sest laste enda tehtud hierarhiates on alumisel pulgal reeglina targemad-usinamad lapsed ja õppimine järelikult väga ebaprestiižne. Kui täiskasvanud nende hierarhiate tekke ära hoidsid, hakkasid lugema tegelikud tulemused, nii et õppimine muutus ise populaarseks. Üks võte oli ka see, et igasuguste praktikate ja koolitööde kaudu näidati, et neid asju ei õpetata lihtsalt kiusu pärast, vaid neil on ka elus reaalne väljund.Lingin siis korra veel, näited sellest, kuidas miski toimib, on alati kasulikud.

      Nii et kõik koolid võiks tegeleda sellega, kuidas nohiklus populaarseks teha. Aasias nad vbla ei pea selleks ekstra pingutama, kui kultuurilistel põhjustel on niigi prestiižne olla tark ja tubli. Aga meil tuleb lapsel, kes julgeb tark ja tubli olla, kõvasti vastuvoolu ujuda.

      *

      Siit imbus praegu ka õpitulemuste teema sisse: et nohikluse prestiižseks muutmine paneb lapsed õppima. Aga arusaadav, et ei saa oodata, et õpilased õpiks targemaks kui õpetajad. Nii et kui meil on koolides palju ebakompetentseid õpetajaid, ei saa ka loota, et sealt tuleks välja targad lapsed.

      Mis distsipliini puutub, siis ma ise pigem pooldan distsipliini kui distsiplineerimatust, selles mõttes, et distsipliiniga on turvalisem (ei saa “kärbeste jumalat” mängida). Aga see distsipliin võiks olla ikkagi õppetöö teenistuses, mitte lihtsalt kombe pärast. Kui jälle Aasia peale mõelda, siis seal koheldakse õpetajaid küll respektiga, aga tuleb tunnistada, et seal nende enamik seda respekti ka väärib, kuna seal valitakse neid hoolikamalt. St neil ongi, mida õpetada. Kui me paneme suvalise jobu klassi ette, siis käigu kõik või nööri mööda, aga vaevalt seal midagi õpitakse.

      Üks mu tuttav õpetaja rääkis, et hiilgavate tulemustega Singapuris on elementaarne, et matemaatikaõpetaja tunneb oma baasmõisteid. Meil suur osa ei tunne, st õpetajad ei saa ise matemaatikast tegelikult aru. Nii suudavad nad dresseerida ainult mehaanilist ülesandelahendamist, et riigieksamid kuidagi ära saaks tehtud. Ma kardan, et samasugust taset leidub ka muudes ainetes, mistõttu õpetajad eelistavad kontrollida laste teadmisi valikvastustega testidega: need annavad tegelikest teadmistest kehva pildi, aga on kergesti dresseeritavad ja ei nõua õpetajalt endalt kontrollimise ajal liiga suurt pingutust.

      Iseküsimus on veel see, et ega praegune koolipoliitika ka ei soosi keerulisemate kontrolltööde tegemist või üldse põhjalikumat õpetamist. Liiga vähe õpetajaid liiga paljude laste peale ei suuda nii põhjalikult teadmisi kontrollida ka siis, kui nad tegelikult on kompetentsed. Lühikest aega suudavad, siis põlevad läbi, nagu Aidi Vallik oma kogemusest kirjeldas.

      Enivei, minu arust oli just selline tegelikult vähenõudlik teadmistekontroll ja see, et aineid ei õpetada sisuliselt, vaid õpitakse nt ülesannete “valemid” mehaaniliselt pähe, see, mida Triin Toomesaar praegusele Eesti koolile ette heitis.

      Tähendab, tore muidugi, kui tuhmimad lapsed saavad vähemalt nüri päheõppimisegi eest tunnustust (nüri päheõppimine nõuab vähem oskusi ja võimeid kui ainetest sisuline arusaamine), aga see ei tohiks siiski ainus olla, millega kool tegeleb. Sisuliselt võiks ikka ka õpetada.

    • notsu said, on 10/01/2013 at 01:40

      mu pikk ja põhjalik komm jäi praegu vist liiga paljude linkide pärast õhku rippuma.

  13. lendav said, on 09/01/2013 at 23:54

    Nõus Notsu ja VägaVäga Naisega. Ma pole kusagil mujal ennast nii üksildase ja võõrana (loe: kõlbmatuna) tundnud, kui põhiharidust omandades. Füüsilist vägivalda ma õnneks tunda ei saanud, psüühilistki vähe, olin vaikne omaettehoidja, keda polnud isegi mõnitada mõtet – reaktsiooni ei olnud. Aga õudne oli ikka. Mõttetu õppekava, millest praeguseks ei mäleta veeranditki (pole lihtsalt vaja läinud, kuigi õpitulemused olid üle keskmise) ja alla nulli enesehinnang. Minu esimeseks päästjaks oli Tartu Kunstikool, kuhu peale 10. klassi läksin. Seal oli äkki omasuguseid veidrikke jalaga segada ja kõigil oli õigus olemas olla… Ometi venis teismeliseiga lausa kolmekümnendatesse välja. Praegu lõpuks tunnen, et olen täiskasvanu (oleme Nodsuga üheealised), et ei ole enam see nurgas vaikselt kössitav ja iseennast häbenev laps.

    Nüüd käivad mu oma lapsed koolis, võitlevad samade probleemidega ja ma ei oska neid tihti aidata.

    Kummaline, kui palju on koolis sandistatuid. Kusagil peavad ju olema ometi ka need inimesed, kes kooliga mängeldes hakkama said ja seda aega ei põe?

    Notsuga nõus ka õpetajate poole pealt. Hea õpetaja on kulda väärt. Kahjuks kipub olema asi nii, nagi MadMax kirjutas: Mis saab keskkooli lõpetajast kes ei ole piisavalt edasipüüdlik ega distsiplineeritud, et arstiteaduskonda või õigusteaduskonda või majanduskooli sisse saada? Ta läheb pedagoogilisse instituuti ja temast saab õpetaja. Mis aga saab siis, kui ta ka pedas eriti õppida ei viitsi? Siis saab temast algkooli õpetaja. Mis aga juhtub, kui üldse õppida ei viitsi ja füüsilist tööd teha ka eriti ei viitsi? Sellest inimesest saab lasteaiakasvataja.

    Jõhker, aga suurelt osalt tõsi. Midagi pole parata, kui helgemad pead tahaks oma vägagi vastutusrikka töö eest ka palka saada, mida koolis-lasteaias saab siiski vähe. Seega pole neile kohtadele ka suuremat konkurentsi, mille tõttu ongi õpetajateks need, kes kõrgemale ei küüni. Vahel satub õpetajate hulka ka tõeliselt andekaid ja südamega inimesi, aga see on kahjuks pigem erand. Ma ei arva, et ainus põhjus, miks õpetaja koha peale konkurentsi pole, on madalavõitu palk, aga üks oluline põhjus on see kindlasti. Milline mees on nõus nooremõpetaja palga peale tööle minema? Vabrikus elektroonikat kokku pannes saab sama (ja võibolla suuremagi) palga ja vastutus on väiksem. Kodus vihikuid parandama ei pea, tunde ette valmistama ei pea… Ja need, kellel vastutusvõimet ja nuppu jagub, leiavad tulusamad teenimisviisid.

    Oma õpetajate üle ma väga ei nurise, algklassides olid mul üldiselt päris head õpetajad. Põhikoolis sai küll ka mitmeid mõttetuid tegelasi nähtud, kes küllap ise kogu koolisüsteemi ja kõiki õpilasi vihkasid ja kelle tunnid tõeliselt mahavisatud aeg oli. Nüüd, oma kooliaega laste kooliga võrreldes on tunne, et asi on läinud hullemaks.

  14. notsu said, on 10/01/2013 at 01:46

    Lühemalt: enamikus Eesti koolides, kui lugeda, mis toimub (st ise me mäletame niikuinii, aga loetu näitab, et asjad pole oluliselt paremaks läinud. muide, seetõttu ma ei süüdistaks ka tänapäeva meediat – tollal vaatasid kõik nunnusid vene multikaid, aga olid julmad ikka), on kaks häda:

    seal ei ole piisavalt turvaline, kuigi üks kooli eesmärk on just see, et lapsi saaks kuskil turvalises kohas hoida, kui vanemad ise nende järele valvata ei saa;

    seal ei õpetata korralikult, sest rumalad õpetajad ei valda oma ainet ja võimekad õpetajad on liiga üle koormatud, et normaalseid õpetamise ja teadmistekontrolli võtteid saaks kasutada – kuigi kooli peaeesmärk on õpetamine.

  15. notsu said, on 10/01/2013 at 02:04

    Soovitan väga ka artiklit nohikute ebapopulaarsuse kohta, kuigi hea hariduse huvides, nagu öeldud, oleks koolidel vaja just nohiklust promoda: siin on artikkel ise, siin vastused lugejate küsimustele.

    Seal oli ka üks väga hea osutus: et vägivald tuleb suuremalt jaolt igavusest; et haiged hierarhiad tekivad sellest, et mingeid tegelikke saavutusi pole võrrelda (nii et hoopis vastand Tavainimese soorituste hindamise ja võrdlemise märkusele). Mis ausalt öeldes näitab ka, mida tuleks teha: kui koolides (USA omades, aga kogu see kirjeldus klappis ka Eesti omadega väga) ilgema hooga õpitaks – lapsed tglt on täitsa valmis õppima -, siis ei oleks neil vaja aega sisustada üksteise peetimisega.

    võtan voli tsiteerida,minu paksendused:

    The stated purpose of schools is to educate the kids. But there is no external pressure to do this well. And so most schools do such a bad job of teaching that the kids don’t really take it seriously– not even the smart kids. Much of the time we were all, students and teachers both, just going through the motions.

    In my high school French class we were supposed to read Hugo’s Les Miserables. I don’t think any of us knew French well enough to make our way through this enormous book. Like the rest of the class, I just skimmed the Cliff’s Notes. When we were given a test on the book, I noticed that the questions sounded odd. They were full of long words that our teacher wouldn’t have used. Where had these questions come from? From the Cliff’s Notes, it turned out. The teacher was using them too. We were all just pretending.

    […]

    In almost any group of people you’ll find hierarchy. When groups of adults form in the real world, it’s generally for some common purpose, and the leaders end up being those who are best at it. The problem with most schools is, they have no purpose. But hierarchy there must be. And so the kids make one out of nothing.

    We have a phrase to describe what happens when rankings have to be created without any meaningful criteria. We say that the situation degenerates into a popularity contest. And that’s exactly what happens in most American schools. Instead of depending on some real test, one’s rank depends mostly on one’s ability to increase one’s rank.

    Hea, et vähemalt need positiivsed näited nagu see Wiredi artikkel – või isegi paar Eesti kogemust – olemas on. Nende pealt saab vaadata, mis seal siis õieti teisiti on kui “normaalselt” halbades koolides.

  16. notsu said, on 10/01/2013 at 02:27

    ahaa, leidsin üles kommentaari selle kohta, kui hästi matemaatikaõpetajad eri riikides oma ainet valdavad: Ambrosiuse oma oli. Ma mäletasin valesti, ta ei rääkinud Singapuri, vaid Hiina matemaatikaõpetajatest:

    “Mitmed matemaatikaõpetamist puudutavad uuringud on tuvastanud, et näiteks USA õpetajatel on vaid pinnapealne arusaam matemaatilistest mõistetest, samas kui valdavalt keskharidusega hiina matemaatikaõpetajatel on märksa sügavam arusaamine neist samust mõisteist. Eestis pole olukord USASt palju parem. Ja nii keskendutakse ebaolulisele, mingi kätteõpitud tehnika drillimisele, ja kaotatakse ära kogu ilu ning põnevus, mida uute seoste avastamine ja tuletamine tegelikult pakub.

    Võimekamad õpilased ei saa võimetekohast rakendust, neil hakkab igav, levib arvamus, et matemaatika ongi üks igav valemite tuupimine.”

  17. notsu said, on 10/01/2013 at 03:40

    selle “ei saa midagi teha” suhtumise kohta märgiks ära, et jah, inimesi täiuslikuks ei tee kunagi, kasvata, kuidas tahad ja defineeri täiuslik, kuidas tahad. Alati jäävad kõigile mingid nõrkused ja osa on lihtsalt psühhopaadid.

    Aga see ei tähenda, et ühiskonnas mingeid asju üldse paremuse poole muuta ei saaks. nt naisepeksmine peaks minuteada praegu haruldasem olema, kui ütleme sada aastat tagasi (samuti tüvitekstides kirjas). Üldse on vägivaldseid kuritegusid praegu vähem kui sadakond aastat tagasi.

    Lugesin just eile ühest vägistamisvastasest kampaaniast, mis tundub, et oli edukas, igatahes langes seal piirkonnas vägistamiste arv 10%.

  18. notsu said, on 10/01/2013 at 03:42

    whee, pool päeva enam vähem nonstop nutnud. vähemalt ei saa öelda,et elu värvikas ei oleks.

  19. tavainimene said, on 10/01/2013 at 06:26

    Veel kord, mul on kahju.

  20. merione said, on 10/01/2013 at 07:59

    notsu, tahtsin Sulle kohe eile, peale seda postituste rida, toetust avaldada, aga oma häbiks tunnistan, et kohe ei julgenud. Ju põen oma kooli-aega siiamaani, mis praegu üritades objektiivse pilguga vaadata, ei olnudki see kõige-kõige õudsem. Enam-vähem kõik, kes on kunagi ise koolis käinud, ju peaks teadma, mis moodi asjad võivad olla. Leian küll, et Sul on täiesti õigus, asjade paremaks muutmine võiks olla põhimõtteliselt võimalik, ei tohiks olla vaikivat eeldust, et nii see loomariigis käib ja on alati käinud.
    Mu enda lapsed on keskhariduse omandanud praeguseks ja mõlemad said pealt näha sellega ~ päris valutult ~ toime, no vähemalt minust paremini küll, mida võib ju edasiminekuks pidada, vähemalt isiklikust vaatepunktist vaadates, aga ikkagi tundsin muuhulgas ka kergendust, kui neile lõputunnistused kätte anti ja oli kindel, et vähemalt üks mure on nüüd vähem, ega kerki tõsisemas võtmes enne võimalikuks vanavanemaks saamist päevakorda.

    • notsu said, on 10/01/2013 at 17:39

      Ma võin oma viimase aasta kogemustest öelda, et ära karda. :)

      Ma tean küll seda tunnet, et “kui ma räägin, hakkab see kõik uuesti peale, sest siis saavad kõik teada, et mul ei tohi olla lasta ja et minu sõber ei tohi olla,” aga nagu mu elukaaslane kogu aeg meenutab, kogu elu ei ole põhikool. Päris elus sinusse üldiselt ei hakata halvasti suhtuma, kui saadakse teada, et sul on kunagi pahasti läinud.

  21. Rents said, on 10/01/2013 at 15:10

    Mulle ka kool ei meeldinud ja ma ei saa öelda, et mind oleks otseselt kiusatud. Kutsuti vahepeal mõne lolli nimega vms, aga ma ei liigitaks seda päris kiusamise alla. Koolis häirisid mind hoopis muud asjad. Esiteks see, et ma olen suhteliselt valiv inimeste osas, kellega ma rääkida viitsin – ja see ei käi üldiselt selle põhjal, kas inimene on minu vastu sõbralik või mitte, vaid kui inimene tundub mulle ikkagi igav (see on kõige olulisem, huvitav loll on vähemalt huvitav, temaga võib olla lõbus aega veeta*) või loll või nõme, siis ma lihtsalt ei viitsi temaga rääkima minna. Kui ta on minu vastu alati sõbralik olnud, siis ma ei ütle talle muidugi halvasti ja ehk luban isegi vahel enda pealt maha kirjutada, aga mul on jätkuvalt igav ja ma ei viitsi lihtsalt ajaveetmiseks temaga suhelda. Oli muidugi ka minust targemaid, aga ma eeldasin, et ju neil oleks igav minu möla kuulata, nii et ma lasin neil rahulikult raamatut lugeda.

    Teiseks oli mul tunnis igav. Ei pea olema eriline geenius, et meie tavakoolis igav hakkaks ja õpetajad (enamasti) ei viitsi eriti nendega tegeleda, kes teistest kiiremini valmis saavad. Ma oleksin võinud matemaatikas tunduvalt kaugemale areneda, mul olid seal head hinded, ma sain hästi aru, aga mul ei olnud piisavalt sügavat huvi, et iseseisvalt kodus midagi juurde lugeda ja koolist saadeti olümpiaadidele küll, aga ega keegi tunnis midagi juurde ei viitsinud teha. Kehvematele kulus liiga palju aega ära.

    Nii et esimesed 9 aastat käisin ma koolis ja lugesin raamatut. Lugesin raamatut kirjanduse tunnis, matemaatika tunnis, keemia tunnis, inglise keele tunnis. Kui õpetaja üritas mind ootamatu küsimusega vahele võtta, vastasin õigesti ja lugesin edasi. Üldiselt nad rohkem ei torkinud, sest muidu oleks pidanud ju minuga tegelema, lisatööd andma vms. Nii et põhikoolis sain ma palju lugeda, aga ma ei tea, kas see on ikka kooli esmane ülesanne. Gümnaasiumis oli juba sõpru ka, aga tollal viitsisin ma koolis tunduvalt vähem kohal käia, sest ma olin avastanud, et huvitavad asjad saan ma kodus omaette tunduvalt kiiremini selgeks (kellegi lollid küsimused ei ole takistamas) ja mittehuvitavatest ma ometigi ei tahagi rohkem teada, kui nelja jaoks vaja on (ja selleks ei ole eriti palju vaja). Jah, kindlasti sain ma targemaks, aga minu jaoks jäi gümnaasium siiski mingiks asjaks, mis on vaja ära teha, et ülikooli saaks minna ja päriselt huvitavaid asju õppida. Või see ongi selle point, et siis noored ei joo linna peal?

    * siin on ka vastus küsimusele, miks inimesed minu blogi loevad

  22. Rents said, on 10/01/2013 at 15:16

    Ahjaa, kuskil tõstati ka küsimus, et miks suur osa nohikutest on ebapopulaarsed, kuigi nad on targad. Nad ju saavad ometigi aru, et kui sportlased ja niisama joodikud on populaarsed ja nohikud mitte, siis populaarseks saamiseks tuleks lihtsalt raamatutest ja Discoveri channelist loobuda ja veidi trenni teha ning vaikselt õllejoomist harjutada, et esimese klaasi peale ära ei vajuks. Tuleks riietuda litsakamalt või moekamalt ning hüljata oma senine riietus. Miks nad seda siis ei tee?

    Jah, nõustun, osad ei julge end muuta või arvavad, et ei saa hakkama, sest enesehinnang on madal. Aga tegelikult valdav enamus EI TAHA. Neile meeldib see, millega nad tegelevad ja näiteks see faking malering ongi neile tegelikult olulisem kui see, mida jalgpallimeeskonnakapten neist arvab. Nad lihtsalt ei taipa seda alati ise, enne kui keegi nende käest ei küsi, et miks sa siis ometi maleringist ära ei tule ja litsi moodi riietuma ei hakka? Ja kui inimene juba kord jõuab arusaamale, et halleluuja, mind tegelikult ju ei koti! (või kotib, aga mitte piisavalt, et end muuta – mis lihtsustatult tähendab siiski, et no eriti ei koti), on tal edaspidi tunduvalt lihtsam elada. Kohe hea ja rahulik. Minu elu on teinud tunduvalt lihtsamaks see, et mu isa ütles mulle algklassides, kui mul paha tuju oli:”Sa ju tead, et kui keegi sul ikka väga sita keema ajab, saad sa alati püsti tõusta ja minema minna. Keegi ei sunni sind midagi tegema.” Ma olen TERVE ELU elanud teadmisega, et mul on valik ja see, kui ma minema ei kõnni, on minu enda otsus. Teeb ausalt öeldes elu kergemaks küll.

    • notsu said, on 10/01/2013 at 17:09

      oot, sa oleks saanud algklassides niisama lihtsalt minema minna või? Minu algkooli ajal jälitati popitegijaid miilitsaga.

  23. Rents said, on 10/01/2013 at 17:22

    Niisama lihtsalt ilmselt poleks saanud, aga selles mõttes, et kui keegi oleks mulle halvasti öelnud ja ma oleksin selle peale minema kõndinud, oleks vanemate tugi olemas olnud.

    • notsu said, on 10/01/2013 at 17:30

      oot, kuhu sa siis oleks kõndinud? lihtsalt koolimajast välja või?

      Tänapäeval pidi olema isegi nii, et koolimaja uks on lukus ja turvamees valvab, et keegi välja ei pääseks.

    • notsu said, on 10/01/2013 at 17:33

      Muide, ma teadsin, et mul oleks vanemate tugi, aga nii, nagu ma ennast tookord tundsin, ei olnud ma suuteline neile sellistest asjadest rääkima. Esiteks ei olnud ma üldse võimeline neist rääkima enne tänavust aastat – lihtsalt sõnad ei tulnud suust välja, mis on minu mölapidamatuse juures haruldane :D; teiseks tuli mul paljalt sellele mõeldes silma ette kujutluspilt, et nad kurvastavad või muretsevad ja see tundus veel ebameeldivam. no ma ju teadsin, et nad tahavad, et mul läheks hästi. ma tegin sellest järelduse, et mul tuleb teeselda, et mul läheb hästi.

    • notsu said, on 10/01/2013 at 17:36

      üks vahe võib olla ka selles, kui ränkade asjadega tegemist on. sellest, et keegi ütleb lihtsalt halvasti, on lihtne rääkida. Sellest, kui mind veendakse päevade, nädalate, kuude, aastate kaupa, et mind ei tohiks üldse olemas olla, on raskem.

    • väga väga naine said, on 11/01/2013 at 13:48

      No minu ema ikka oli väga seda meelt, et kooli on vaja minna.
      Sest noh, ma ikka kõndisin korralikult minema väga sageli. S.t. hommikul uitasin tund aega ringi, kuni rahvusraamatukogu lahti tehti, ja siis käisin seal lugemas päev otsa.
      Puudusin nii palju, kui vähegi sain, teesklesin haiget, või lihtsalt tõmbasin teki üle pea ja lootsin, et keegi enne tööleminekut ei märka, et ma pole välja läinud.

      Ta miskipärast ei arvanud, et nii võiks =P

  24. iibis said, on 10/01/2013 at 22:37

    Püsilugeja ja samaaegselt õpetaja olles tunnen, et peaksin midagi ütlema. Et teate, maailmale on vaja ka vangivalvureid, tapamajatöötajaid ja õpetajaid. Või seda kõike lugedes tundma, et mina homme tööle ei lähe, kuna keeldun olemast osake nii vägivaldsest süsteemist.

    Ma ise ei tundnud samuti end koolis hästi. Aga ma olin raske murdeeaga, ma ei tundnud ennast kodus ka hästi. Probleem, ma arvan, oli minus. Kool – ma ei tea, ma vist ei võtnud seda liiga tõsiselt.

    Praegusel ajal saab õnneks lapsi kodus õpetada.

    Või ma lihtsustan kõike lubamatult?

    Minu jaoks on vägivaldse süsteemi võrdkuju hoopis haigla. Ma ei suutnud näiteks täiskasvanuna neelata sondi, sest protseduur oli minu jaoks vägivaldne. Oma esimese sünnitust kogesin samuti alandavana, seda nii vaimselt kui füüsiliselt. (Viimase lapse sünnitasin seetõttu kodus.)

    • väga väga naine said, on 10/01/2013 at 23:02

      probleem oli sinus, minus, notsus, minu sajas sõbras ja sugulases – üle 50% tuttavatest kohe kindlasti kannavad koolimälestusi kui koormat, mitte rõõmu… aga kool on süütu, kool on hea mõte, lihtsalt, noh, need viletsad lapsed kahjuks ei sobi sinna?

      Kas sa TÕESTI usud seda?
      Siis sa vbla tõesti ei peaks tööle minema homme.

    • notsu said, on 10/01/2013 at 23:32

      Muide, õpetajate kui niisuguste vastu ei ole mul midagi. ja minu arust ei ole siin ka keegi õpetajate kui niisuguste kohta midagi halvasti öelnud.

      Vastupidi, põhihäda oli selles, et nende kohalolekut oli liiga vähe. Nii otseses kui ülekantud tähenduses.

      Otseses tähenduses: liiga palju oli seda aega, kui lapsed olid üheskoos kuskil kinni, aga täiesti järelevalveta. Tehku, mis tahavad. Olgu või selliseid asju, nagu hiljutistes lekkinud videotes.

      Ülekantud tähenduses: võib öelda, et mõne õppeaine peale oli nagu õpetajat liiga vähe. Kas sellepärast, et ta ei olnud oma ülesannete kõrgusel ja tglt ei olnud temast õpetajat, või sellepärast, et lülitas ennast automaatpiloodile ja oli ise mõtetega mujal.

      Need tunnid, kus õpetaja oli kohal ja täie eest väljas, olid head ja kannatusevabad.

    • notsu said, on 10/01/2013 at 23:33

      Aga koolimälestuste kohta, jah… tüüpiline vastus, mis ma saan, kui kelleltki ettevaatamatult küsin, et mismoodi sul koolis oli, on “ma ei taha/suuda sellest rääkida”, plõks suu kinni. Justkui oleks äsjasurnud sugulase kohta küsinud vms.

    • notsu said, on 10/01/2013 at 23:36

      no ja Iibis, ei ole välistatud, et sa olid üks neist, kellel vedas vähevägivaldse kooliga. Kui sind ei ole iga päev löödud ja mõnitatud, siis loe ennast lotovõitjaks. Ja muidugi on sul siis väärtuslik kogemus, milline on üks hea kool ja mis seal tavalisest teisiti korraldatud oli, et see erilisi kannatusi ei lisanud.

      Ja mis murdeiga? mina ei räägi murdeeast. Puhas põrgu oli 10-11-aasta vanuses, natuke hakkas ära keerama juba kolmandas klassis, tähendab, üheksaselt.

    • notsu said, on 11/01/2013 at 00:15

      üks asi veel.

      Mul ei olnud asi selles, et “ma ei tundnud end koolis hästi”. Enesetunne on ikka vahel nii, vahel naa. Ma ei tunne ennast praegu eriti hästi, aga välised asjaolud lasevad elada küll.

      Mul on asi selles, et minuga tehti seal konkreetselt halbu asju, mida mul ei ole hiljem ega varem tulnud õnneks enam kunagi kogeda. Asju, mille puhul ei saa üheltki inimeselt oodata, et ta end hästi tunneks, ükskõik kui rõõmsameelne ja tasakaalukas ta on.

    • notsu said, on 11/01/2013 at 00:23

      Sarikommentaator strikes again.

      Toon ühe utreeritud näite selle kohta, et see, mida mina ja väga väga naine õieti öelda üritavme, ei ole “õpetajad on mölakad”:

      Oletame, et keegi kritiseeriks siin foorumis karmilt neid briti vanemaid, kes oma lapse surnuks piinasid. Ma arvan, et sellisel juhul oleks imekspandav, kui head ja toredad lapsevanemad reageeriks: “maailmale on vaja ka vangivalvureid, tapamajatöötajaid ja lapsevanemaid” või “ma pean nüüd mõtlema, kas ma tohin oma lapse endale jätta, või peaksin ära andma.”

      Ühesõnaga, kui see konkreetne lapsevanem ei piina oma lapsi surnuks, ei pea ta sellist kriitikat enda pihta käivana võtma.

    • notsu said, on 11/01/2013 at 03:04

      kas nt selle poisi kogemuse kohta saab öelda, et asi on selles, et “ta ei tunne ennast koolis hästi”?

      Tähendab, kindlasti ei tunne ta ennast hästi, aga kas tõesti on põhjus tema isikuomadustes ja murdeeas?

    • notsu said, on 11/01/2013 at 04:17

      apropoo, väga väga naine, sa võiksid siiski Iibisele jätta õiguse omaenda koolikogemust ise hinnata. kui ta ise on veendunud, et tal oli nagunii igal pool halb olla, vahet pole, kus, siis järsku oligi. Me ju teame isegi neid erandeid, kellel oli tore kool, vabalt võib olla, et ka mõnes toredas koolis on inimesel raske murdeiga ja üldiselt kehv olla.

    • väga väga naine said, on 11/01/2013 at 13:40

      Võin jätta =)
      Lihtsalt ma lugesin välja ridevahelise üldistuse, et kui tal oli igal pool halb ja asi oli tas endas, siis ilmselt ongi asi lastes, mitte oludes.

  25. notsu said, on 10/01/2013 at 23:48

    ning lisan, et Aidi Valliku ja õpetajatest tuttavate kommentaarides on mulle jäänud mulje, et praegune koolisüsteem ei ole kuigi hea ka õpetajate vastu. ERITI kui tegemist on vastutustundliku õpetajaga, kes tahab ka päriselt midagi õpetada.

    Jälle, väikesed koolid on selle koha pealt paremad, a neid tahetakse kinni panna. :(

  26. notsu said, on 10/01/2013 at 23:53

    mul on muidugi ka väga hea kriteerium, mille järgi otsustada, et koolis oli palju halvem olla kui kodus: kui ma olin haige või oli puhkepäev, siis ma ei kartnud üles ärgata.

  27. notsu said, on 11/01/2013 at 01:11

    Muide, kogu selle kriitika mõte ongi minu arust see, et kriitikud peavad kooli ja õpetajaid iseenesest vajalikuks. Muidu poleks ju probleemi, lapsi pole keelatud koduõppele jätta.

    Vähemalt mina olen loopinud laiali ka mitu näidet töötavatest variantidest ja ootaks huviga ka teiste omi. Iibis, kui näiteks see kool, kus sa ise tööl käid, on selline, kuhu lapsed ei karda hommikul minna (ma Ei pea siin silmas asju stiilis “kodune töö on tegemata” või “äkki kontrolltöö läks halvasti”, eks ole, vaid pigem hirme à la “äkki keegi näeb mind”), siis oleks väga kasulik, kui sa räägiks, kuidas seal on ja kuidas see on saavutatud.

    • notsu said, on 11/01/2013 at 04:51

      no ja Tavainimese lingitud koolikriitiline artikkel oli nagunii ühe õpetaja kirjutatud. Pooled minu andmed tänapäeva koolidest on samuti õpetajate käest saadud, kas tuttavatelt või veebi pealt (vt Aidi Valliku blogist selle kohta, kuidas ta süsteemi tõttu läbi põles, ma eespool juba linkisin, <a href="http://aidivallik.wordpress.com/2012/03/09/opetajatest-streigist-koormusest/"lingin siin veel). Nende antud info oli üks peamisi põhjuseid, miks ma õpetajate streiki pooldasin.

      Nii et süsteemikriitika ei tähenda õpetajate vihkamist. Eriti kui minu kriitika, mis käib konkreetselt vägivalla kohta, kordab pidevalt üle, et klassid on liiga suured ja õpetajaid laste kohta liiga vähe ja õpetajatel liiga suur koormus.

    • notsu said, on 11/01/2013 at 04:52

      link sai koledasti: uuesti link Aidi Valliku blogisse.

  28. merione said, on 11/01/2013 at 09:09

    Jah, ma arvan ka, et pisut on ikka kõik loterii , kuidas veab kooliga õpetajatega, klassikaaslastega., see tähendab, ma olen jällegi notsuga kõiges nõus. Ja ma usun, et Iibis, kelle blogi ma alati loen suure rõõmuga, on väga hea õpetaja ka, ega mu endagi koolis mingid koletistest õpetajate kollektiiv koos polnud.
    Aga pakun, selleteemalist arvatavasti üsna suures osas autobiograafilist ilukirjandust välja, Margaret Atwood on kirjutanud suurepärase raamatu “Kassisilm”, nii et kes pole lugenud, siis tasuks küll, kui kooli-aeg ikka veel ängi tekitab. lugesin ise tükk aega tagasi, nii et ei mäleta just, palju seal õpetajatest juttu oli, ilmselt väga vähe. Suurem rõhk on ikka laste omavahelistel suhetel. Atwood on ka oma teistes raamatutes seda teemat käsitlenud päris palju.
    Siis on muidugi see popp prantslane, kelle nimi meelde ei tule ja tema üpris kuulus ja ülimõjus ülevõlli romaan, , kus kahest vennast vanem, kes on teadlane, lõpuks inimsoo heaks ja surematuks muutis. See kirjanik küll paistis arvama, et koolivägivald on ainult poiste omavaheline teema ja tüdrukud on vaid õrnad, kaastundlikud lillekesed. Mis on ilmselt siis seletatav sellega, et ta ise postekoolis käis. Ja muidugi ongi poiste omavahelised arveteklaarimised füüsiliselt jõhkramad (no vähemalt vanasti olid) naised on aga jällegi looduse poolt juba vintskemad määratud olema, no näiteks, räägi neile palju tahes, et ega nad midagi väärt pole või jäta niisama tunnustusest ilma, ikkagi elavad nad enamasti selle üle, olgu siis pärast rohkem või vähem traumeeritud.

    • merione said, on 11/01/2013 at 09:10

      vabandan kirjavigade pärast

    • merione said, on 11/01/2013 at 10:14

      ütlesin: “ega mu endagi koolis mingid koletistest õpetajate kollektiiv koos polnud.”
      lisan, ka mu klassikollektiiv ei koosnenud koletistest. Kooliks aga olin ise mõnevõrra halvasti ettevalmistatud küll, peale selle veel introvert. Ja tegelikult on mul ikka häid mälestusi ka, aga mingite paremate kõikvõimalike asjaolude kokkulangemisel oleks neid võinud olla märksa ja märksa enam, ma leian.

    • merione said, on 11/01/2013 at 19:17

      raamat on siis http://www.varrak.ee/product/3217/ Elementaarosakesed, Houellebeco

    • Rents said, on 11/01/2013 at 19:49

      Mulle tundus see raamat üldse veidi… Ei tahaks öelda nii millegi kohta, mida kõik puhtaks kullaks peavad, aga eluvõõras? Või vähemalt, et autor on armastuses ja sõpruses üsnagi pettunud, saanud tunda ainult elu karmimat poolt?

  29. merione said, on 11/01/2013 at 09:27

    Ütleks veel pessimistlikult, et kuigi ma pole lugenud ei notsu linke ega tea täpsemalt, millest täpsemalt algne lugu üldse ajendatud oli, ei usu ma tegelikult väga positiivsetesse arengutesse. Koolid tehakse suuremaks, klassid ka, sest põhiline on ökonoomsus. Õpetajate koormust ei vähendata vaid suurendatakse, sest töötagu siis rohkem, kui tahavad rohkem palka saada, no nagu kõik teisedki, eks ole. Hariduse kvaliteedi muutuste koha pealt ei oska midagi arvata, aga väga rumal oleks küll jätta ilma inimene, olgu hoolimatusest, rumalusest või tahtlikult ilma võimalikult heast haridusest, mille omandamiseks ta suuteline ja tahteline on. Aga kardan täiesti reaalne, peaasi, et oleks raha kokku hoitud ja oma laps haritud saaks. Mingit positiivste programmi mul muidugi ka seejuures pole välja pakkuda.

  30. merione said, on 11/01/2013 at 09:36

    ühesõnaga, mu kommentaarisarja lõpetuseks tuleb vist tõdeda, et Mad Maxil on õigus, pole mõtet lapsi saadagi :P No muidugi ma ei mõtle ennast vaid ikka nooremaid naisi, kel lapsi pole veel. Ja seda ei maksa ka eriti tõsiselt võtta. Kui ikka tahtmine on, siis võib ikka proovida. Kukub välja, kuidas kukub, paar inimest Kõiksuse seisukohast juurde, ei muuda midagi, aga endal võib ikka mõnevõrra lõbusam olla.

  31. notsu said, on 11/01/2013 at 19:57

    Tahaks lisada oma mälestuse selle all-lõime otsa, mis rääkis sellest, kas on võimalik lihtsalt minema minna – ma arvan, et siit alt on uusi kommentaare lihtsam üles leida. Lõim ise on siin.

    Väga väga naine kirjeldas, et “ma ikka kõndisin korralikult minema väga sageli. S.t. hommikul uitasin tund aega ringi, kuni rahvusraamatukogu lahti tehti, ja siis käisin seal lugemas päev otsa.
    Puudusin nii palju, kui vähegi sain, teesklesin haiget, või lihtsalt tõmbasin teki üle pea ja lootsin, et keegi enne tööleminekut ei märka, et ma pole välja läinud.”

    ma tegin tegelikult sama. Kõigepealt olin haige; kui terveks sain, siis tegin näo, et lähen kooli, tegelikult uitasin Tallinna looduskaunites äärelinnades. Ma vedasin niiviisi mitu nädalat koolivaheajani välja; läksin kavalalt tunnistuste jagamise ajal kohale, ütlesin, et haige olin, aga arstitõend jäi koju, ja sain ka tunnistuse koju viia.

    Ja pärast vaheaega jätkasin muidugi samas vaimus, sest siis ei julgenud ma juba sellepärast tagasi minna, et see arstitõendi-vale oleks välja tulnud. Millalgi oli isegi veel lihtsam, sest ema oli haiglas ja ma sain isegi kodus päris palju olla.

    Kokku tegin vist poolteist kuni kaks kuud poppi. Ei saa öelda, et vanemad oleks arvanud, et õigesti tegin.

    Teiseks omandasin ma oskuse endal palavikku esile kutsuda. Trikid villase soki ja kuuma joogiga on algajatele. ma suutsin endal puhtalt tahtepingutusega 37,2 üles ajada.

    Kahjuks lakkas ema millalgi selliseid minipalavikke tõsiselt võtmast.

    Tavaliselt tegelesin muidugi lihtsalt eskapismiga. Kujutasin ette, et olen kuskil teises reaalsuses; kooliõuduses üritasin ennast oma tunnetest distantseerida. Ja ootasin õhtuti, kuni vanemad magama jäävad ja lugesin nõrkemiseni, sest oli tunne, et kui ma magama lähen, siis olen ma andnud järgmisele päevale loa tulla, aga ma ei tahtnud, et järgmine päev tuleks.

    Mis praktikas tähendas, et ma olin kogu põhikooli aja totaalselt alamaganud, sest mul tuli kooliminekuks kell kuus ärgata – Moskva aja järgi, mis tähendab, et vööndiaja järgi tegelikult kell viis.

    Järgmise päeva vältimatu saabumise kehastus oli see, kui ma kuulsin mööduva elektrirongi häält, see tuletas meelde, et kohe-kohe tuleb endal selle rongi peale minna ja kooli sõitma.

    Mul tuleb siiamaani elektrirongi häält kuuldes väike hirmuhoog. Noh, see tunne, et seest läheb õõnsaks ja kogu keha tõmbub külmaks.

    • notsu said, on 11/01/2013 at 20:00

      Teine asi, mille peale mul tuleb hirmuhoog ja jalad värisema hakkavad, on see, kui tuleb kuskil kambast lastest või noorukitest mööda minna.

      Pean sundima ennast jalga jala ette panema, üritan hingamist normaliseerida ja kuidagi vähegi normaalse inimese moodi käituda ja mõelda “ma olen suur… nad ei saa mulle midagi teha… ma olen suur… nad ei saa mulle midagi teha”, aga tunnen ennast tegelikult nagu see hiir, kes palus ennast tiigriks muuta, mis osutus veel raskemaks kui hiirolemine, sest ta ei saanud enam kassi eest urgu peitu minna.

    • e. said, on 11/01/2013 at 22:56

      ohoo, ma polegi ainus, kes ka täiskasvanuna noorte nolkide kampasid kardab…

  32. merione said, on 11/01/2013 at 21:17

    mina olen ka poppi teinud ühel õppeaastal, vist viiendas klassis, täpseid kordi ei mäleta, aga ehk 3 – 4 päeva See oli lihtne, tuli vaid teha nägu, et lähed kooli ja oodata nurga taga, kui vanemad olid tööle läinud. Läksin koju tagasi ja tundsin end väga hästi.seejuures :) Üle päeva ma ei teinud järjest kunagi, nii et see pole iial välja tulnud. Poleks arvanud, et see nii levinud oli või on? Aga mis siis saab nõrgemate õpilastega, kes samamoodi teevad. Äkki polegi imelik, et poiste koolist väljalangemine nii suur on.
    Palavikku olen ka proovinud tekitada, pannes kraadiklaasi vastu põlevat lambipirni, kraadiklaas purunes muidugi, aga tol päeval lubati mul ikka koju jääda.
    Kahetsen ise vist kõige rohkem, et ma ei söönud korralikult, hommikul harilikult ei söönud, lõuna ajal koolis ka mitte põhikoolist vist suurema aja, kuigi raha oli mul tegelikult makstud, aga ma ei läinud sööma, ma ei mäletagi päris täpselt enam, miks just, igal juhul oleks pidanud minema, mitte kella kahe-kolmeni söömata olema, mil sai poest saiakest osta. Üheksandas klassis, kui teistel inimestel hakkab normaalne kooliaeg pihta, hakkasid mul päris tõsised toitumishäired, olin mitmeid päevi järjest ja järjest söömata. Kuigi, mingit põhjust selliseks nälgimiseks ei olnud ju, ma polnud sugugi ülekaaluline. Ma ei tea enam, mis mul arus oli.õieti Igatahes ütles mul tervis lõpuks nii või teistsugustel põhjustel päris üles, ma ei suutnud keskenduda enam ja keskkool jäigi tookord pooleli. Lõpetasin hiljem õhtukooli. Ma ei süüdista kooli selles, vähemalt praeguse pilguga vaadates ei juhtunudki tol mulle viimaseks jäänud õppeaastal päeva-õppes vähemalt väliselt õieti midagi mainimisväärset. Tegelikult läks mul isegi hästi, mõnes mõttes. Ju mu täiskasvanuks saamine käis siis eriti raskelt.
    Võõraid lapsi kartsin ka natuke alguses, ma mäletan, kui oma lapsele lasteaeda järgi läksin vahest päevasel ajal ja nad ümberringi uudistama tulid. Aga no ma sain ise ka aru, et see on üsna naeruväärne :) lapsed olid tegelikult nii armsad, see läks mööda.

    • notsu said, on 11/01/2013 at 21:30

      Ma olen tänapäeva laste veebijuttudest aru saanud, et osa ei käi söömas, sest nad kardavad. Maksavad söögiraha ära, sest vanematele tuleb mulje jätta, et kõik on korras, aga tglt peidavad ennast söögivahetunni ajal kuskil peldikus ja nälgivad.

      ma olin üldiselt nii korralik, et ei tulnud selle pealegi, et mitte sööma minna, kuigi kartsin. Ma saan aru, et see korralikkusejutt on pika popitegemisega vastuolus, aga oli nii, noh. Kuigi mine tea, äkki oli asi hoopis selles, et mulle on eluaeg kohutavalt süüa meeldinud, vbla hea isu kaalus hirmu üles.

      A kuidas sul õnnestus ühe päeva kaupa poppi teha ilma vahele jäämata? Meil taheti pmst ka ühepäevase puudmise pärast vähemalt lapsevanema tõendit.

      Ma olen hilisemas elus kohanud päris palju neid, kes on õhtuka lõpetanud ja vat see õhtukoolindus paistab küll olevat üks osa koolisüsteemist, mis töötab. Ma siiamaani pole näinud kedagi õhtuka lõpetanut, kes selle kohta halbu sõnu räägiks. Kõik kiidavad, et näe, aitas mul hariduse omandada ja õhkkond oli hea ja…

      Võõraste laste hirmust olen ma ise kõige paremini üle saanud sellisel budistlikul moel, et ma mõtlen, et tegelikult väärivad nad ju kaastunnet. Tähendab, selleks oli vaja rohkem inimestega suhelda. Kui ma vanasti arvasin, et ma olen mingi eriline friik, kellel nii halb oli, siis hiljem selgus, et peaaegu igaüks, kellelt ma küsin, on midagi sellist läbi elanud (peamiselt põhikoolis, mitte keskkoolis). tegin sellest järelduse, et lapsed, keda ma tänaval näen, üldiselt kõik kannatavad kohutavalt ja et seega võiks ma nendega hoopis solidaarsust tunda.

  33. notsu said, on 11/01/2013 at 21:36

    Mul hakkab tekkima selline kokkuvõte, et laias laastus on koolis halb nendel lastel, kes on usinad ja õpihimulised nohikud, sest esiteks on see teiste laste silmis väga ebalahe ja teiseks võtavad nad ebaõiglaste õpetajate tõmblemist (vt väga väga naise blogist – ennustamatu sõimamine, mille vältimiseks ei saa midagi ära teha) rohkem südamesse (kui lapsel on poogen, kui hästi ta õpib, või kui ta eriti ei pingutagi, siis see ei pruugi nii suurt traumat tekitada). Ja neil on seal halb objektiivsetel põhjustel, mitte mingi müstilise “enesetunde” pärast.

    Lahedatel lastel, kes rohkem joovad ja vähem õpivad, on koolis parem olla, aga nad pudenevad sealt jälle paraku rohkem välja.

    Neis heades koolides, kus ei teki seda “youth owned” kultuuri, on asjad paremad mõlema jaoks: ühest küljest saavad nohikud rahus õppida, teisest küljest aitab valitsev õppimismentaliteet ka vähemnohikutel koolis püsida.

  34. Rents said, on 11/01/2013 at 22:04

    Põhikoolis meil vist taheti küll vanemate tõendit, aga põhikoolis ei tundnud ma ka veel hirmsat vajadust puududa. Mind ju tegelikult põhimõtteliselt ei kiusatud, st süstemaatilist pidevat vägivalda (ei vaimset ega füüsilist), minu suhtes ei olnud. Mul oli ajendiks rohkem igavus, tüdimus, üldine koolistress (meil oli põhikool gümnaasiumiga ühes majas, see lärm väsitab kohutavalt). Bioloogiaõpetaja ütles kunagi selle kohta, et mõne inimese puhul on näha, et nad vajavad vahel puhkamiseks mõnda lisapäeva – no ma olen lihtsalt selline, tööhoos teen need lisapäevad jälle kolmekordselt tasa. Gümnaasiumis oli selline klassijuhataja, kes eriti puudumistõendeid oluliseks ei pidanud, kui hinded korras olid.

    Teiseks, mina usun siiralt, et vägivald on lahendus. Suuremas pildis muidugi mitte, aga konkreetselt ühe indiviidi jaoks on see lahendus. Kui keegi oleks mulle päriselt, FÜÜSILISELT liiga teinud, oleks juhtunud nii, et ta oleks näiteks libisenud ja trepist alla kukkunud. Oleks ehk hiljem isegi kitse pannud, aga rohkem löönud ei oleks.Sellised ei ole piisavalt julged, et uuesti riskida. Olen kokku puutunud sellega, kuidas koolivägivalda kõrgemalt/tugevamalt poolt tuleva vägivallaga lahendatakse – KUI koolivägivallatseja päris hull ei ole ja kui ta usub, et järgmine kord saaks ta veel kõvemini (ja seda lahendust saavadki rakendada ainult need, kelle kehakeel selle niigi ilmselgeks teeb), ei tule ta rohkem lööma.

    Või ka samalt tasandilt. Venna klassis oli põhikooli keskel selline teema – mitu aastat istuma jäänud poiss kiusas nõrgemaid (= kõiki), trügis, noris jne. Nii poistega kui tüdrukutega. Aga üks väiksem poiss on nõrgem, aga kaks väiksemat poissi enam ei ole. Ja üks, kes on lasteaiast saadik enesekaitsetrennis käinud, on vähemalt samaväärne. Nii et kadus see kiusamine ära, kuigi poja ema ulus koolis, kuidas tema pojale liiga tehti. Muidugi tehti, sest verbaalsest suhtlusest see tainapea aru ei saanud, aga vägivallaga õppis päris kiiresti, et kui teist lööd, tulevad mitu tükki ja löövad sind kõvemini. Või kui varitsed üksiolijat ta koduteel ja talle tappa annad, saad ise veel kõvemini tappa, kui järgmine kord kooli nägu näitad. Ega kiusajad ilmaasjata ei vali nohikuid – nohikud on omaette, neil pole kambavaimu. See kiusaja oli lihtsalt haruldaselt loll ka veel.

    • notsu said, on 12/01/2013 at 06:23

      Rents, seni, kuni tegemist oli mingi ühe marginaalse vägivaldse lapsega, ei olnudki probleemi. Isegi kui ma talle alla jäin, oli kuidagi väga selge, et eks ta ise on tropp.

      Aga – ma ei mäleta päris täpselt – umbes alates kolmandast klassist on mul mälestused, kus mingi 7-10 liikmeline kamp piirab mu sisse ja hakkab selgeks tegema, kui vale ma olen, ja nõuab aru, miks ma selline olen. Sel juhul ei ole ka seda varianti, et ära minna, sest ring on ümber, noh.

      Ja isegi üksiku möödaminnes ründajaga oli mul see häda, et ma olin suhteliselt nõrk ja aeglane. Hajameelne, mõttega raamatutes ja tugevalt lühinägelik, eks ole.

      Mul oli siis alguses veel sõpru, aga nad ei pidanud sellele survele väga kaua vastu. sest mingist hetkest alates seadis see ka nemad pidevalt löögi alla ja kambakate ohtu. Kogu aeg igal pool ei saanud ju paarikesi koos käia, ei olnud võimalik oma trajektoori niimoodi kavandada.

      Muide, ka üldisemalt ei ole kindel, et vägivallaga vastamine alati töötab: kui ma vahel lapsemure portaali sirvin, siis on mõni ikka katsetanud vägivallale vägivallaga vastata ja tundub, et tulemused on umbes fifty-fifty. Mõnel läheb elu sestsaadik rahulikuks. Mõnd teist varitsetakse järgmisel päeval pärast kooli kümnekesi ja tambitakse ta läbi ja nii edaspidi kogu aeg. nIi et universaalset käitumismalli, mis töötaks, on siin vist sama vähe kui olukorras “kuidas käituda vägistajaga”.

    • notsu said, on 12/01/2013 at 06:29

      sellele, miks just kolmandas klassis ära keeras, ei oska ma kuigi täpselt vastata, aga ma kahtlustan ühe põhjusena meie klassijuhatajat, kes oli selline tavaline keskpärane noor tibi. Esiteks suht olematu autoriteediga, nii et mingit korda ta eriti hoida ei suutnud, teiseks tundub mulle, et tema oli esimene, kes mind imelikuks pidama hakkas ja ma kahtlustan, et see suhtumine levis lastele edasi.

      sest esimeses-teises klassis, kui elu oli OK, oli meil õpetajaks küll üks sama noor neiu, aga hoopis teisest puust, justkui õpetajaks loodud. Ta rääkis kunagi hiljem, kui me olime juba keskkoolis, et talle antakse alati kooli kõige halvema kuulsusega klass juhatada – ja et tema käe all on nad miskipärast alati päris head lapsed. Oma kogemuse järgi ma täitsa usun seda tema juttu.

      Gümnaasiumis ei tehtud ka meil puudumisest numbrit, aga gümnas oligi juba päris tore olla. Lõhnas juba natuke ülikooli järele, kuigi päris nii tore nagu ülikoolis veel ikka ei olnud.

    • väga väga naine said, on 12/01/2013 at 10:37

      No eks seal on inimtüübi erinevus ka. Kui ma loen, kuidas AbFab lihtsalt oli nii kuradi ülbe, et teda kardeti, mitte vastupidi, või kuidas Rents oleks lihtsalt turpi andnud, siis no teine võimalus üldse ei päde, sest kellele ma oleks kallale läinud? Mille eest? Et ta mind imelikult vaatas ja valis mind oma rahvastepalli võistkonda viimasena või?
      Aga muidugi olla nii kuradi ülbe, et mul on pohhui, oleks võinud olla küll. Ja seda ma täpselt ka teesklema õppisin. “Mind ei huvita, olen täpselt selline nagu tahan, mul on ka iseendaga väga huvitav, np.”
      Aga see, mis seal sees raske on, on see, et mind huvitas küll. Et need olid hapud viinamarjad, isegi kui ma mingil ajal seda endalegi ei tunnistanud, ja kivinägu varjas suurt soovi “Tee mulle pai!”.
      Kooliaja järelmina on mul ikka veel raske leppida sellega, et ma üldse kellelegi meeldida võin. Kuna ma olen natuke autist ja mul iseenesest, ilma nende üle mõtlemata, sotsiaalseid reegleid väga märgata ei õnnestu, tegin ilmselt mingil hetkel endale reegli, et inimesse kiinduda tohib küll, aga seda välja näidata või välja näidata, et kuidas mingi tema suhtumine või tegevus mind mõjutavad, on väga ohtlik. Kivinägu on ikka veel pidevalt ikka ees ja ma mõistuse ja jõuga võtan seda teadlikult maha periooditi – aga kogu aeg ei ole meeles, sageli läheb automaatne enesekaitsemehhansim töööle – ja kui palju ilusaid asju, inimesi ja hetki on seepärast olemata jäänud!

  35. Rents said, on 12/01/2013 at 13:37

    Ma olin ise see, keda rahvastepallivõistkonda enamasti eelviimasena või eeleelviimasena valiti. Viimane oleks vist olnud veits niru olla küll – eriti, kuna enamasti oli üks ja sama tüdruk viimane, sest ta mängis väga kehvasti. Mina, kui sündinud maailmaparandaja, kutsusin ta muidugi kohe esimese kolme hulgas oma võistkonda, kui mind vahel harva valima pandi, sest mind võit nii väga ei huvitanud. Aga kool tekitab paratamatult selliseid olukordi, kus keegi on vahel viimane – ja keegi on mingil alal alati viimane ja vahel tekitatakse talle tunne, et see on ülioluline (kuigi tegelikult oled sa kehv rahvastepallis või ei oska sokki kududa ja mitte kedagi ei huvita see, nii kui sa ükskord koolist välja astud). Õpilastele võimendatakse nende tühiseid vigu üle (ja keegi ei ole veatu) ja tehakse sellest maailmalõpp – ja seda teevad nii teised õpilased kui õpetajad. Ma olen tõsiselt kuulnud ÕPETAJA käest lauset “Sina ei saa küll kunagi mehele.” No andke andeks, sellised inimesed ja töötavad koolis? Selliseid väärtushinnanguid (et naise põhieesmärk siin elus on mees leida) hakatakse ühel hetkel õpetama minu lapsele?

    Aga see, et ma olen valmis end vajadusel rusikatega kaitsma, ei tee mind kellelegi meeldivamaks, see lihtsalt vähendab tõenäosust, et mulle pasunasse antakse. :D

    • notsu said, on 12/01/2013 at 17:43

      Lisan, et on veel võimalik ka see, et keegi teeb korra midagi kehvasti ja edasi on ta “ametlikult” viimane, ükskõik kui hästi ta sama asja edaspidi teeb.

      Ja isegi see, et tegelikult ei olegi midagi kehvasti välja tulnud, lihtsalt kuna tegemist on “imeliku” lapsega, siis eeldab näiteks õpetaja automaatselt, et ega sealt midagi head nagunii ei tule. Või on tegelikult hästi tehtud töö liiga ebastandardne.

      Selle kohta, kui suvaliselt keegi võib oskamatuse sildi otsaette saada, meenub see, kuidas kuulsad eesti kirjanikud tegid naljaviluks lõpukirjandit. Need läksid hindamisele koos õpilaste töödega. Suurem osa kirjanikke sai väga kesise hinde. Mati Unt sai minu mäletamist mööda “ühe” ja kukkus läbi, Mihkel Mutile heideti ette targutamist ja võeti punkte maha.

      Mul endal on “imeliku” sildi saamisest konkreetne mälestus laste laulukoorist, kus selle peale, kui abidirigent oli laululaste hindamisel (noh, et kes suudab üksi oma häält vedada ja kes sõidab teiste toel) hinnanud mind heaks lauljaks, ütles dirigent kuuldavalt: “ah Notsu või? no VÄGA huvitav.” Ühesõnaga, ta oli mind kehvaks lauljaks liigitanud mind ise kunagi eraldi kuulamata, puhtalt selle põhjal, milline ma välja nägin, ja nagu näha, ei suutnud seda arvamust kõigutada ka teise dirigendi hinnang, kellele ta ise oli andnud ülesande lapsi ükshaaval hinnata.

  36. merione said, on 12/01/2013 at 17:39

    Kuidas selle puudumistõendiga täpselt oli, ei mäleta enam, sest õudselt palju aega ka ju juba mööda läinud. Aga kõige tõenäolisem on, et kirjutasin ise. Vanemaks saades kirjutasin puudumistõendid alati ise, kuigi ma poppi ei teinud, vaid oli mingi muu põhjus puudumiseks olnud.
    Rahvastepallis mina ka loomulikult ei hiilanud, aga seda valimise asja pole mul vähemalt praegu enam eredalt meeles, olin ma viimane või ei olnud.
    “Elementaarosakeste” autorist ei oska ma midagi väga arvatagi, miski pärast on tema puhul minu jaoks olulisem just raamat, kuigi on väga palju teisi raamatuid, kus autor ja tema elu tunduvad raamatust palju huvitavamad. Raamat mõjus nagu sümbol, või ma ei teagi mis see õige sõna siin kohal oleks, juskui tugev ja võimendatud üldistus millegi kohta, oma ajastu vmt.
    Õhtukooli õhkond oli tõesti hea, aga ma käisin sel ajal tööl ka juba, kool oli üks päev nädalas ainult, nii et tempo oli päris kiire, näiteks matemaatikas, et jõuaks ikka kõike läbi võtta, inglisekeel oli üldse vabatahtlik, seda pidi mujale eraldi õppima minema, ja ma ei leidnud endas tookord piisavalt motivatsiooni. Keskharidus ise oli õnneks kohustuslik, muidu oleks võimalik, et mul poleks praegu sedagi.

    • notsu said, on 12/01/2013 at 17:44

      Keskharidus on kunagi kohustuslik olnud?
      See on uudis. Meile räägiti gümnaasium otsa “gümnaasium pole kohustuslik”, mis on variant käibelausest “kui ei meeldi, mine minema”.

    • lendav said, on 13/01/2013 at 12:37

      Kummalisel kombel ei küsinud keegi mu käest puudumistõendeid. Aga see oli kõik peale seda, kui ma 13 – aastaselt südamelihasepõletikku põdesin. Peale seda polnud aastaid vist ühtki nädalat, kus ma oleks terve nädala järjest koolis käinud. Vahel õnnestus emale selgeks teha, et halb on olla, vahel harva tegin salaja poppi. Mingit paberitega mässamist peale haiglast tulekut polnud. Ja koolis algasid tunnid tavaliselt sellega, et läksin õpetaja laua juurde ja ütlesin – nagu mantra – palun vabandust, ma ei teadnud, mis õppida oli, ma puudusin (olin haige). Ja ükski õpetaja ei köhinud ka selle peale. Senikaua, kuni mu hinded ikka neljad-viied olid, polnud probleemi. Meil oli õnneks selline klass, kus intelligetsust hinnati ja nohikuid eriti ei kiusatud – kõige aktiivsemad lapsed olid ise puruviielised. See tähendas, et ma olin keskmine ja – lihtsalt nähtamatu. Tasapisi, ajapikku arenes nähtamatusetunne tundeks, et kui mind pole olemas (mind ei nähta), siis pole mind vaja. Mitte kellelegi. Elu vaakumis.

      Ma ei arva, et see oleks ilmtingimata kooli viga, kui see oleks nii, oleksid kõik inimesed vigased, kes koolist läbi käinud. Aga midagi pole parata – kool on olnud ükskõik millise töökohaga võrreldes kõige õudsem ja laastavam kogemus. Üks asi, mida ma tõesti kooli süüks panen, on töötegemisharjumise hävitamine. Kooli ajal suutsin kuidagi veel hakkama saada kõigi nende mõttetustega, mida seal tegema (õppima) pidi, aga mu kannatlikkuse ja leplikkuse varud said seal absoluutselt otsa ja nüüd ei sunni mind mitte mingi vägi tegema asju, mille mõttest ma aru ei saa.

  37. merione said, on 12/01/2013 at 18:54

    nojah, vanal heal nõuka ajal oli mingi aeg, nii et teatud mõttes mul vedas. Muidugi, selle omandamine oli ka veidi lihtsamaks tehtud, kui päriskoolis, nii et tolle aegset õhtukooliaegset paberit võivad vabalt mõned inimesed ka seetõttu vähemväärtuslikuks pidada, aga paber on ikkagi paber. Lisaks sain tervislikel põhjustel veel vabastuse ka lõpueksamitest, ilmselt see tõttu näengi siiamaani unes, et olen ikka koolis, kohe tulevad eksamid ja ma ei oska midagi. Vahel tuleb unes meelde, et, oot ma ju sain ometi juba lõputunnistuse, miks ma ikka veel siin olen ja peaks vist kellleltki järgi küsima täpsemalt :P See oli Gorbatshovi aeg, tuli kuiv seadus, uutmine ja muud huvitavad asjad, mis praegu küll kuidagi asjasse ei puutu, aga mulle endale seoses tolle ajaga meelde tulevad. Ega päris niisama seda tunnistust siiski ka ei antud, tuli ikka käia kohal ja teadmiste olemasolu ka kontrolliti. Meie klassist näiteks mitte ühelgi poisil lõpetada ei õnnestunudki tol aastal küll vähemalt, kuigi nad olid täiesti intelligentsed ja korralikud inimesed kõik, tõesõna. Aga nad olid pereinimesed juba ka, kes lahutas, kel olid mingid muud probleemid ja üks poiss, kes oli kutsekast välja visatud, sest oli dire pojale ülbamise eest kolki andnud ja kes oli ise äärmiselt meeldiv inimene, läks miskipärast õudselt raksu ühiskonna ja ajaloo õpetajaga, ma ei tea täpselt põhjusi, teistega oli õps normaalne. Igatahes nagu mul meeles on, tema pärast tal see pooleli jätmine jälle aset leidis.

  38. Rents said, on 12/01/2013 at 21:34

    Nojah, mina ju veel eelmise semestri lõpus kirjutasin, kuidas terve semestri õpetaja miskipärast mõtles, et ma eriti hästi hakkama ei saa (kuigi sain) ja kui mul eksam lõpuks hästi tehtud sai, kommenteeris seda täiesti siiralt ja üllatunult:”Huvitav, kuidas sul eksam nii hästi läks, muidu sa ju ei oska.” Noh, sest hindest hoolimata ta ju TEAB, et ma ei oska – ei teagi, kas ta ootas, et vastaksin, et maha kirjutasin vms. Nii et see saadab meid läbi elu, lasteaias, koolis, ülikoolis ja ilmselt ka tööl.

    • notsu said, on 12/01/2013 at 22:06

      Selle vahega, et hilisemas elus ei ole sellistel hinnangutel nii kõva märgistavat jõudu. Vähemalt mulle tundub küll, et mõne napaka õppejõu hinnangut peavad ka teised üliõpilased napakaks hinnanguks. A kooliõpetaja hinnangu võivad lapsed naksti üle võtta. Oleneb klassi suhtumisest muidugi, aga igatahes on see oht suurem, nii et selles mõttes on kooliõpetajal oma sõnade eest suurem vastutus.

  39. notsu said, on 14/01/2013 at 01:51

    Midagi meeldivat kah: kuidas suht vähese raha eest (lauamängude abil) sai vahetunnid vähem vägivaldseks, peamiselt igavuse vähendamise teel. point in case: ega lapsed ei ole tingimata mingid kurjad värdjad, neil hakkab lihtsalt igav ja vanuse tõttu ei ole pidurdusmehhanismid veel nii tasemel, et vägivaldsemaid meelelahutusi ära põlata.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: