tavainimene

Lihtne elu

Posted in * by tavainimene on 16/11/2012

…tuleb kodanikuühiskonnal oma tahte teostamiseks ja surve avaldamiseks kokku kutsuda alternatiivne institutsioon…

Tsiteerides anonüümset netikommentaatorit: “Riik ongi kodanike ühiskonna institutsioon. Kui kodanike ühiskonna sees hakkab kodanikuühiskond alternatiiv- või paralleelriiki tekitama, siis läheb soperdamiseks.”

Nii et mina ei kirjuta kuhugi alla. Äärmisel juhul oleks ma nõus alla kirjutama petitsioonile, et alt laienevad püksid ometi kord moepilti ja kaubandusvõrku tagasi toodaks.

Aga tuleviku tarvis peaks kõigil juhtidel olema rahakoti vahel ID-kaardi, juhiloa ja elundidoonori kaardi kõrval veel üks väike kaardike, kus on kirjas kolm lauset:

1. On võimalik, et on tehtud vigu.
2. Alustame viivitamatult uurimist, kuhu kaasame erapooletuid eksperte.
3. Tulemuste selgumiseni on X teenistussuhe ajutiselt peatatud.

21 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. notsu said, on 17/11/2012 at 23:39

    mmm… ajaloolis-geneetiliselt on riik pigem edukast katusepakkumisest arenenud struktuur. mis kodanikud?

    • notsu said, on 18/11/2012 at 00:11

      PS: hakkasin huviga ajaloo peale mõtlema ja tundub, et kõik demokraatlikud institutsioonid, nt parlament, või õigupoolest ka demokraatiad on tekkinud soperdamise teel. Välja arvatud Islandil, aga sinna asujatel oligi uusasuka eelis eelis: rahulolematu seltskond sai kolida tühjale saarele.

  2. tavainimene said, on 20/11/2012 at 14:10

    Kui ühele territooriumile pretendeerivad kaks riiki, on tulemuseks (kodu)sõda.

    • notsu said, on 23/11/2012 at 05:39

      tõsiselt kardad või?

      sealmail, kus on mingi vabakonna-instrument juurutatud, ei ole selleks ju kodusõda vaja olnud ega viimati isegi mitte revolutsiooni. okei, Islandil oli viimati üks pehme revolutsioonitaoline nähtus, aga sellest pole nagu suurt jama sündinud.

    • notsu said, on 23/11/2012 at 05:43

      minul on olnud praegu üks teistsugune hirm, omamoodi metahirm: ma saan aru, kes ei avalda meelt ega kirjuta alla, sest ei ole nõus (või on ainult osaliselt nõus). Ma saan aru ka sellest, kui mõni lihtsalt ei viitsi või ei huvitu. Aga ma olen viimasel ajal kuulnud massiliselt tuttava tuttavatest, kes rääkisid, et “oleks läinud ja teinud, aga kartsin, et nägu jäetakse meelde” vms.

      selline kartmine äratab minus hirmu. noh, et kui see on põhjuseta, siis on meie riigis inimeste psüühikaga midagi väga pahasti. ja kui see on põhjusega (nt kui põhjus on ametlikult poliitikavabade asutuste parteistumine), siis on pahasti riigi endaga.

    • tavainimene said, on 23/11/2012 at 10:46

      > kartsin, et nägu jäetakse meelde

      Kõigi nende allkirjaandmiste puhul on üks mure see, et kuidas saaks oma allkirja tagasi võtta, kui peaks selguma mingid uued asjaolud. Teine on proletaarlase tavaline mure oma tööjõu konkurentsivõme pärast — kes pole just nii kõva spets, et tööandjad tal ukse taga sabas seisavad, tahaks olla igaks juhuks värbamiskõlblik nii paduisamaalasele kui lauskeskerakondlasele.

    • notsu said, on 23/11/2012 at 18:05

      allkirja tagasivõtmise võimalus paistab olemas olevat, igatahes seal harta12 leheküljel on märkus, et “niimitu allkirja on tühistatud”. nii et ümber saab mõelda küll.

  3. notsu said, on 23/11/2012 at 05:55

    no pagan, linkida ei oska enam.
    uuesti

  4. tavainimene said, on 23/11/2012 at 09:58

    Jah, siin on kaks võimalikku paradigmat:
    1. Kapital vormistab oma huvid läbi avaliku võimu institutsioonide, mille juurde kuulub nende näiline legitimatsioon läbi poliittehnoloogia (nn demokraatlikud valimised). Kodanike ainus võimalus oma huve kaitsta on aktiivselt organiseeruda väljaspool avaliku võimu sfääri, seda kritiseerida ja avaldada sellele survet kõigi vahenditega.
    2. Demokraatlik vabariik on kodanikkonna institutsioon ühiste ressursside haldamiseks ja huvide realiseerimiseks. Ühiskondlikus diskussioonis, mille filtriks on erakonnad kui spetsiifilised kodanikuühendused, sünnivad omavahel võistlevad poliitilised programmid. Teatud ajavahemiku järel annab kodanikkond valimistel mandaadi enamusele enim vastuvõetava programmi realiseerimiseks. Mittenõustujatel on õigus teha programmi realiseerimise käigus jooksvalt kriitikat, lootuses valijaskonda ümber veenda.

    Arvatavasti on tõde kuskil vahepeal.

    Aga see “vabakonna instrument” — sellest ma aru ei saa. Misasi see peaks olema ja kuidas toimima? Ma loen: “tuleb kodanikuühiskonnal oma tahte teostamiseks ja surve avaldamiseks kokku kutsuda alternatiivne institutsioon, milles oleks ülekaalus kodanikuühiskonna esindajad”. Kohe tekib kümme küsimust: mis on kodanikuühiskond? kes sinna kuuluvad? kes on selle esindajad? kuidas nad valitakse? mis on nende mandaadi ulatus? kas poliitilised erakonnad kuuluvad kodanikuühiskonna hulka? Kas meie korteriühistu juhataja on kodanikuühiskonna esindaja ja kas tal on ühistuliikmete volitus osaleda riigivõimule surve avaldamises erakondade rahastamise või valimissüsteemi muutmise asjus?

    See “alternatiivne institutsioon” tõstis mul lausa juuksed peas püsti, sest ma kujutasin elavalt ette olukorda, kus ilmuvad areenile end kodanikuühiskonna esindajateks nimetavad passionaarid, kes kuulutavad praeguse põhiseaduse ja riiklikud institutsioonid algusest peale rahvavaenulikuks ning seetõttu õigustühiseks, moodustavad Maavalla Päästekomitee (vms) ning hakkavad ette valmistama Isamaa Uue Asutava Kogu (vms) valimisi. Mis toimuvad Facebookis (vms). Rahvale lubatakse surmauhtluse taastamist ning miinimumpalga tõstmist 1000 eurole (jms).

    Presidendi ümarlaual jõuti vist siiski sinnamaale, et piisab sellest, kui Osalusveeb (vms) tolmust puhtaks klopitakse. (Sel teemal ilmutas Oop väga valusat prohvetlikkust).

    • notsu said, on 23/11/2012 at 18:01

      jah, Oopi ma lugesin ja see on see, mida ma ise kõige rohkem kardan. Ka sellepärast, et osale.ee ja TOM on juba paar korda tolmu alla mattunud. aga see on IMO kodusõjahirmule hoopis vastupidine mure. mitte liiga radikaalne mõju, vaid täiesti olematu mõju.

      Aare Pilv kommenteeris jälle sinu kartusi:

      “ilmselt on … paljude … jaoks probleemiks see lause Hartas, kus räägitakse alternatiivsest institutsioonist – osa inimesi tõlgendab seda kui parlamendist loobumist või möödaminemist, ja sel juhul oleks tõesti tegu hüsteerilise üleskutsega. aga mõeldakse ju ikka kodanikuühiskonna ühisfoorumit või mõttekoda(sid), mis avardaks poliitilise diskussiooni ruumi sulguvast parteisüsteemist väljapoole, mitte aga uut seadusandlikku võimu. (et seda nii tõlgendatakse – nähakse selles paindlikkuse-üleskutse asemel purustamissoovi -, on muidugi sümptomaatiline, sest jäik painutades ei paindu, vaid murdub, aga see selleks.) eks seda punkti tuleb põhjalikumalt seletada ja arutada, igal juhul siin ilmselt on üks möödarääkimiste juur.”

      ma olen harta autorite jutust muidu aru saanud, et selle üle, mis instrument see peaks olema, tulebki arutada.

      Minu jaoks ei olekski ehk nii suur probleem see, et sellel, kes ei ole ise parteistunud, on oma tahte väljendamiseks üks seadusega sätestatud võimalus nelja aasta tagant – juhul kui võimude lahusus töötaks korralikult ja juhul kui avalik arvamus, nt neljanda võimu vahendusel töötaks korralikult. või noh, kui avalikul avamusel oleks mõju, siis tähendakski see tegelikult, et riigivalitsejaid saab mõjutada ka väljaspool valimisi – mitte küll seadustatult, vaid poliitilise kultuuri reeglitega. Riikides, mida ma pean normaalseks, see niiviisi on, isegi kui kodanikel valimiste vahel mingit otsest mõjuavaldamise vahendit (à la Saksamaa või Šveits – à propos, sa ei arva ju, et Saksamaa või Šveitsi poliitilise eluga oleks midagi kohutavalt valesti või et nende elu juhiks passionaaride kambad?) ei ole. selles mõttes, et kui valitsuse liikmed või riigipea inetusse skandaali satuvad, siis normaalsetes riikides astuvad nad tagasi. Viimane selline normaalne poliitik oli meil Signe Kivi.

      Selline tagasiastumise komme, mis on klassikalistes esindusdemokraatiates täiesti tavaline, tähendab, et klassikalised esindusdemokraatiad ei ole päris 100% esindusdemokraatiad: valijatel on mingi võim ka valimiste vahel.

      Aga kui praegu võib valitsuse liikmetelt kuulda, et riigikogu on kummitempel, ja teiseks paistab, et ükskõik, millega valitsuse liikmed vahele jäävad, see ei muuda midagi, siis hakkan mina hoopis sellest suunast ohtu tajuma. sisuliselt tähendab see, et esiteks ei ole meil de facto seadusandliku ja täidesaatva võimu lahusust; ja kui peale selle ei ole isegi avalikul arvamusel enam seda mõjujõudu, mis viimase abinõuna saaks sundida riigivalitsejat tagasi astuma, siis on juhtunud see, et meil on valitsus, mille üle puudub igasugune kontroll. ja kuna, nagu teada, mida suurem võim, seda rohkem see inimest rikub, siis ei tundu selline kontrollimatu võimuga valitsus just ohutuna.

      ma arvan, et see, et meie riigis nähtavati ei toimi selline demokraatlikes riikides väga tavaline, aga seadusega sätestamata mehhanism: et näo kaotanud valitsejad astuvad tagasi – ongi põhjuseks, miks paljude arvates on tekkinud vajadus mingi sobiva seadusega sätestatud mehhanismi järele. et kui kirjutamata seadused ei toimi, siis on vaja järelikult kirjapandud instrumente.

      Ma saan aru nii, et see kirjutamata seaduste äralangemine, see, et puudub normaalsetes demokraatiates – isegi esindusdemokraatiates – toimiv mehhanism, ongi see, mida Aare Pilv nimetas kurdiks ajastuks.

      See seltskond, kes praegu on kõige aktiivsemalt end kodanikuühiskonnaga seostades sõna võtnud, ei paista õnneks erilise passionaarsusega silma. puha sellised intelligendid, kes võitlevad piinlikkustundega, et nad nii labase asjaga nagu poliitika ja rahvakogunemised üldse tegelema on sattunud, aga noh, et midagi muud nagu üle ka ei jää. Häbelikud sõnavõtud tagasihoidliku retoorikaga “ma arvan” ja “minu arust” illustreerib seda kenasti.

      teiseks tundub, et riikides, kus kodanikuühiskond toimib, on sellistel passionaaride jõugukestel vähem mõju. tegelikult on nad ju vähemuses ja kui kõigi hääl on kuulda, siis ei tõuse äärmuslased ebaproportsionaalselt esile. aga kui enamus suurem osa ajast vaikib, siis ongi nii, et kuulda on ainult hullukeste hääl.

    • notsu said, on 23/11/2012 at 18:14

      minu arust läheb sinna kirjutamata seaduste mõju äralangemise auku ka see blogipostitus: et meie poliitikud ei pea vajalikuks isegi mitte hea mulje jätmist.

      ei tea, kas ma olen silmakirjalik, aga see tundub mulle problemaatilisem kui see, et nad ei ole päris ausad. sest küllap on igaüks vahel ebaaus, inimesed on juba kord patused. ja eriti võimu juures on kerge kiusatusse sattuda. aga muljejätmise vajadus võib käitumist parandada.

  5. notsu said, on 23/11/2012 at 18:06

    uue partei loomise hirmu kohta ringleb paar päeva selline tore ähvardus:

    “Kuna kõik viimasel ajal enam muust ei räägi kui võimu haaramisest, siis kinnitan käesolevaga ennetavalt, et kuulujutud uue erakonna loomisest Eesti Semiootika Seltsi baasil vastavad tõele (inf on 100%). Erakonna nimeks saab Eesti Liberaalsemiootiline Partei. Miša Lotman tuleb IRL-ist yle ja kandideerib peaministriks. Oma programmis nõuame Uexkülli funktsiooniringi nimetamist Eesti rahvusmärgiks ja vapilõvide asendamist Peirce’i triaadiga. Valetamine on programmi järgi lubatud, kuna Eco järgi on semiootika teadus valetamisest.”

  6. tavainimene said, on 23/11/2012 at 20:43

    Mhh. Esmajoones peaks ministrit kontrolliv instrument olema ju tema enda erakond, kes arvestab asjaoluga, et määritud mainega meest tribüünil hoides kahandavad nad kõigi enda šansse järgmistel valimistel. Nii et kodanikel ei tule mitte üritada erakondadest elegantselt mööda hiilida, vaid tuleb nad poliittehnoloogide käest tagasi võtta. Occupy Reformierakond :)

    • notsu said, on 23/11/2012 at 22:48

      nujah.

      üks hartas esiletõstetud probleem oli muide ka see, et parteide kartellistumise (ja ebavõrdse toetamise) ajal on soovitus “aga tehke uus ja parem partei, kui vanadega rahul ei ole” sisutühjaks muutunud.

      Occupy reformierakonda tglt reformierakonna seest ju üritatigi, aga ei õnnestunud, rahulolematud visati välja või irdusid ise.

    • notsu said, on 23/11/2012 at 22:53

      ja üks traagika on muidugi selles, et šansse valimistel kahandab määritud maine ainult juhul, kui konkurentide hulgas on määrimata mainega tegelasi. samuti selles, et kõige populaarsem valimiseelistus paistab viimasel ajal olevat mittevalimine. vt seda vastset pirukdiagrammi.

    • notsu said, on 23/11/2012 at 23:25

      siseopositsiooni käekäigu kohta meenus väikevenna kommentaar Meikari väljaviskamisele: “hahaa, meikar visati välja. Machiavelli küll nii ei oleks teinud.”

      aga Machiavelli ideaalvalitseja – erinevalt reformikatest – oleks muidugi huvitatud hea mulje jätmisest. vahel tundub, et olgu aususe või eetilisusega kuidas on, aga oleks vähemalt arukad.

    • notsu said, on 24/11/2012 at 02:36

      Esmajoones peaks ministrit kontrolliv instrument olema ju tema enda erakond, kes arvestab asjaoluga, et määritud mainega meest tribüünil hoides kahandavad nad kõigi enda šansse järgmistel valimistel

      no kui need tendentsid, mis mulle praegu ei meeldi, väga põhjalikult ja kõige mustema stsenaariumini välja areneks, siis ei tulekski järgmisi valimisi, sest milleks kogenud poliitikute asemele mingeid idealistlikke soperdajaid riigitüüri juurde lasta? Nagunii keegi teine seda ju ei oska. Valitsuse retoorikas on see suhtumine juba praegu olemas.

      *

      Eesti demokraatia defitsiidist vt muide viimatisest Sirbist TLÜ kogumiku arvustust.

      “… seisakus on kujunenud välja n-ö fassaadidemokraatia, [—] euroopalikud head tavad on formaalselt üle võetud, kuid nende täitmine reaalse sisuga jääb kohati pigem välise imitatsiooni tasemele”.

  7. notsu said, on 23/11/2012 at 22:57

    vohh, hea illustratsioon praeguse meeleavaldajaskonna intellektuaalselt kõhkleva piinlikkustunde kohta.

  8. notsu said, on 27/11/2012 at 14:10

    Ühe Memokraadi postituse all oli üks kommentaar huvitavast aspektist:

    “Kuidas on juhtunud, et vaevalt kaks aastat parlamendivalimistest on mitmete silmis võimu demokraatlik legitiimsus ära kadunud ning räägitakse demokraatia kriisist ja valitsevatest moraalsetest värdjatest? Demokraatliku legitiimsuse tunnused on formaalselt täidetud (vähemalt klassikalise esindusdemokraatia mõttes): võim on valitud vabadel valimistel ning ei saa öelda, et valikuvariante ei oleks olnud.

    Aga probleemi võti ei ole üldse valimistes, vaid selles, et traditsiooniline esindusdemokraatia ei sobi enam hästi tänasesse kiiresse infoühiskonda, kus aeg tundub liikuma kiiremini kui varem. Nelja-aastane periood, mis jääb valimiste vahele, tundub venima üha pikemaks ja pikemaks, mida kiiremaks elu muutub. Seega on lahendus tõesti vaid suurem kaasamine ning osalusdemokraatia tõeline juurutamine, sest valimiste toimumise sagedust praktilistel põhjustel suurendada pole mõttekas.”

    ja samas kommentaaris teine huvitav aspekt:

    “Võimu demokraatlikku legitiimsust tasub vaadata ka mitte ainult nn input-legitiimsuse läbi. Sisendile toetuv legitiimsus tähendab, et otsused tuginevad eelkõige läbi valimiste saavutatud konsensusele, kuigi ei välista ka osalusdemokraatia teel toimunud kaasamist. Rahva tahe on läbi poliitilise süsteemi vormunud poliitilisteks otsusteks.

    Teine legitiimsuse saavutamise viis, millele kuni viimastele kriisiaegadele võis toetuda näiteks Euroopa Liit, on output-legitimacy. See tähendab minu arusaama järgi seda, et võim, mis ei pruugi omada piisavat sisendlegitiimsust, suudab siiski olla legitiimne seetõttu, et tema tegevuse tulemused toodavad inimestele heaolu ja inimesed, olgugi, et nad ei ole saanud otseselt poliitilise valikuid mõjutada, on otsustega rahul, sest need võtavad arvesse inimeste huvisid ning seega legitimiseerivad need otsused sellisel viisil. Väljundile põhinev legitiimsus aga kaob niipea kui inimesed enam ei leia, et poliitilised valikud, mida tehakse, ei aita enam saavutada soovitud tulemusi. Output-legitiimsust murendab igasugune ülbus ja üleolevus, poliitpropagandafilmide õigustamine ning valetamine, olgu siis tegelik või näiline.”

  9. tavainimene said, on 27/11/2012 at 16:33

    Muidugi oleks elementaarne, et ebaseadusliku rahastamise või korruptiivse propagandaga vahele jäänud poliitikud viga tunnistaksid, vabandust paluksid, tagasi astuksid ja kahju hüvitada püüaksid. Aga kuidas sundida neid seda tegema? Muud moodi kui ähvardades neid mitte tagasi valida — ja seda ähvardust ka järjekindlalt teoks tehes? Võib-olla poliitilise kultuuriga rahulolematud kodanikud peaksidki massiliselt erakondadesse astuma, et seal demokraatlikult mõjutada juhtorganite valimist ja valimisnimekirjade moodustamist?

    Ma ei ole muide täpselt aru saanud, kas selle “rohkem kuulamist ja kaasamist” all nõutakse empaatilisemat kommunikatsiooni (mitte “meie rahandus ja majandus on korras”, vaid “kuigi oleme suutnud hoiduda suurtest võlgadest, on tõsi, et paljude perede heaolu pole kaugeltki rahuldav”) või võimalust valitsuse poliitikat valimistevahelisel perioodil ka sisuliselt mõjutada. Viimasel juhul: kuidas tagada, et see mõju peegeldaks tõesti enamuse tahet? Kuidas tagada poliitikate mingisugunegi loogiline sidusus, et ei nõutaks ühelt ja samalt lehmalt korraga nii piima kui liha?


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: