Noomen on oomen

Juhtusin lugema ühe ärikoolitaja ettepanekut, et kõik ametnikud-teenistujad tuleks ümber nimetada teenindajateks. Et neil ikka paremini meeles seisaks, et klient on kuningas. Kommentaarides hargnes mõttevahetus sõnade “teenima”, “teenistuma” ja “teenindama”  tähendusnüansside üle.

Kahtlustan, et õigusriigis on mõnevõrra paratamatu, et ametnik teenib  esmajoones seadust ja alles seejärel inimest, kuigi tavamõistus kisendab, et peaks olema vastupidi. Ja ma pole päris kindel, kas näiteks teedevalitsuse hangetejuristi teenindajaks ümber nimetamine teede kvaliteedile suurt midagi juurde annaks. Küll aga on teenimatult põlu alla pandud sõna “teenendaja”, mida võiks kasutada seda sorti teenindaja kohta, kes suhtub klientidesse, nagu paluksid nad temalt isiklikku teenet, omamata selleks vähimatki õigustust.

Aga miks see mulle praegu meelde tuli — sattusin lugema saja aasta tagusest Postimehest lühiuudist selle kohta, kuidas üks Kavastu valla liige oli Tartu linnas joobnud peaga korratult käitunud. Mitte valla elanik või kodanik, vaid liige. See oleks küll tore mu meelest. Vald kui ühiselt majandav ja ennast juhtiv kogukond, mitte territoriaalne üksus või võimukontor.