tavainimene

“Lõbus lesk”

Posted in * by tavainimene on 29/09/2012

Ma ju üldiselt teatris ei käi. Et mind Vanemuisesse saada, läheb vaja suuremat kogust alkoholi, alatut pettust või paari tursket sõpra. Viimane kord olid mängus kõik kolm.  Sõbrad sättisid ennast kahele poole istuma ja hoidsid mind küünarnukkidega toolis paigal nagu märulipolitseinikud. Laval mängis “Daamide õnn”, saalis “Aheldatud Prometheus”.

Aga noh, operett, see peaks ju olema küll ohutu. Puhas meelelahutus; mida kohutavat on võimalik Leháriga teha?

Nõukaaegsel inimesel on muidugi see händikäpp, et kohe tulevad meelde venelaste surematud operettfilmid. Ja eks meie Sylvad ja Hannad, Edwinid ja Danilod on ikka natike maavillasemad, mis seal salata. Tegelikult oli esimese vaatuse ajal mitu korda tunne, et käib etendus etenduses — et mõni muusikasõbrast mõisnik on võtnud nõuks oma nõbude ja naabrite abiga abikaasale sünnipäevaks opereti kinkida, olles kooristseenide jaoks frakkidesse toppinud kamba kabedamaid teomehi.

Aga kui itsitus kurku kerkib, siis pole ju vahet, mis on hea tuju allikas? Operetis ei muhele nagunii keegi primaarse sündmustiku üle, et “on need Pontevedro vürstinnad alles lehtsabad” või “vaat, mis ahnus meestega teeb”, vaid pigem võrreldakse vanade aegadega (“aga Endel Pärn …”) ja eeskätt lihtsalt lastakse kaasakiskuvatel meloodiatel ennast kaasa kiskuda. Orkester oligi minu koolitamata kõrva jaoks ikka täitsa hea.

Publikum oli muidugi erakordselt heatahtlik. Nagu ma aru sain, oli suurem osa saalisviibijaid Tartu koolide õpetajaid (tohh-hutu naistevägi!), kellele teater oli enne etendust mingi promoürituse korraldanud. Õpsid olid nii üles köetud, et tervitasid praktiliselt iga repliiki aplausiga; kui üks tegelane suskas sisse mingi päevakajalise nalja (“ta ütles, et kui elektri hind veel tõuseb, siis ta ei tulegi koju”), siis saal lausa hullus. Minu selja taga istuv väike soomlaste turismigrupp oli keset seda matroonide mängu ilmselgelt hirmunud. Kõik see kokku oli erakordselt lõbustav.

Vanemuise “Lõbus lesk” oli mul siis üldse teine operett elavas ettekandes näha ja kuulda. Eelmine oli “Onupoeg Bataaviast” Kehra rahvateatri esituses kakskümmend viis aastat tagasi. Kui vähegi elupäevi antakse, siis ehk ei jäägi kaks ilma kolmandata.

Advertisements

Üks vastus

Subscribe to comments with RSS.

  1. Kadri said, on 29/09/2012 at 22:09

    Sellise liftikriitika (mõistest lähemalt http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15946:liftikriitika–paratamatus-voi-mitte&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3410) mõjul tekib kyll tahtmine ise ka mõnd Vanemuise operetti vahetult kogeda (sest no seda Kehra oma vist kahjuks enam ei saaks parimagi tahtmise korral :) Iseasi, et situatsioon oli ilmselt kordumatu. Aga jäädvustamise funktsioon on siiski täidetud!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: