“Pilveatlas”

Raamat mulle lihtsalt meeldis, film oli aga suisa võimas. 

Ega ei oskagi midagi kommenteerida või analüüsida. Ahnus ja suuremeelsus, orjus ja vabadus, julmus ja kaastunne, reetmine ja vaprus — ning kõigi asjade alguse ja otsana muidugi armastus — ei teki ega kao, vaid ainult muutuvad ühest liigist teise. Isegi, kui ma seda ei usu, on selles midagi. Ja ammendavalt ära tõestada pole ju võimalik isegi Jõuluvana mitteolemasolu.

Pole see mingi koguperefilm. Vist mituteist minutit vaatasin ma omaenda silmalaugude sisekülgi ning püüdsin mitte väga detailselt ette kujutada, mis ekraanil toimub. Aga kõige pettumustvalmistavam oli lõpp. Tegelikult oli see lausa kriminaalne. Ei saa tekitada inimestes soovi muuta maailma paremaks kasvõi iseenese piisakese võrra ookeanis, kui lubad neile, et ükskõik kui suure jama nad kokku keeravad, saabuvad tähtede tagant Jumalad Masinates ja toimetavad nad hellalt ohutusse paika, kus nad surevad kõrges vanaduses ümbritsetuna arvukatest armastavatest järeltulijatest.