tavainimene

Söön, joon, spordin

Posted in * by tavainimene on 07/10/2012

Projekt tingpealkirjaga “Kappkellast liivakellaks” on ootuspäraselt jõudnud etappi “Tõsised tagasilöögid ja käegalöömismeeleolud”. Ma siiski üritan ennast regulaarselt liigutada. Meie šeipingutreenerile (šeiping — see on umbes nagu turbo-pilates) ma annaks küll aasta õpetaja, aasta koolitaja ja aasta treeneri aunimetuse. Valgetähe viiendast klassist poleks ka kahju. Ta on lihtsalt fe-no-me-naalne. Miks mul koolis niisugust kehalise kasvatuse õpetajat ei olnud?

(Koolikehaline on muidugi omaette teema. Reljeefse väljendumisega minister  hiljuti põrutas, et matemaatikaprogramme peaksid koostama kehakultuurlased ja vastupidi. Seda intellektuaalselt huvitavat mõtet ma ei oska kommenteerida, küll aga olen tasapisi hakanud aru saama, et kehalist ei tohiks koolis õpetada sportlased. Kehalise kasvatuse eesmärk peaks ju olema õpetada inimest oma keha liikumises kasutama, arendama ja sellest rõõmu tundma. Spordi mõte on aga keha proovile panemine selle võimete viimse piirini viimise läbi. Sportlase seisukohast ei saa sooritust heaks hinnata, kui finišeerija poolteadvusetuna verd ei oksenda — pole endast kõike andnud. Rõõm on nõrkadele. Sportlased on enesepiitsutajad; õpetajatena saavad neist pahatihti õpilastepiitsutajad.)

Tantsutrennid on jällegi teistmoodi väga lõbusad. Igasugune tantsuline liikumine on minu jaoks samm mugavustsoonist väljapoole. Aga rumba … noh, ütleme nii, et mugavustsoon on muutunud vaevunähtavaks täpikeseks kaugel silmapiiril. Ümberringi on kaos. Kuhu panna jalg? Aga käsi? Mida teha samal ajal ülejääva jala ja käega? See, mis teoreetiliselt peaks olema nagu “Kuuba kaunitari viimane hüvastijätt”, kukub minu interpretatsioonis järjekindlalt välja nagu “Otepää Sõjatamm sajandi tormis”. Kui keegi oleks piisavalt julm, et seda filmida, võiks salvestist kasutada mõne nõrga südamega Ladina-Ameerika raukdiktaatori assassineerimiseks.

Nõndaks. Sai südamelt ära öeldud; lähen kööki uue piruka järele.

10 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Rents said, on 07/10/2012 at 19:21

    See kehkaõpside kohta käiv märkus on vähemalt minu kogemuste põhjal nii tõsi, nii tõsi. Söön kohe kommi selle jutu peale.

  2. e. said, on 07/10/2012 at 23:12

    nõusolev mõmin ka siitpoolt. alles 10 aastat pärast kooli lõpetamist, ülitugevalt ülekaalulisena, hakkasin ma alles tõsiselt liigutamist vabatahtlikult tegema ja, vähe sellest, NAUTIMA… ja sain aru, et tglt nii ongi normaalne.

  3. indigoaalane said, on 08/10/2012 at 10:35

    Rumba osas NÕUS nõus nõus.
    Hetkel on tekkinud juba trots, et mis mõttes ei saa hakkama- aga algus oli puhas šokk. Kas sellel tantsukesel ka miski rütm ja taktimõõt on jne…

    Kehkatundidest. Ma nägin netist, et mu kunagise kodulinna uudisgümnaasium on teoks teinud mu ammuse mõtte. Lapsed saavad nüüd valida moodulite vahel a la tants, kehale ( pilates, jooga jms), kergejõustik, pallimängud jne. Minu meelest väga mõistlik mõte ja ei saa aru, miks ei tehta seda kõigis koolides ja juba ammu,.
    Selleks pole ju vaja isegi puhast gümnaasiumi. Ei pea ju toimuma tunnid klasside kaupa. Võib ju vabalt olle, et neljapäeviti kell 12 on 7- 10 klassidel kehaline ja igaüks liitub endale sobiva rühmaga,

    • tavainimene said, on 08/10/2012 at 11:52

      Valida saad ainult seda, mis järjekorras sa neid mooduleid läbid :)

      Gümnaasiumi riiklik õppekava nõuab, et “kursuse lõpul õpilane: sooritab õpitud elementidest harjutuskombinatsioonid iluvõimlemises vahendiga (muusika saatel), akrobaatikas, rööbaspuudel, poomil (T), kangil (P) ja toenghüppe“. Pilates? Ärge kujutage endale asju ette. (Mind jääb nüüd kauaks vaevama küsimus, kas vahendiga iluvõimlemist peavad tegema ainult (T) või ka (P).)

      Kergejõustiku õppesisus on muuhulgas kaugus- ja/või kõrgushüpe ning kuulitõuge. Kas keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes harrastaks pärast gümnaasiumi lõppu kuulitõuget või kõrgushüpet igapäevase liikumisharrastusena? Või harjutuskombinatsioone rööbaspuudel? Toenghüppeid äkki?

      P.S. Samas saan ma muidugi aru, et kekaõpsidelt ei saa nõuda, et nad ennast 8 tundi päevas aeroobikakava ette näidates higiseks ajaksid. Nii et poomist ja rööbaspuudest meie noorsugu niipea ei pääse.

  4. lendav said, on 08/10/2012 at 16:24

    Kaugushüpe on väga tarviline metsas kraavi ületades. Poomiharjutused tulevad kasuks, kui eelpoolmainitud kraavil juhtub kitsas purre olema. Kuulitõuke/palliviske sarnaseid liikumisi on ikka aeg-ajalt tore sooritada. Vat kõrgushüppele ja toenghüppele ei leia ka mina mingit mõistikku funktsiooni…

    Räägib inimene, kes ei suutnud iial ühtki normi täita ja peale 5. klassi oli kooli lõpuni kehalisest vabastatud :)

  5. notsu said, on 08/10/2012 at 18:14

    heh, ja minust sai vastu kõigi ootusi tantsuõpetaja. Klassikaaslased ajasid klassikokkutulekul silmad punni: “Sa ju vihkasid kehalist kasvatust?”

    a muide, mu lõpuklasside röökiv kehaliseõpetaja ei mõjunud kaugeltki sama traumeerivalt kui üks varasem vaikne ja viisakas, aga hääletu põlgusega mu ponnistusi vaatav kehaliseõpetaja. Selle karjujaga oli selge, et noh, karjub, on juba selline. Vaikse ja viisakaga sain selge ettekujutuse, et ma olen kohmakas kobakäpp ja ei hakka mitte kunagi mitte millegagi hakkama saama.

  6. k. said, on 10/10/2012 at 15:59

    Ma mäletan oma kooli kehalisest põhiliselt seda, mismoodi ma ei suutnud riistvõimelda. Aga pidi. Pidi pidi pidi pidi pid pid pidi. Miks pidi… fakk seda teab.

    Igatahes oli pärast kooli 10 aastat, kus ma ei liigutanud mitte lillegi. Ülikoolis oli ka kohustuslik kehaline (vist?), selle nihverdasin kuidagi ära.

    Nüüd, olles 40+ paksuke, ei suuda ma ära oodata, millal järgmine kord trenni saab. Ma tahaks joosta! ujuda! rattaga sõita! Hüpata ja kätekõverdusi teha! Suvel, talve, vihmas ja külmas! Laupäeval lubati Lindora kandis 8 tundi järjest võsas joosta – milline õnn!!!

    Muidugi ei ole ainult keka õpsi süü, et ma vanuseni 30 liigutamist vihkasin. Kodune kasvatus ikka ka. Aga kooli keka selgelt ajas mind spordist EEMALE, mitte ei tõmmanud ligi.

    • tavainimene said, on 10/10/2012 at 19:28

      Tüüpiline. Ja kurb. Kui inimene pärast kooli lõppu vihkab matemaatikat nii, et ta elu sees enam ühtki ruutvõrrandit ei lahenda, siis on see lihtsalt kahetsusväärne. Kui inimene pärast kooli lõppu vihkab liikumist ja sporti, on see praktiliselt eluohtlik.

    • notsu said, on 10/10/2012 at 22:22

      mulle ei mõjunud see isegi nii, et ma oleks iseenesest vihanud liikumist ja sporti. ma olin lihtsalt saanud nii madala kehalise enesehinnangu, et ei oleks julgenud kuhugi trenni minna – nagunii olen ma nii kohmakas ja kole, et kõik hakkavad naerma. Ajaloolise tantsu kursusele julgesin minna sellepärast, et see oli rohkem nagu loeng, selline nohikute värk noh, kuskilt ei terenda ohtu, et mind valitakse rahvastepalli meeskonda jälle kõige viimasena.

      ah, see meenutab üht koomiksit (lingin siia selle alguse, edasi saab next page’i nupust) sellest, kuidas isegi pallimängud ei pruugi õudsed olla – tingimusel, et neid ei mängita koolis, vaid sõbralikus keskkonnas.

  7. notsu said, on 10/10/2012 at 22:26

    a muide, neile, kes tahaks mingit rühi- jms üldist trenni – üks meie iiri tantsu rühma liige hakkas andma just sellist üldfüüsilist trenni. peamiselt skeletilihastele, mõnevõrra venitusi. koordinatsiooni ei ole eriti tarvis. Selline tund aeg a rahulikult põrandal aelemist, jalalihaste venitamist, kõhu- ja selja- ja küljelihaseid. Väga värskendav, teisipäeviti kell kaheksa Jakobi Mäe kultuurikojas (minu järel on ka teised õpetajad riburada avastanud, et see on tore saal).


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: