tavainimene

Vihmaste õhtute vestlused

Posted in * by tavainimene on 14/07/2012

Te tahate öelda, et Absoluut pidi sünnitama algul inimese ja siis kaariese, et saada tegelikult kogeda hambavalu?

 

Uskumus, et inimesel on elus mingi kosmiline ülesanne või õppetund — noh, see on juuripidi selles ilmavaates, et inimene on kõige loodu kroon, maakera — ei, poolkera! taldrik! — on kosmose keskpunkt, päike puhkab öösel ookeanis ja tähed on naelutatud taevakaane külge armastajate silmailuks.

11 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. nodsu said, on 16/07/2012 at 16:38

    ee, kui ma õigesti aru olen saanud, usuvad budistid, et kõigel elaval on mingi õppetund või ülesanne (tasapisi sansaara-rattast välja vingerdada), nii et inimesele eluülesande omistamine ei tähenda sugugi tingimata antropotsentrismi: see ei välista ju, et kõigil on eluülesanne.

  2. tavainimene said, on 16/07/2012 at 20:31

    Minul kui praktilisel ateistil (lõpmatult ateismile lähenevale agnostikul) on seda ka väga raske omaks võtta, et kui kolibakter teeb oma tööd hästi, siis on tal šanss saada järgmises elus kartulimardikaks. Tahaks nii stsenaristi kui režissööri välja vilistada.

  3. nodsu said, on 16/07/2012 at 21:26

    pagan seda teab, äkki kui on väga-väga hea kolibakter, siis saab kohe ära surra.

  4. nodsu said, on 16/07/2012 at 21:27

    aga kosmiline õppetund ei tähenda ikkagi antropotsentrismi, see režissöörikriitika käib sul juba hoopis teise asja pihta, nimelt teleoloogilisuse.

  5. nodsu said, on 16/07/2012 at 21:31

    Muidu elueesmärgi diskursusest olen ma kogu aeg sedaviisi aru saanud, et on minu enda teha, kas teha sündmustest endale õppetund, st midagi kasulikku, või lihtsalt halada, miks mul nii sitasti läheb. vt ka Frankli idee, et ei ole mõtet esitada küsimusi stiilis “miks just mul nii halvasti läheb”, mõttekam on vaadata sedapidi, et elu esitab mulle küsimusi.

    • nodsu said, on 16/07/2012 at 21:32

      (ja ennetamaks vastuväiteid, et see sündmustest õppetunni tegemine on esimese maailma teema ja sobib ainult väikeste hädade jaoks: Frankl arendas seda teooriat koonduslaagris, kus tal oli põhjust eeldada, et eluga välja ei tule.)

    • nodsu said, on 16/07/2012 at 22:17

      selleks, et mitte seal ise hulluks minna.

      ja noh, enesetehnikatele jms enesekohasele tegevusele ei ole mu arust mõtet läheneda “tõene-väär” dihhotoomiaga, rohkem sedapidi, kas toimib või ei toimi.

      Kas nt laulukooris käimine on tõene või väär?

    • nodsu said, on 16/07/2012 at 22:25

      või noh, laulukooris sa ise vist ei käi, aga mis iganes trenn see nüüd oligi, aeroobika või zumba või. vaevalt sa lähened sellele vaatenurgast, et “trenn on tõene” või vaevalt sa jätaks seal käimise katki selle peale, kui keegi osutaks, et sa ei suuda isegi tõestada, et trenn on olemas. Küllap käid edasi hoolimata sellest, et ontoloogia kui distsipliin kõrbes omadega juba ammu.

  6. tavainimene said, on 17/07/2012 at 09:06

    Ega ma olen nõus, et elus ette tulevaid (väiksemaid) probleeme võib ise endale õppetundideks mõelda, eeskätt selleks, et õpitu abil tulevikus samu olukordi vältida. (Tunnistan, et koonduslaagris surmaga silmitsi saaks mu õpimotivatsioon siiski ilmselt kiiresti otsa. Teoorias tuleks muidugi istutada puu ka siis, kui homme oleks viimnepäev. Aga see tunduks kuidagi … puu altvedamisena.) Ilmselt ei ole mulle probleemiks sõna “õppetund”, vaid “kosmiline”. Ma ei tea, miks see mind ärritab. Iseenesest, kui inimesel on kergem, uskudes, et tema raske haigus või lähedase kaotus teenib mingit suuremat programmi või eesmärki — miks mitte. Aga tundub, et vahel kasutatakse seda ettekäänet pigem enda kaastundest vabaks ostmiseks: “mina ei pea mitte aitama nõrgemaid, haigemaid, vaesemaid, sest muidu ma ju segaksin nende õppetundi”. Ähh, ma ei tea.

    • notsu said, on 17/07/2012 at 13:17

      igast sellised ideed on kasulikumad enda peal rakendamiseks kui teiste peal. Ma usun, et täiesti suvalisest eneseabiõpikust võiks palju kasu olla, kui seda päriselt enda aitamiseks kasutada, aga enamasti läheb nii, et lugeja hakkab sellega teisi peksma.

      Mis puutub sellesse, kui suure probleemi puhul see õppetunniks mõtlemine veel mõttekas on, siis mul on täpselt vastupidine tunne – väikeste asjade puhul saab hakkama ka niisama, tõsine mõtestamisvajadus tekib suures hädas. Väikesed probleemid ei suuda elu mõtet ära võtta ka siis, kui ma nad lihtsalt probleemiks jätan, suured juba ähvardavad seda teha.

    • notsu said, on 17/07/2012 at 13:21

      muide, budismi ja kolibakteri kohta – kui ma õigesti olen aru saanud, on budismi põhiteema ikkagi kannatus ja mida sellega pihta hakata – ja põhilahendus see, et elutahtest tuleb vabaneda -, nii et kolibakter langeb selles mõttes ehk üldse kohaldamisalast välja, kui peaks selguma, et tal puudub kannatamise aparatuur.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: