tavainimene

Baltoscandal, reede

Posted in * by tavainimene on 08/07/2012

Forced Entertainmenti “Tomorrow’s Parties” oli järjekordne kuuldemäng näitemängu asemel. Laval seisis poodiumil kaks näitlejat, mees ja naine, kes umbes tunnise etenduse jooksul esitasid kordamööda fantaasiakilde sellest, missugune võiks meie maailm olla tulevikus. Õige pisut tuletas see meelde meiegi teles aeg-ajalt saatekava-augutäiteks näidatavat animasarja “Creature Comforts”, ainult et näitlejad ei mänginud erinevaid tegelaskujusid ega esitanud erilisi emotsioone  ning ka nende omavaheline dialoog piirdus õige napi kehakeelega. Nii võiks fantaseerida kaks sõpra pärast väsitavat päeva ja teejoomist lesides ja tähti vaadates.

Tegelikult olid mitmed fantaasiad üpris vaimukad. Ligikaudne stiilinäide: “Või  siis hoopis, tulevikus on kogu võim kindlustusfirmade käes. Kui sa tahad näiteks poodi minna, pead soetama poliisi, mis kataks kahe-kolme tunni jooksul kõik ostlemisega seotud tegevustega seotud kulud ja kahjud. /…/ Või siis kaotab seks tulevikus virtuaalmaailma kõrval tähtsuse. Sellest saab vanade inimeste nostalgia-värk, mida nad teevad umbes jõulude ja lihavõtte ajal.” Aga refräänina jäi korduma: “Aga võib-olla on maailm tulevikus suuresti niisamasugune nagu praegu. Saavad ikka olema rikkad ja vaesed. Saavad toimuma sõjad.  Inimesed töötavad, armuvad, saavad lapsi. Käivad reisimas. Mängivad jalgpalli.” Ainult et see refrään kõlas üle lava veetud värviliste lampide rea tuhmudes üha nukramalt.Tulevik saab olema, aga ilma meieta.

Tegelikult mulle see tükk ikkagi meeldis, kuigi saalist väljudes mõtlesin, et “näita, ära räägi” ja et tahaks kuidagi füüsilisemat teatrit, mitte lektsioone ja deklamatsioone.

Noh, minu soovile oli määratud täituda. Ivo Dimchevi “Lili Handel” oli see tükk, mida ma ise oma aruga ei osanud programmist välja valida, aga et viis piletit tuli odavam kui neli, siis palusin kassiiril teha nii-öelda pliks-plaks ja ise mulle midagi välja valida. Olgu ta siinkohal kiidetud.

Monoetenduse nimitegelane nägi välja nagu mõnelt dekadentlikult orgialt ilma riiete ja parukata välja visatud transvestiit: “I want to make you happy. Let’s have a party!” See oli nüüd tõesti väga kehaline teater, kus laval pritsis nii higi, sülge kui verd. Teater, mis sünnib sellest punktist, kus tragöödia yang kohtub pornograafia yiniga. Äratas õudusega segatud kaastunnet ning tekitas mõtte, et meelelahutusäri ei erine tegelikult kuigi palju lihatööstusest.Mõned inimesed saalis naersid. Minul oli kurgus kramp.

Ainsa ebakõla tekitas (improviseritud?) intermeedium, kus peategelane astus koketeerivalt ühe ukse kõrval seisva vaataja juurde ja teatas: “Why don’t we go to the bar and have a beer? I have done this show nearly 500 times. I really have lost my motivation. Can you give me some motivation?” Õnnetuke oskas vastuseks ainult mingeid ei-jah-vastuseid pobiseda, appi asuda üritajate üritused pareeriti kiirelt ning erakordselt piinlik paus kestis mitu-mitu minutit.

Nii et järgmise etenduse (Laura Kalauz & Martin Schick, “CMMN SNS PRJCT”) algus venis kavas ettenähtust oma kolmveerand tundi hilisemaks. Ja selle parim hetk oli ausalt öeldes, kui see kell kaks öösel viimaks lõppes. No ei meeldinud, tee mis sa tahad.

Alguses olid laval Laura ja Martin, mõlemad aluspesus, ning nende selja taga riiul igasugu pudi-padiga, igal esemel number juures nagu loteriil. Kõik need asjad jagati publikule — kiireimatele käetõstjatele — laiali. Siis hakkasid näitlejad publiku seast endale riideid selga kauplema (“selga tarvis siidisärki, ümber tarvis kuldakörti…”). Ootasin, et ehk siis nüüd analüüsitakse kuidagi vaimukalt transaktsioone ja retsiprooksust, aga järgnes ainult üks veniv sahmerdamine. Võib-olla oleks pidanud ilmutama common sense‘i ja kohe algul üritama endale grillpanni või kempsuharja rabada — oleks “midagi ikkagi saanud”? Või oligi see iroonia publiku üle, kes muudkui ootab, et midagi saada?

Mina tahtsin Spordikirikust välja pääsedes ainult värsket õhku, juua ja magama. Kõndisin kiirel sammul läbi öise linna, ostsin bensiinijaama poest pudeli külma vett ja jõin suurte lonksudega. Ja läksin koju. Tuba oli lahtistele akendele vaatamata lämbe, linad palavad ja karedad. Hiljast oli märkamatult saamas vara.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: