tavainimene

“Pilveatlas”

Posted in * by tavainimene on 01/01/2013

Raamat mulle lihtsalt meeldis, film oli aga suisa võimas. 

Ega ei oskagi midagi kommenteerida või analüüsida. Ahnus ja suuremeelsus, orjus ja vabadus, julmus ja kaastunne, reetmine ja vaprus — ning kõigi asjade alguse ja otsana muidugi armastus — ei teki ega kao, vaid ainult muutuvad ühest liigist teise. Isegi, kui ma seda ei usu, on selles midagi. Ja ammendavalt ära tõestada pole ju võimalik isegi Jõuluvana mitteolemasolu.

Pole see mingi koguperefilm. Vist mituteist minutit vaatasin ma omaenda silmalaugude sisekülgi ning püüdsin mitte väga detailselt ette kujutada, mis ekraanil toimub. Aga kõige pettumustvalmistavam oli lõpp. Tegelikult oli see lausa kriminaalne. Ei saa tekitada inimestes soovi muuta maailma paremaks kasvõi iseenese piisakese võrra ookeanis, kui lubad neile, et ükskõik kui suure jama nad kokku keeravad, saabuvad tähtede tagant Jumalad Masinates ja toimetavad nad hellalt ohutusse paika, kus nad surevad kõrges vanaduses ümbritsetuna arvukatest armastavatest järeltulijatest.

Advertisements

2 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. s11l said, on 01/01/2013 at 18:37

    Kuidas raamat siis lõppes?

  2. tavainimene said, on 01/01/2013 at 20:03

    Minu mäletamist mööda ei saadeta raamatus Mauna Kealt kosmosesse mingit signaali, Meronymi ja teiste Aimajate saatus jääb teadmata, Zachry jääb kiiritustõbisele Maale ning Sonmi salvestisest saab tema lastelastele ilus kuid arusaamatu mänguasi.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: