tavainimene

Haiguste ravi kontrollitud

Posted in * by tavainimene on 08/07/2012

Õhtuid sisustas, niisiis, teater, päevi aga maasikate söömine ja raamatuga voodis vedelemine.

Hakatuseks võtsin kohalikust raamatukogust Mihhail Jelizarovi “Raamatuhoidja”. See oli ikka täiesti pöörane lugu. Splatterit ja lahingukirjeldusi oli minu maitse jaoks selgelt paljuvõitu, aga idee iseenesest lahe ja, no tõesti, pöörane. Idee siis selles, et Nõukogudemaal elas kunagi igas suhtes tavaline sõjaveteranist kirjamees, kes produtseeris kuus või seitse igas suhtes tavalist, et mitte öelda igavat raamatut (tahtejõulise lõuaga tehasedirektorid veenavad ümber kõhklevaid funktsionääre, eesrindlastest troppijad saavad kaasaks löökehituse nägusaima neiu, vanaisa koos pojapojaga avastavad kodumaa looduse ilu, viies brigaadile tähtsaid varuosi jms). Kasina lugejahuvi tõttu kalduvad need sattuma mahakandmisele ja makulatuuri. Ühtäkki aga selgub, et raamatud evivad üpris ootamatuid varjatud omadusi ning, nagu ikka ihaldusväärse ja piiratud ressursi pärast, läheb madinaks.

See kõlas nüüd nagu mingi teismeliste vampiiride värk, aga ei ole siiski. On tume ja üpris vaimukas lugu ning ajendas mõtteid sellest, kuidas “meemidel (ja memmedel!) püsivad süsteemid”.

Järgmiseks lugesin läbi Daniel Vaariku “Praktikaaruande” ja itsitasin nagu hüään. Oh sa armas aeg. No minu üheksakümnendad Tartus olid sellega võrreldes lepatriinude jõulud. Kuigi muidugi tuli ette eksperimente joobe tekitamiseks ebatraditsiooniliste vahendite, viiside ja/või kogustega (“ekstraheerisime täna laboris, prooviks Pepsiga segada?”) ning sellele järgnenud raskeid ärkamisi vaatega võõrastele lagedele. Ja juhtus intsidente,  mille kohta saab seletuskirjas öelda ainult, et “tol hetkel tundus see hea mõte.”

Q raadiot mäletan ma ka! Kas ta ei saanud nime mitte sellest, et mõni aeg varem tegutses Tartus populaarne piraatjaam Radio Sunlight, kus kuulajaid hullutas DJ Mike Sun? Jah, paljud olukorrad ja asjaolud tulid vägagi tuttavad ette. Aga vaat digitaalse lõhe juures jään mina küll teisele kaldale koos viietolliste flopide ja Norton Editoriga. Mäletan üpris selgesti, et sõna “internet” kasutasin ma vestluses esimest korda 1993. aastal. Ja oma silmaga näha sain toda imeasja veel kolm või neli aastat hiljem.

*

Laupäeval jõudin ka mere ääres ära käia. Rannas lehvis küll punalipp, sest puhus tugev maatuul ja veesooja oli napilt neliteist kraadi. Aga ikkagi, üks suvine rituaal toimetatud. Linnas tagasi, seisin tükk aega pärna all ja hingasin mesist lõhna sisse. Nüüd võib vagude vahele tagasi minna.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: