tavainimene

Lugesin

Posted in * by tavainimene on 22/08/2012

David Lodge’i ülikoolitriloogiale sain ringi peale. Mõnus inglise kvaliteetmeelelahutus, Morris Zappi ja Gordon Mastersi paternosteri-stseeni juures itsitasin ikka kohe täitsa südamest. Sama autori “Thinks…” oli ka tore suveraamat. Sihuke kirjanduslik šokolaad — ei saa näppe küljest enne, kui karp on tühi; väiksed süümekad kalorite ja kolesterooli pärast, aga osaline eneseõigustus, et ikkagi endorfiinid ja antioksüdandid ja.  

Andrei Ivanovi “Peotäis põrmu” — siit jäi mulle miskipärast meelde kaks asja. Esiteks mõte “inimestest, kes räägivad oma haigustest nagu oma lastest ja oma lastest nagu haigustest”. See oli kuidagi nii tabav. Ja teiseks paralleel (ma küll ei tea, kas autoril oli see nii mõeldud) teisaldatud prokssõduri ning surnult sündinud soovimatu lapse vahel, ehk siis olnut olematuks ei tee.

Nancy Hustoni “Murrangujooned” kuulub viimase aja eredamate kirjanduselamuste hulka. Huntingtoni tõlkes olid vist veajooned? See oleks pealkirjana veel kõnekam. Huston kirjutab nii kultuuride kui põlvkondade vahelistest joontest. Iga järgnev generatsioon püüab omal kombel varasemate vigu parandada, aga tulemuseks on inimliku inetuse uued ja seninägematud vormid. Nii nagu väikse Soli sünnimärk, mida tema hoolitsevad vanemad püüavad oma pojakese täiusliku tuleviku nimel eemaldada, aga tulemuseks on pahaloomuline infektsioon ja püsiv arm. Seevastu oma sünnimärgiga leppinud Kristina, kellelt on küll röövitud tema identiteet ja emakeel, suudaks nagu oma saatusest suurem olla? Sõnadeta laul, ilu päästab maailma ja nõnda edasi. Aga kadunud poolõega üle mitme aastakümne kohtudes jätkub konflikt ikka sealtsamast, kus ta kunagi pooleli jäi: kelle pupe?

Lugesin ka paari arvustust, milles heidetakse ette, et romaan on liiga kalk, et tegelased ei pane kaasa tundma ja on ebausutavad, kuna kuueaastased ju ei mõtle ega räägi nii. Objektiivselt võttes on etteheideteks alust, aga subjektiivselt mind see ei häirinud. Oligi nagu stereopilt, kus värelesid tegelase vahetus ja autori distantseeritus. Jah, see on tugev raamat mu meelest. Parem kui “Puhastus”.

Advertisements

7 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. indigoaalane said, on 22/08/2012 at 13:34

    Palun selle David Lodge’i ülikoolitriloogia täpsemat pealkirja. Aitäh!

    • tavainimene said, on 22/08/2012 at 15:19

      “Ühest kohast teise”, “Väike maailm” ja “Väärt töö”.

  2. Mnjah said, on 22/08/2012 at 17:29

    Lodge`i “Therapy” tegevus toimub ka otsapidi Rummidges. Teemade ring ka lähedane: kirjandus-industrisse kuuluva vana peeru sisevaevad, katoliiklaste sisevaevad, abielurikkujate sisevaevad. Kokkuvõttes üsna naljakas, aga natuke melanhoolsem kui ülikooli-triloogia.

    • tavainimene said, on 23/08/2012 at 17:02

      Ahaa. Lutsus seda ei näi olevat, tuleb uurida, kas ülikooli raamatukogu tavainimestele koju laenutab.

  3. notsu said, on 27/08/2012 at 13:46

    ega see fault line geoloogilises terminoloogias hoopis “rikkejoon” või “rikkevöönd” ei ole?

  4. tavainimene said, on 28/08/2012 at 08:31

    “Rikkejoon” oleks võib-olla veel parem kui “veajoon”. Viga on kuidagi süütum kui rikutus. Inglise-eesti geoloogiasõnastik pakub küll “murrangujoont”.

    • notsu said, on 28/08/2012 at 20:40

      a eesti vikis (kust see sõnastikki) on olemas ka artikkel geoloogilise rikke kohta, nii et väga mööda ehk ikka ei ole.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: