tavainimene

Baltoscandal, neljapäev

Posted in * by tavainimene on 06/07/2012

Esmased muljed festivalilinnast tuletasid meelde Sonja Åkessoni “Kirja kodukandist” (“proua Rosqvist on surnud, konjakitaat on surnud, veltveebel on surnud; Fritorpi Sverre, ka tema on surnud”): kino Ilo seisab juba ammu suletuna ega toimu seal midagi, politseimaja on nüüd ka tühi ja hoov kuidagi risakil, Tsentrum on peaaegu täitsa tühi, sukapood on lammutatud, lehekiosk ära veetud, Bresti Kindlus on ka kinni ja aknad paksult tolmused. 

Eile jõudsin kahele etendusele.

Pieter De Buysseri ja Hans Op de Beecki tükk “Book Burning” oli autoritest esimese — kavas kirjanikust näitlejaks nimetatud — poolt kirjutatud ja ette kantud. Ilmselt on ta rohkem kirjanik kui näitleja, sest etendus meenutas rohkem kuuldemängu ja see vähene näitlemine, mida ette tuli, tegi üritusele pigem kahju. Ütlen ausalt, ilma kavalehe abita ei oleks ma suutnud lugu jälgida. Vast ka seetõttu, et ingliskeelne tõlge oli suulise jutustuse jaoks liiga “kirjalik” ning jutustaja inglise keelt dekoreeris vägev aktsent.

Mõtteid, mis kõlama jäid: Meie aja äraspidine totalitarism ei püüa mitte info levikut keelata, vaid seda toota ja levitada lämmatavates kogustes. Kõik tuleb päevavalgele tirida! Valgus kannatab kõike! Saladused ega unustamine ei ole lubatud!  Mida süsteemivastalisem on sinu seisukoht — mida sa võid mõistagi vabalt levitada — seda kasulikum süsteemile, kes saab selle najal poseerides demonstreerida oma tolerantsust. Korporatism on fašism, milles “Heldenmoral‘i” asendab “cost-benefit efficiency“. 

Kuidagi nagu etteaimatav värk või? Minu meelest oleks palju huvitavam olnud läheneda kuidagi müstilisemas võtmes: et kui me saame maailma kohta kõik teada, siis on see määratud hävima. (Lõppude lõpuks oli teadmistejanu esimene surmapatt.) Ja et kuni kass püsib kastis, on meil võimalus uskuda, et ta on elus. Curiosity killed the cat. It was Schrödinger’s cat. And it so much wanted to get out of the box. 

Teine etendus oli Mart Kangro “Talk To Me”. Lootsin tantsuetendust, aga ei pidanud pettuma. Nii oligi. Tantsu selle sõna igapäevases mõttes eriti ei olnud, aga pettmust ka mitte. Olid viis näitlejat, kes rääkisid mingeid tõestisündinud või väljamõeldud lugusid oma elust. Natuke meenutas see seltskonnamängu, kus igaüks peab enda kohta väitma ühte valet ja kahte õiget asja. Ma ei saa ju kontrollida, kas Tiina Tauraite on lennukis hädamaandumise läbi teinud või kas Mart Kangrole on etenduse ajal stange prožektoritega pähe kukkunud. Sihuke omamoodi kollaaž või kapustnik, aga veidral viisil oli haarav ja pani küll mõtisklema selles suunas, et “maailm ongi näitelava” või “kunsti ja elu vahel pole piiri”. 

Üks nukravõitu seik kah. Baltoscandal näib olevat muutumas järjest rohkem n-ö kinniseks peoks. Mul oli tunne, nagu oleksin ma ülimelt stiilsete (sekkari-šikk) teatritudengite seas ainus kohalik. Kus on Rakvere teatripublik? Veidrat tunnet võimendas asjaolu, et kui ma piletöörile (piletöösile? piletrissile?) “tere” ütlesin, vastas ta: “Enjoy!” ning minu kõrval istuv eesti noormes küsis oma seljakoti toetamiseks luba: “Do you mind?”. Ühesõnaga, tavainimene on siin välismaalane. 

2 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. bunsen_lamp said, on 07/07/2012 at 19:08

    Heh, tuleb meelde 1990. aasta Baltoscandal, mida reklaamiti Pärnu Postimehe (siis veel Pärnu Kommunist?) JazzFiesta / Baltoscandal eriväljaandes umbes nii: “PAKSUD, SEE PIDU POLE TEIE JAOKS. VÖITE RAHULIKULT KOJU JÄÄDA!”

  2. tavainimene said, on 08/07/2012 at 13:20

    Küllap neile on nüüd kultuuriturunduse loengutel selgeks tehtud, et kõlbab paksude raha ka.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: